Margus Rink: Danske määris Eesti panganduse maine

Coop Panga juht Margus Rink ütles, et Danske rahapesuskandaal määris Eesti panganduse maine, mistõttu kasvaval pangal on praegu keerulisem leida rahastajaid.

Coop Panga juhatuse esimees Margus Rink, kuidas on see võimalik, et Haapsalu tarbijate ühistu ei ole ühistupangas?

Enamik tarbijate ühistuid olid Swedbanki või SEB kliendid. Tasapisi on nad toonud kontod meie panka. Haapsalu tarbijate ühistu tuleb uuest aastast meie panga kliendiks. Veensin ka ühistu esimeest Raimond Lunevit, et ta isiklikult avaks konto Coop Pangas, laseks oma palga siia kanda ja näitaks ka ühistu töötajatele eeskuju. Kui ühistu töötajad ostavad idee ära, siis hakkavad klientidele müüma, nii lumepall veereb. Hiiumaa oli hea näide – ühistu juhataja Kaja Antons tuli kliendiks, veenis kontoritöötajaid, need kaupluste töötajaid, kes hakkasid Coop Panga teenuseid klientidele müüma. Haapsalus oleme olnud kinni ühes kohas, aga kui ühistu tuleb, siis hakkab lumepall laiemaks veerema. Niiviisi ma käin mööda ühistuid. See on minu töö.

Mitu ühistut veel jäänud on?

Kolm, millest üks on Haapsalu, pole Coopi 19 ühistust veel meie panga kliendid. Ühega on veel kokku lepitud ja üks on tööpõllul. Silti ei hakka panema, see on üks väike ühistu. Suured Coopi ühistud on meie kliendid.

Eesti tarbijad on bränditruud. Kui keeruline on uusi kliente leida?

Kui eestlane läheb poodi, siis üheksal juhul kümnest ostab ta Eesti õuna, liha, või ja jäätise, aga panganduses see reegel ei kehti. Eestluse püüe panganduses ei tööta, enamik eestlasi on Rootsi pankade kliendid. Praegu on Eestis kaks kodumaisel kapitalil panka. LHV on viimase 12 kuuga võtnud 25 000 klienti, meie 10 000 klienti. Järelikult on 35 000 inimest avanud Eesti kapitalil põhinevas pangas konto, tasapisi see argument töötab. Kõik meie reklaamisõnumid ütlevad, et oleme kodumaine pank.

Ma väga usun, et ka panganduses hakkavad eestlased ühel päeval mõtlema, et miks ma Rootsi pangale maksan intresse ja teenustasusid, kui kodumaisest pangast sama kvaliteediga kõiki samu teenuseid. 35 000 uut klienti on minu jaoks märgilise tähendusega, sest kümme aastat on olnud Eesti panganduses jääaeg, viimased aktiivsed lahingud klientide pärast olid 2007–2008. Pärast seda jäi kõik seisma, sest kliendid on väga rahul suurte pankade teenustega. Hansapanga endine juht Indrek Neivelt üritas Pocopayga tulla turule, tulemuseks oli, et kolme aastaga sai ta 3000 klienti, sest inimene ütleb, et Swedbankil on sama äpp, et mul on konto seal, et milleks mulle uus?

Kuidas Coop Panga kliendina sularaha saan?

Sularahaautomaatide võrku pole mõtet rajada, sest kauplustest saab sularaha. Meie panga klient saab võtta kõigist 700 sularahaautomaadist raha kaheeurose kuutasu eest. Pluss veel Coopi kaupluste kassad: 350 poodi, umbes 1000 kassat. Me oleme raudselt parima sularaha kättesaadavusega pank Eestis.

Coop avas Uuemõisas pangakontori, kus üks inimene palgal.

Kaks inimest, üks on korraga tööl.

Suured pangad sulevad pangakontoreid väikestes kohtades nagu Haapsalu, sest telleritele pole piisavalt tööd. Mis on teie saladus?

Meie tahame kasvada. Läänemaal on 21 000 elanikku, kellest 16 000 on Coopi Säästukaardi kliendid. Coop Pangal on ainult 200 klienti, aga 3000 inimest omab krediitkaarti Säästukaart Pluss. Nende inimestega on vaja ainult tööd teha, et nad avaks ka pangakonto. Kui ei õnnestu esimene kord, siis veename teist korda, kolmandat korda.

Kas tasub inimest iga päev Uuemõisas pangakontoris tööl hoida?

