Ahto Lobjakas: rändepakt kui viigileht

Ahto Lobjakas

kolumnist

ÜRO rändepakti ümber tekkinud furoor on tants ümber aiaaugu. Ükski pakti vastaste argument pole pädev – ning suur osa pakti pooldajate argumentidest vaatab mööda sellest, mis on tegelikult oluline.

Paktiga ei looda uut rahvusvahelist õigust. Samavõrra on fakt, et Euroopa Liidu liikmena on Eesti kohustatud kohtlema kolmandate riikide kodanikke – olgu need siis rändajad või põgenikud (kelle osas valmistab ÜRO ette eraldi pakti) – tasemel, mis praegu ületab suure osa ülejäänud maailma nõudmised. Jutt suveräänsuse kaost ja võõraste kommete pealesurumisest, millele pakt ukse avaks (nt Isamaa liikme Helen Hääle hirmulugu Delfis), on paremal juhul pime ignorants, halvemal juhul pahatahtlikule välismaisele infooperatsioonile kaasaaitamine – nagu on osutanud Soome välisministeerium.

Pakti toetajad on keskendunud väär- ja võltsinfo kummutamisele. Sotsiaalmeediast lühiühendatud maailmas on see kahjuks tühja tuule tallamine. Ükskõik, kui tõhus või ratsionaalne oleks argumentatsioon, sõltub selle veenmisväärtus veenja usutavusest. Kui argumendi kasutaja loetakse algusest peale ebausutavaks, jäävad kõlama vaid etteteada positsioonid: omasid usutakse, vastaseid mitte. Ka kõige targemat juttu rääkiv rändepakti pooldaja kantakse vastaste poolt maha ning tema jutust jõuab kuulajani vaid kinnitus, et kõik see, mida kritiseeritakse, peab just sellepärast olema õige.

Rändekriis ei ole esimene näide sellest, kuidas üha enam killunev ühiskond otsib lõhet, mida endasse lüüa – millega killunemisele mingigi loogika anda. Kui ka mitte ühiskonda kokku siduv, siis vähemalt eri pooli vastandav loogika. Neli aastat tagasi esitati sama tüki esimene vaatus, kui samuti umbes pool aastat enne üldvalimisi puhkes tüli kooseluseaduse üle. Sarnasus toonase ja tänase konflikti ajastustes võib olla juhuslik. Jõujooned on aga mõlemas konfliktis samad. Ühel pool on need, kelle jaoks ühiskonna muutumiste lained on hakanud üle pea käima. Side ühiskonna muutjatega, ühiskonna avangardiga, on katkenud.

Selliste – peamiselt passiivsete – inimeste rahulolematus on üsna lihtsalt poliitiliselt manipuleeritav. Kooseluseadus ei võtnud kelleltki midagi ära, vaid oli mõeldud vähemusele õiguste lisamiseks. Rändepakt ei too Eestisse ühtki uut migranti – nagu selle puudumine ei hoia Eestist ühtki rändurit eemal. Mõlemast on aga saanud sildid tunnete sõnastamiseks, mida tegelikult polnud olemas veel ei 2014. aasta ega 2018. aasta suvel. Paar kuud hiljem andsid sildid nime ja näo üha võõramana näiva maailma ülekohtule.

Rändepakti toetajad seisavad  esmajoones praktilise probleemi ees. Ratsionaalne argument sellistes konfliktisituatsioonides ei toimi. Vastupidi –  nagu osutatud, valest suust lihtsalt ei saa kõlada õige jutt. Samas visatakse ühiskondlike kapriiside vanniveega välja põhimõtteid ja lahendusi, mis on Eesti huvide vaatepunktist eluliselt tähtsad. Alates üldisemast, juurutavad rändepakti vastased oma vetoga valitsuses vastutustundetut isepäisust. Eestit lahutatakse tema liitlastest – Lääne-Euroopa riigid näevad praktilist vajadust rände pikaajalises ohjamises.

Rändepakt on vahend edasisele rahvusvahelisele koostööle pinna andmiseks rände lähteriikide ja rände sihtriikide vahel. Sellisest koostööst keeldudes–veel hullem, seda kaudselt blokeerida üritades – lööb Eesti kiilu enda ja liitlaste vahele Euroopas. Jah, Donald Trump on USA rändepaktist välja jätnud, kuid Donald Trump ei ole Eesti liitlane. Selleks on ikkagi USA kui riik, mis varem või hiljem naaseb ratsionaalsuse juurde. Lahutades end igasugusest rahvusvahelisest koostööst, ütleb Eesti, et ei saa aru oma liitlaste soovist ohjata rännet 10 või 20 aasta pärast tõhusamalt kui täna.

Rändepakti vastased poliitikute ja kodukootud õigusekspertide seas pole vaevunudki lõpuni läbi mõtlema oma positsiooni loogikat. Kui igasuguseid katseid rännet ohjata tõlgendatakse rände teadvustamisena ja seda omakorda rände toetamisena, värvitakse ennast kontseptuaalselt väga ahtasse ja ahtrasse nurka. Ränne on alati olnud ja ta jääb alati olema, ükskõik, kui sügavale Eesti oma pea ka liiva alla mataks. Hullem on olukord eetilises plaanis. Põlvenõksurefleks olla vastu kõigele uuele sulgeb Eesti otsustele kogu moraalse dimensiooni poliitikas. Kui me rände ohjamisest ei suuda ega taha rääkida, loodame koos tänase USA, Iisraeli, Austraalia ja väheste teistega, et piiride sulgemine ja võimalikult ebainimliku keskkonna loomine rändajatele takistabneid. Selle mõttelõnga lõpus on riigipiiridele püstitatud müüridel kuulipildujad.

Eesti riik, kes endale sellist mõtteviisi kasvõi kaudselt lubaks, ei oleks mitte üksnes sügavalt amoraalne. Ta saeks ühtlasi seda oksa, millel ta ise istub. Ta saeks kogu puud, mis on tal lasknud kõrgemale tõusta olelusvõitluse mädasoost, kus väikestel ja nõrkadel pole pikka põli. Eesti suurim riiklik huvi on reeglitepärane maailmakord. Otsides erandeid ja takistades reeglite loomist, asetab Eesti end väljapoole ainsat maailma, kus tal on lootust tunda ennast turvaliselt. Maailmas, kus kehtivad vaid erandid, ei lähe väga kaua, kui meie eranditega hakkavad meie vaenlased põhjendama enda erandeid – mis meile vaevalt meeldiksid.