4

Edward Lucas: Venemaa ja tuumadiplomaatia

Edward Lucas.

Edward Lucas.
Tuumadiplomaatia maailmas on üheksa tundi pikk aeg. Just nii kaua kulus suursaadik Kay Bailey Hutchinsonil selgituse säutsumiseks enda teisipäeval tehtud mitmetähenduslike märkuste kohta, mis näisid ähvardavat Venemaad ennetava löögiga, kui see võtab kasutusele ülitähtsa relvastuskontrollilepinguga keelatud uue raketi.

USA suursaadik NATO juures tegi seda teemat tõstatades õigesti. Ameerika ametnikud on nurisenud juba kümme aastat, esmalt eraviisiliselt ja nüüd avalikult, uue Vene relva üle – maismaalt tulistatav tiibrakett ehk GLCM. See rikub keskmaa tuumajõudude lepet (INF), mille allkirjastasid president Ronald Reagan ja Nõukogude Liidu liider Mihhail Gorbatšov 1987. aastal osana tervest reast muudest relvastuskontrollialastest ja teistest lepetest, mis märkisid külma sõja lõppu.

Venemaa peab INF-lepingut aegunuks ja väidab, et USA raketitõrjerajatised Ida-Euroopas nõuavad vastumeetmeid. Mida peaksid Ühendriigid tegema?

Karmim ja ahvatlevaim vastus oleks INF-leping puruks rebida ja töötada välja GLCM-i Ameerika vaste. Kongress on juba hääletanud raha eraldamise poolt uue relva loomise uurimistöödeks ja selle väljatöötamiseks (mida leping lubab). Ka valitsus kaldub sinna poole.

See lähenemine sobiks paraku suurepäraselt Kremli mänguplaaniga. See annaks Venemaale suurepärase ettekäände INF-lepingust täielikult lahti öelda, saates hingusele ühe viimase külma sõja järgse relvastuskontrolliajastu tugisamba (teised nagu Euroopa tavarelvastuse lepe (CFE) on juba ammu lagunenud).

Mis veel halvem, uute relvade paigutamine Euroopasse tooks kaasa täpselt selle tüli USA ja tema Euroopa liitlaste vahel, mida Venemaa taotleb. Kremli poliitiline sõjapidamine Läänes toetub jaga-ja-valitse põhimõttele. Taktikad hõlmavad salajasi jõupingutusi sotsiaalmeedias, poliitiliselt laetud energia- ja taristuprojekte ja diplomaatilisi avantüüre. Nii nagu Nõukogude jõupingutustel 1970. ja 1980. aastatel on nende eesmärk panna eurooplased nägema USA-d sekkuva ja hoolimatuna.

Suur erinevus selle ajajärguga on asjaolu, et USA-l puudub praegu vajadus võistelda Venemaaga rakett raketi haaval. NATO kulutab sõjatehnikale Venemaast ülekaalukalt rohkem. Ühendriikidel on juba olemas õhust tulistatav varglik tiibrakett JASSM, mis on võimeline kandma tuumalõhkepead. Tal on võimalik paigutada neid rakette Suurbritannia lennuväljadel asuvatele lennukitele senisest suuremal hulgal või saata Euroopa vetesse sõjalaevu, mille relvastuses on merelt tulistatavad keskmaaraketid.

Sensori- ja jälgimistehnoloogia on samuti arenenud, mis tähendab, et Ühendriikidel ja tema NATO liitlastel on praegu palju parem ettekujutus sellest, kuidas Venemaa ja teised vastased oma maismaal paiknevaid rakette ümber paigutavad. Praegu ei ole 1980. aastate algus, kui USA rakettide kohaloleku suurendamine Euroopas oli Lääne tahtejõu elutähtis proovikivi sõjaliselt ülekaalukama vastase vastu.

Selle asemel peaks USA täitma sõjalisi lünki, mis on tegelikult tähtsad. NATO ees seisev suurim probleem on sõjaväeline liikuvus: taristualased pudelikaelad ja bürokraatlikud raskused tähendavad, et relvajõudude liigutamisele Euroopas kulub nädalaid, mitte päevi ja tunde, mida on vaja kriisi korral. Külma sõja ajal kogutud varustus ja ekspertiis on ammu kadunud.

Üks lahendus sellele on suurendada USA kohalolekut Poolas täiendava lahingtoebrigaadiga Powidzi lennuväljal. Logistikud on silmapaistmatud ja kaitsetööstusfirmadele palju vähem tulutoovad kui uue raketi arendamine, aga nende tähtsus on suur. Suur silt pealkirjaga “Fort Trump” Poola baasi ees ärataks Valges Majas kahtlemata pooldavat tähelepanu.

Samuti peaks USA seisma vastu survele päästa INF-leping oma raketitõrjebaaside äraviimisega Poolast ja Rumeeniast. Need ei ole suunatud Venemaa vastu (vaadake gloobust: kui härra Putin annab käsu tuumalöögiks Ühendriikidele, lendavad raketid üle Arktika, mitte Ida-Euroopa), aga nad kaitsevad Euroopat võimaliku Iraani raketilöögi eest. Administratsioon peaks jätkama vastuseisu igale Venemaa või selle eurooplastest kisakoori katsele tõmmata ebaolulisi seoseid nende baaside ja INF-lepingu vahele.

Keeleapse võib ette tulla igaühel, kuid suursaadik Hutchinson peaks meeles pidama, et relvastuskontroll on oma olemuselt igav teema ja diplomaatide töö on seda sellisena hoida.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
töötu
töötu

“NATO kulutab sõjatehnikale Venemaast ülekaalukalt rohkem” ???
Jah, paberil võib see nii olla, kuid tegelikkus on midagi muud. NATO liikmeil on kasulik näidata sõjaliste kulutuste real kõike, mida vähegi võimalik, alates erusõjaväelaste pensionist ja lõpetades suurte infrastruktuuri objektidega.
Venemaa aga toimib täpselt vastupidi näidates sõjalisi kulutusi võimalikult väiksena, et oma rahvast ja maailmaüldsust vähem ärritada.
Tulemuseks ehitavad venelased sama raha eest 5 tanki, mis NATO-l kulub ühe tootmiseks.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

“Need ei ole suunatud Venemaa vastu (vaadake gloobust: kui härra Putin annab käsu tuumalöögiks Ühendriikidele, lendavad raketid üle Arktika, mitte Ida-Euroopa), aga nad kaitsevad Euroopat võimaliku Iraani raketilöögi eest.”! Kui krussis see aju peab olema,et kardetakse Euroopas Iraani raketilööki.
Sama mis-Putin sõdib Süürias,et ära hoida Põhja Korea rünnakut venemaale !

töötu
töötu

Sellegipoolest ei ole need raketid mõeldud Venemaa ründamiseks, vaid Euroopa kaitsmiseks. Ükskõik siis kelle rünnaku eest.

uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Vana tõde-kui esimeses vaatuses on püss seinal siis kolmandas teeb pauku !

wpDiscuz