Erkki Bahovski
Diplomaatia peatoimetaja
Suur suvine jalgpallipidu on käimas ja maailmameistrivõistlused liikumas edasi otsustavamasse faasi ehk kaheksandikfinaalidesse.
Õnneks on jalgpalli MMil domineerinud sportlik külg. Samas olid väga naiivsed need, kelle arvates me ei näe Venemaal peetaval MMil midagi muud peale sportliku pinge.
Poliitilised pinged murravad ikkagi jalgpalliväljakule. Mõistagi on need kaasnenud jalgpalliga varemgi (meenutagem kuulsat 1969. aasta jalgpallisõda El Salvadori ja Hondurase vahel), kuid nüüdne Venemaa jalgpalli MM on sisse toonud mõne uue noodi. Paraku peegeldavad need tänapäeva maailma poliitilisi tõmblusi.
Nii on rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA) asunud uurima Šveitsi koondislaste Granit Xhaka ja Xherdan Shaqiri väravate tähistamist võidumängus Serbia vastu. Konks on selles, et nimetatud mängijad on Kosovo albaanlaste juurtega, kuid Šveitsis üles kasvanud. Pärast väravaid panid nad oma käed kokku moel, millest võis välja lugeda Albaania lipul olevat kahepealist kotkast. Kosovo, Serbia ja Albaania ei ole just kõige harmoonilisem riikide kolmnurk, pealegi olid matši vaatajad suures osas Serbia poolt – on ju Serbia mingis mõttes Venemaa protežee.
Xhaka ja Shaqiri on sisserännanud, mis on praeguse rändekriisi ajal lisafaktor, et kuumad söed muutuksid leekideks. Nii juhtus Rootsi koondise mängija Jimmy Durmaziga, kelle isa on Türgist Rootsi emigreerunud Süüria kristlane. Durmaz on ise sündinud Rootsis, kuid see fakt ei takistanud natsionalistidel asuma teda avalikkuses ja virtuaalselt ründama päritolu pärast, kui viimane oli teinud mängus Saksamaa vastu saatusliku vea, mis andis sakslastele värava toonud karistuslöögi.
See kõik hoolimata asjaolust, et Rootsi edukaim jalgpallur Zlatan Ibrahimović on samuti sisserännanute järeltulija. Niikaua, kui Ibrahinović lõi Rootsi eest väravaid, olid asjad korras. Tarvitses aga ühel mitterootslasest mängijal teha viga, kui puhkes raev. Muidugi ei maksa unustada Rootsis sügisel peetavaid valimisi, mis aitavad samuti immigratsiooniteemat üles kütta.
Eesti meeste jalgpallikoondis on seni olnud üks parimaid integratsiooniprojekte. Kuid vaadates meilgi küdevaid vaidlusi immigratsiooni üle ja küsimust, kes on õige eestlane, ei paneks väga imestama, kui keegi tõstataks enne riigikogu valimisi küsimusi, miks mängib koondises nii palju venekeelseid mängijaid. Riigikogu järgmise aasta valimised on mõnele erakonnale ellujäämisheitlus ja siis pole imestada, et saame näha üksteise ülevalamist poriga hulgal, mida pole varem kohanud.
Naaskem Venemaa jalgpalli MMi juurde. Immigratsiooniküsimustest hoolimata on selge, et suurim poliitiline intriig peitub jalgpalli MMi pidamise kohas. Tasub meenutada, mis oli juhtunud veidi varem. Skripalide mürgitamise pärast saadeti üle maailma välja umbes 150 Vene diplomaati. Hollandi uurimiskomisjon jõudis järelduseni, et Malaisia Airlinesi lennuki 2014. aasta allatulistamise taga oli Venemaa. Peale kõige veel Krimmi annekteerimine ja okupeerimine.
Ometi näeme me maailma liidreid Venemaal. Avatseremoonial Saksamaa endine kantsler Gerhard Schröder ja Prantsusmaa endine president Nicolas Sarkozy. Sõltuvalt oma meeskondade käekäigust on mängu lubanud tulla vaatama ka mitmed ametis olevad riigijuhid. Lisaks arvukad ajakirjandusreportaažid ja teleülekanded mänge korraldavalt Venemaalt.
Ma tean, et nüüd öeldakse, et sportlasi ei tohi karistada. Jah, aga ma lisaksin, et kedagi ei tohiks karistada – spordi pärast ei tohiks kannatada tavalised inimesed, olgu kannatusteks mürgitamine, pommitamine või lihtsalt vangi panemine. Ei ole õige, et kui jalgpallimurul Rostovis Doni ääres on suur rõõmupidu, siis umbes 200 kilomeetri kaugusel Donbassis võivad inimesed iga päev lahingutes surra. Kui MMi finaalturniiril oleks osalenud ka Ukraina, oleks see konflikt ilmselt rohkem võimendunud.
Ent praegu saab Venemaa president Vladimir Putin teha maailmale head nägu ja olla kindel, et jalgpalli MM on õnnestunud PR-trikk Moskva jaoks. Lisatagu veel eelolev kohtumine Putini ja USA presidendi Donald Trumpi vahel, millest võib oodata mingisugust kahtlast diili. Oo, sport, sa oled rahu, oli kunagi üks kuulus loosung. Tundub, et selle loosungi võib rahus ajaloo prügikasti heita. Sport ei ole rahu. Kaugel sellest.