Kindlasti ei tasu, aga kui tahta äri kasvatada, tuleb teha investeeringuid. Olen töötanud Hansapangas. Mõistan Swedbanki, mis sõidab nagu kiirteel üliefektiivse ärimudeliga ühtegi peatust ega pööret tegemata, korjates aastas 200 miljonit eurot kasumit. Kõrval sõidab natuke väiksem SEB korjates 100 miljonit aastas. Täiesti geniaalne ärimudel, ilma irooniata. 80–90 protsenti turu klientidest allub täielikult suurte pankade reeglitele, teeb kõik asjad elektrooniliselt, klikkab, kuhu vaja, kõik toimib, nii korjavad suured pangad 300 miljonit eurot aastas Eestis kasumit.

Meie sõidame külavaheteedel, pöörame, anname teed, peatume, räägime läbi, kõik see võtab aega. Meie teenime sel aastal umbes 4 miljonit kasumit, aga omanikule on sellest ka küll. Coop hakkas pangandusega tegelema selleks, et kinnistada kliente kaubanduse külge.

Mis on teie kasvueesmärk?

Meie hoiuste turuosa on 2,2 protsenti. Kui Krediidipanga ostsime, siis olime 1,1 protsenti. (Coop ostis Krediidipanga jaanuaris 2017, Coop Panga kaubamärk on kasutusel olnud oktoobrist 2017 – toim.) Meie eesmärk on omada 5–10 protsenti hoiustest, 3–5 aastaga umbes 100 000 klienti. Praegu on 42 000 klienti.

Kui palju Krediidipangast veel alles on?

Krediidipangal oli 32 000 klienti. Kontorid värvisime üle, aga inimesed on sealt. 210st töötajast on 150 Krediidipangast. Panganduslitsentsid…

Aga Krediidipanga kohtuvaidlused?

Kõik see on eelmine lehekülg. Tehingu tingimus oli, et kohtuvaidlused finantsinspektsiooni ning suuromaniku (Vene pank VTB – toim.) ja tegevjuhtkonna vahel lõppevad.

Miks osta vana, miks mitte asutada uus pank?

Praegu on hullumeelsus asutada Euroopas uus pank. Panga asutamise taotlust menetleb Euroopa Keskpank. Kõike tuleb alustada nullist – litsentsid, tooted, infosüsteemid. Kui otsast alustada, siis ei ole ühtegi klienti. Krediidipanga esimesel ostujärgsel päeval saime laenu anda, sest laenutooted olid olemas. Kui Krediidipank poleks müüki tulnud, siis oleks Coop uue panga asutanud. 2011 alustas Coop Säästukaart Plussi pakkumist, praegu on kaarte väljas 102 000. Coop veendus, et kui krediitkaart oli edukas, siis järelikult on võimalik klientidele ka muid pangateenuseid pakkuda – raha hoiustada, laenu anda.

Kui ühel ettevõttel on 600 000 lojaalset klienti, kas siis võib neile müüa peaaegu kõike?

Sellele libedale teele saab ainult üks kord minna. Kui kliendil vindi üle keerad, siis rohkem ta sind enam ei kuula. Coop Pank ei tegele kõigi pangateenustega, vaid ainult nende teenustega, mis on seotud kaubandusega. Pangakaart on poes ka kliendikaart, Säästukaardi võib rahakotist minema visata. Sularaha saab igalt poolt, võtta väikelaenu. Me ei müü elu- ega varakindlustust ega pensionifonde ega muid investeeringuid, sest need ei seostu kaubandusega. Meie ärimudeli eripära on see, et teeme pangandust kaubanduse sisse. Kopeerisime ärimudeli Soomest, kus on S-Pankki, kel on 3,2 mln klienti, kuigi elanikke on riigis 5,4 mln.

Miks nad on nii edukad? 2007, kui S-Pankki asutati, tuli kriis, mistõttu kõik välismaa pangad korjasid sularahaautomaate ja kontorivõrku kokku. S-Pankki vajutas gaasi, sest panga taga on ühistuline liikumine, kel kasuminumber ei ole kõige tähtsam.

Soomes on nii, et poes ostude eest saadud boonuspunktid kantakse kuu lõpus sularahana arvele S-Pankkis. Ka Coop võiks teha nii, et boonuspunktid kantakse kuu lõpus Coop Panga kontole, selleks tuleb ainult konto avada.

Miks te ei tee seda?

