Kui viis kunstiakadeemia tudengit jaanuarikuus Haapsalu linnagaleriis oma skulptuuri- ja installatsiooninäituse üles panid, ei osanud neist keegi arvata, et nad on terve juuni esimeseks nädalaks linnas tagasi. Seekordki näitust korraldamas, aga mitte endi, vaid koolinoorte oma. Avalikus pargis, Krahviaias!
Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab lastele šokikunsti? Mari Väljaotsa installatsioonist „Meie viimane kodu on haud” võib selline mulje jääda, kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus? Läbi aastasadade on kunstnikud pidanud vajalikuks tuletada vaatajatele meelde elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse rohkem märgata ja väärtustada aega.
Kõik kaheksa installatsiooni piiskopilinnuse kõrval pargis kannavad erinevat sõnumit, kuid on otsesemal või kaudsemal viisil inspireeritud Haapsalust.
