Evald Okase muuseumis avati kolmapäeva õhtul näitus „Sõelutud maa“, mille peakangelane on lihtne tellis – ajahõlma vajuv praktiline ehitusmaterjal, mis sünnib uuesti kunstiobjektina.
Okase muuseumisse sisse astudes tasub kohe pilk vasakule visata – seal tervitab sisenejat kaame kolp, millelt inimnahka markeeriv savikiht pooleldi maha pudenenud. Skulptuuri looja on Haapsalust pärit mitmekülgne kunstnik ja kunstiakadeemia õpetaja Urmas Lüüs. Mees rõhutab, et pole mingit mõtet üritada aru saada, mida kunstnik seda morbiidset teost luues mõtles.
„Tsiteerides klassikuid: mul ei olnud selle tegemisel peas mitte ühtegi verbaalset mõtet ja sõnu ei ole selle nägemiseks ka tarvis,“ kinnitas Lüüs naerdes. Töö pealkiri on „Mõtlen materjali füüsiliste ja keemiliste omaduste peale ja kuidas seda ära kasutada“. „Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas käitub põletamata ebastabiilne materjal põletatud ja stabiilse materjali peal. Ma oleksin võinud teha ka lihtsalt kera, aga et oleks natuke põnevam, tegin pealuu,“ rääkis Lüüs.
Ta selgitas, et kõiki näitusele välja pandud töid vaadates tuleks silmas pidada, mis oli seekordse töötoa eesmärk. Esiteks oli kunstnike tooraine täiesti tavaline tellis, mida oli kahte sorti – põletatud ja põletamata tellis. Olgu selgituseks öeldud, et põletamata tellis on õige niiskuse korral piisavalt pehme, et lasta ennast voolida, lõigata, muljuda, vormida. Päevakorras oli rakutehnikas põletamine, Jaapanist pärit tehnoloogia, mille tulemusel saadakse savimass, mis käitub hoopis teistmoodi, kui nö klassikaline keraamika.
Laguneva näoga kolba põletas Lüüs rakutehnikas ära, tulemuseks tugev tükk keraamikat. Seejärel määris ta kolbale peale kihi toorest savi, markeerimaks inimnahka. Järgmiseks tegi Lüüs lõkke ümber pea. Tulemus – „nahk“ kolba ümber plahvatas ja lendas tükkideks. „Ma tahtsingi teada, mis juhtub, sest muidu ma ei saa teha seda päris skulptuuri, kui ma ei tea, kuidas materjalid käituvad,“ selgitas Lüüs.
See on vaid üks paljudest katse-eksituse meetodil sündinud töödest, mis kuus päeva kestnud töötoas ilmavalgust nägid. Lisaks Lüüsile avastasid telliste ja erinevate tehnikate koosmõjusid Jarõna Ilo, Eero Kotli, Kaisa Laas, Laura Põld, Kati Saarits, Margit Terasmees, Alide Zvorovski, Ingrid Allik ja Üla Koppel.
Okase muuseumi esimesel korrusel eksponeeritud töödele tulekski läheneda teadmisega, et näitus sündis selle tulemusena, et kunstnikud said kokku ja lustisid kuus päeva tellistega.
„See on nagu siis, kui kokk mõtleb välja uut toitu. Sa võid alati võtta valmis retsepti vanaema kokaraamatust, alati töötab, riski pole. Aga kui tahad oma restorani teha, on ju nõme kasutada Targu Talita retsepte. Palju huvitavam on mõelda, et mis juhtub näiteks siis, kui kartulile koriandrit lisada. Aga keegi pole varem kirjutanud, kuidas maitseb, kui lisada kartulile koriandrit,“ selgitas Lüüs. „See töötuba oli nagu inkubaator – viskad toored ideed sisse ja need küpsevad reaalseteks asjadeks.“
Näituse avamisel jäi kõlama mõte, et kuna tellised osutusid kunstnike jaoks väga põnevaks materjaliks, võib neid õige pea veelgi näha Eesti kunstinäitustel töödelduna erinevas vormis ja tehnikates.
RAKUPAKU V „Sõelutud maa“
Kuraatorid: Ingrid Allik, Üla Koppel
Töötoas osalesid Jarõna Ilo, Eero Kotli, Kaisa Laas, Urmas Lüüs, Laura Põld, Kati Saarits, Margit Terasmees, Alide Zvorovski, Ingrid Allik, Üla Koppel
Näitus jääb avatuks 15. augustini.
Tegijad tänavad: Läti Lode tellisetööstus, Eesti Kultuurkapital, Haapsalu linn, Hasartmängumaksu Nõukogu