Ühistujuhid pelgavad, et kui inimene saab raha arvele, siis võib ta minna sellega ostma konkurendi juurde. See on kaupluse kliendi vägistamine pangakliendiks. Praegu ei ole me selle peale läinud. Praegu oleme otsustanud, et peame oma teenuseid veel arendama.

Kuidas te saate kõrgemaid hoiuseintresse maksta võrreldes suurte pankadega?

Sellepärast, et meil on raha vaja. Töötasu, toetused ja pension laekuvad enamasti Swedbanki või SEBsse, mille eest pank maksab nullintressi. Suured pangad suplevad nõudmiseni hoiustes, nad ei pea raha hankimise eest kliendile midagi pakkuma. Coop Pank peab kliendile lubama kuni kaks protsenti hoiuseintressi ja ka ettevõtetele nõudmiseni hoiuste eest intresse maksma. LHV tegi seda kaks aastat tagasi, aga praegu ei ole neil seda enam vaja, sest hoiused on liikunud neile. Ühel hetkel ka meie ei pea seda maksma, aga praegu maksame, kui praegu lepingu sõlmime viieks aastaks, siis kord aastas maksamegi. See on puhtalt nõudmise ja pakkumise tulemus.

Minu kui pangajuhi suurim väljakutse on praegu see, et aktiva pool kasvab kiiremini kui passiva. Kui majanduskeskkond on nii hea, siis laenunõudlus on suur. Laenupool kasvab kiiremas tempos, kui pardale tuleb kliente, kes tooksid kaasa hoiuseid. Seepärast teeme hoiuste kampaaniaid. Iga nädal võtame Saksa ja Austria pensionäride raha hoiuste vahendamise platvormide kaudu, sest Euroopas keegi ei maksa 1,2–2 protsenti. Nii tuleb iga nädal miljon eurot või isegi rohkem selleks, et passiva poolt tasakaalus hoida. See on meile kallim. Suurte pankade omakapitali tootlus on umbes 20 protsenti, meil on 10.

Kas te „Panka” vaatate?

Esimeses osas oli sama teema mis meil praegu, et on kapitalipuudus. Kui Erkki Raasuke (seriaalis tegelaskuju Toomas Pisuke – toim.) tuleb sisse ja ütleb, et ainuke võimalus on, et tuleb börsile minna, siis järgmisel hommikul läksin tööle ja ütlesin, et võrrand on lahendatud, et tuleb börsile minna. Aga börsile lähme, kui esimene faas on läbitud, kui meil on 100 000 klienti ja 5–10 protsenti turuosa. Siis saab meist avalik ettevõte, kelle aktsiaid saab osta. Aga see ei juhtu lähiaastail, enne tuleb mingi maht kätte saada.

Kuidas Danske skandaal väikest panka mõjutab?

Kliente see pole mõjutanud, see on kliendile raketiteadus. Keegi pole ärevuses ega käi kontoris küsimas. Danske skandaal on kahjustanud pangandussektorit. Esmaspäeval kohtusin EBRD regioonijuhtidega, siis tuleb see teema lauale. Fondijuht või välispartner, kes vaatab suurt pilti, siis tema tunneb selle vastu huvi.

Kuidas on Danske skandaal on Eesti pangandust kahjustanud?

Meie räägime praegu EBRDga, kas nad ostaks meie võlakirju. Läbirääkimistel tuli jutuks, et Eestis on rahapesu teema, et kuidas selle pangaga, mille võlakirju ostma lähme, kuidas sel on rahapesuga, kas on ohte. Kuna Krediidipank tegeles mitteresidentide äriga, siis loomulikult kõik küsivad, et mis teil toimub. Me oleme praegu mitteresidentide äri sulgenud. Viimase aasta oleme iga kuu mitteresidentide kontosid sulgenud, sest me ei saa neist lõpuni aru, need on riskantsed ja regulatsioon on karm, meil ei ole võimalik nendega äri teha. Iga kuu saadame klientidele teateid, et kolme kuuga viige oma raha meilt ära. Eesti panganduse maine on määritud nende inimeste silmis, kes vaatavad meid kusagilt kaugemalt.

Ühesõnaga, rahvusvahelised pankurid ei usu seda juttu, et tegu oli Taani panga filiaaliga, mille äri eest peaksid vastutama taanlased?

