1

Kaitseliidu pealik teenis pool aastat Afganistanis

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Rasmus Lippur Kabulis. Foto: erakogu

Kaitseliidu Lääne maleva pealik Rasmus Lippur saabus suve hakul tagasi poole aasta pikkuselt missioonilt Afganistani pealinnast Kabulist.

Kõige ehmatavamad kogemused, mille malevapealik Afganistanis läbi elas, olid kaks maavärinat. „Esimene oli väike, aga teisega värises maa minut aega ja imelik oli tunda, kuidas ratastega tool sõitma hakkas,” meenutas ta. Teine maavärin oli magnituudiga 6,5, aga et epitsenter oli kaugel, jäid Kabulis majad terveks.

Lippur teenis Afganistanis NATO Resolute Support Missioni peakorteris, kus ta oli staabiülema asetäitja. „Personal, logistika, side, insenerid, ehitamine,” loetles Lippur oma ülesandeid. Suurem osa päevast mööduski staabis arvuti taga.

Lippuri ülemuseks oli itaallasest kindralmajor ja töökaaslasteks samuti seitse itaallast.

Rahvaste paabel

Kabuli kesklinnas, presidendipaleest 600 meetri kaugusel asuvas sõjaväebaasis töötas 2000 inimest kolmekümnest riigist. „See oli huvitav,” tunnistas Lippur, kelle sõnul löövad rahvuslikud stereotüübid ikka välja. „Kui sakslane ütles, et ta võib päevakava suhtes paindlik olla, siis hakkasid kõik naerma,” tõi ta näiteks.

Rahvaste paablis tuli arvestada eri kultuuride, kommete ja arusaamadega. Lippur tõi näiteks, et kui eestlane ütleb okey,tähendab see, et kõik on hästi, ameeriklastel tähendas okey, et asi on nii ja naa. „Kui on hästi, siis ta kasutab sõnu ecxellent (suurepärane), outstanding (väljapaistev) jne,” selgitas Lippur. Ta lisas, et võõrastav oli näiteks see, et kohalik kolonel võttis rääkides sul käest kinni.

Suhtluskeel oligi inglise keel; mida sõnadesse ei osatud panna, seletati kehakeeles. „Öeldakse, et kõige levinum keel maailmas pidi olema bad english (halb inglise keel – toim.),” nimetas Lippur.

Kuigi Eesti kaitseväelastest oli Lippur oma baasis ainus, sai ta siiski kaks korda päevas söögilauas eesti keelt rääkida, kuna samas baasis oli ka Eesti politsei ametnik. Praegu kuuleb baasis eesti keelt rohkem, sest juuni algul läks sinna jalaväerühm Estpla-27, kelle ülesanne on turvata baasist välja minevaid nõunikke.

Elu sõjaväebaasis on üsna spartalik, kuigi kõik vajalik oli turvaliste müüride vahel olemas.

Tuba jagas Lippur ameeriklasega. „Kolonelleitnandid elavad kahekesi toas, kolonelist alates saab üksi tuppa,” selgitas ta. Õhtuid sai veeta filme vaadates või raamatuid lugedes. Lippuri sõnul luges ta väga palju. „Puhkuselt tagasi minnes võtsin Eestist kaasa raamatuid ja šokolaadi,” ütles ta.

Baasi sööklas pakuti enamasti kuivatatud ja külmutatud toorainest valmistatud roogi. Toiduained toodi kõik välismaalt. Igal reedel oli baasi juuures turg, kus kontrollitud taustaga ärimehed võisid kaupa pakkuda. „Päris turule minna ei lastud, see oleks olnud liiga ohtlik,” lisas Lippur.

Puhkepäevi missioonil ei olnud – tööd tehti seitse päeva nädalas. Vaid reedeti, pühapäeviti ja jõulupühal võis tööpäeva alustada kell 12. Kuigi baasis oli turvaline, pidi laetud relv siiski kogu aeg kaasas olema ning kiiver ja killuvest käeulatuses. „Meiesugustel oli kaks ohtu: kas baasi ründamine väljastpoolt või sisemine rünnak, kus keegi kohalik keerab relva meie poole.” Mõnes baasis on viimast ka juhtunud.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
läänlane
läänlane

Hea lugu. Tubli mees see Rasmus Lippur.

wpDiscuz