Kui selgitada, siis usuvad, aga esimene reaktsioon on, et nad on kusagilt kuulnud, et Eestis toimus rahapesu. Eesti nimi on ikkagi selle nurga pealt määritud. Valitsus oleks pidanud rohkem tegelema, et ei tekiks halba kuvandit. Ma ei taha kiruda, et valitsus peaks kõike tegema, aga asjadel lasti isevoolu minna.

Miks see on nii, et rahapesu eelistati korraldada Eesti ja Läti, aga mitte Soome kaudu?

Kui oled väljaspool Euroopa Liitu ja tahad raha pesta, siis oleks loogiline teha seda endises Nõukogude Liidu osas, sest võibolla järelevalve ei tööta nii hästi kui Soomes või Rootsis. Teine põhjus on see, et pankadel olid tihedad sidemed Venemaa ja Ukrainaga. Ka Hansapank tegi Venemaale kontori. Ma pole kuulnud, et mõni Soome pank oleks läinud Venemaad vallutama. Pangad tegutsesid aktiivselt ida suunal. Danske pangal oli see ärisuund, millega teeniti hullu raha.

Keeruliseks teeb asja see, et rahapesu on subjektiivne hinnang. Iga ülekannet võib hinnata nii rahapesuks kui ka tavaliseks äriks, sest küsimus on, kas me usume raha päritolu kohta esitatud andmeid või mitte. Mitteresidentide ülekannete hindamisel on jõuõlg finantsinspektsiooni käes. Kuna risk on suur, siis on pangal lihtsam mitteresidentidest loobuda.

Kui palju mitteresidente veel alles on?

Meil oli kõrge riskiga mitteresidentide hoiuseid üle 100 miljoni euro, praegu on alla 50 miljoni, kevadeks on umbes 30 miljonit eurot.

Kas eesmärk on null?

Jah, kiirelt ei saa tagurdada. Meil on oma riskiklassid. Kõige riskantsemad on välja läinud. Praegu on meil alles jäänud kliendid, kelle äri üle on tõlgendamisruumi, et kas on rahapesu kahtlus või ei ole. Kui saame mõne kliendi raha liikumise loogikast aru, siis ei ole probleem, aga see peab tõesti olema selge. Aga kliendi ja tema raha liikumise kontrollimine on mahukas töö, sest tuleb nõuda lepinguid ja muid pabereid.

Kuidas ajada äri Venemaa, Kasahstani või veel mõne idapoolse riigiga?

Mina ei tea. Kui praegu mõni selline klient tuleb, siis me ütleme, et me ei tegele sellega.

Kuhu tal minna?

Ma ei tea.

Kas see on õige ja õiglane?

Kuna rahapesu hinnangu andmine on nii subjektiivne, siis me ei saa otsustada, kas see on kuritegu või ei ole – panganduses mul ei ole muud võimalust, kui sellega mitte tegeleda. Kiiruse ületamine või tulumaksu mitte maksmine või ümbrikupalk – kui ettevõtja sellise riski võtab, siis ta teab, et see on mustvalge, on või ei ole. Rahapesu on nii ujuv risk, et pankurina ma ei saa isegi aru, kui palju riski pardal on. Kas ohus on 10 eurot või 10 miljonit eurot. See viibki panganduses selle maailma mustvalgeks ja selle tulemusena lähevad ka lapsed koos pesuveega üle parda.

Millal majanduskriis tuleb?

Ma ei usu, et lähiaastail tuleb, sest kuigi anname laenu kõvasti välja, on laenuprojektid korralikult hinnatud. Kui Hansapangas töötasin, siis 2007–2008 laenu andes oli eufooria hullumeelne. Meie laenukahjud on olematud. Otsime laenulepingutest luubiga riske, aga me ei leia. Seda oleme leidnud, et Tallinna noormehed vanuses 20–24 aastat on süüdimatu põlvkond, kes võtab laenu, aga tagasi ei maksa. Neile me laenu ei anna. Lumehelbekeste põlvkonna ilming. Nad saavad aru, mida laen tähendab, aga kui neile öelda, et jäite võlgu, siis kostavad nad: ahah! Meil on veel riskantseid segmente, näiteks Lõuna-Eestis, kus töötuse määr on kõrge. Nii püüame laenuportfelli kvaliteeti hoida.

Ma ei usu, et kriis tuleb Eesti seest, sest kinnisvarahinnad on kõrged või oleme liiga palju laenu andnud. Pigem tuleb kriis väljast, kui pihta saame. Me oleme seotud muu maailmaga, meil on euro. Kui Hiinast või USAst tuleb midagi, siis saame ka meie pihta.