Olen viimastel aastatel väga palju Eestis ringi käinud – kohtunud tudengitega, õpilastega, naiste organisatsioonidega ning mitmete teiste ühendustega. Olen seda teinud diplomaadina, ministrina ja presidendikandidaadina, aga enamasti lihtsalt Eesti elust ja Eesti inimestest huvitatuna.
Ja ikka on jutt jõudnud poliitika juurde. Olen alati rääkinud poliitikast ausalt ja ilustamata, rääkinud oma kogemusest ning julgustanud inimesi poliitika ja poliitikute suhtes aktiivsed ja nõudlikud olema. Tihti kuulsin vastuseks – aga miks teie poliitikas ei ole? Tõesti, õige küsimus – miks? Ei ole saladus, et mind on korduvalt poliitikasse kutsutud ja mitte ainult sotsiaaldemokraatide poolt. Kutsuti ka enne kohalike omavalitsuste valimisi. Vastasin siis eitavalt, sest ma ei olnud kindel, et see on minu kutsumus. Tunnistagem, et poliitikute maine on täna päris kehv. Palju lihtsam on teha seda, millega oled harjunud ja aeg-ajalt poliitikuid kritiseerida. Keerulisem on mugavustsoonist välja astuda ja püüda poliitikuna Eesti riigi ja rahva elu ja tulevikku kujundada. Vajasin aega, et mõelda ja selgusele jõuda.
Ja nüüd ma tegin oma otsuse. Ma ei teinud seda surve tõttu või haletsusest või viisakusest. See oleks olnud alandav ja vale. Tegin otsuse, sest tunnen, et aeg on küps ja arvan, et mul on, mida poliitikasse tuua ja arusaam, mida Eesti vajab. Ausam ja julgem on öelda otse, et tahan Eesti elu läbi erakonnademokraatia edendada. Vaid läbi mõttekaasluse saavad mõtted lõpuks ka tegudeks, mis ongi demokraatia olemus.
Minu jaoks tähendab see väga suurt muudatust ja väga suurt sammu. Olen seni teeninud Eesti riiki diplomaadi, suursaadiku ja välisministrina ning saanud teha seda, mida ma oskan ja armastan. Poliitikuna olen suhteliselt uustulnuk, isegi kui võrdsustada 15 kuud välisministrina ja presidendikandidaadina poliitika intensiivkursusega.
Rääkisin presidendivalimiste ajal julgeolekust ja kindlustundest, üksteise ärakuulamisest ja üksteisest lugupidamisest, hoolimisest ja abistamisest – need teemad on olnud ja jäävad mulle väga oluliseks. Täna räägivad kõik erakonnad hoolimisest, mis on väga hea. Aga mitte ühelgi inimesel ega erakonnal ei tohi olla monopoli ideedele, väärtustele või põhimõtetele. Usun, et häid mõtteid tuleb toetada ja aidata ellu viia. Ja ei ole vahet, kas nad tulevad erakonnalt, üksikisikult või liikumiselt.
Oleme palju saavutanud nii kodus kui rahvusvaheliselt. Oleme õigustatult uhked oma riigi ja inimeste edusammude üle. Tähistame võimsalt Eesti 100. aastapäeva ja teeme julgeid tulevikuplaane. Nii see peabki olema. Samas ei lähe mitte kõigil meist täna hästi. Meie seas on neid, kelle hääl on liiga nõrk, et seda kuuldaks. On neid, kes vajavad märkamist, tähelepanu ja hoolt. Hoolimine peab saama asjaks, millega me kõik riigi ja rahvana peame tegelema. Võrdsus on oluline, aga mitte tingimata selles mõttes, et kõik saavad võrdselt, vaid selles mõttes, et Eestis valitseks võimaluste võrdsus.
Mina usun, et igal inimesel on õigus olla vaba ja väärikas, avaldada oma arvamust ja olla ära kuulatud, ilma et teda selle eest naeruvääristatakse või sildistatakse. Eesti rahva mõõdupuuks ei saa olla „tõupuhtus“. Ühegi inimese suurimaks veaks ei saa olla tema rahvus või nahavärv. Eesti riik ja rahvas, keel ja kultuur jäävad püsima, kui neid hoiavad elus kõik Eesti elavad inimesed – nii noored kui vanad, nii eestlased kui venelased, nii valged kui tumedanahalised, nii usklikud kui ateistid, nii heterod kui samasoolised. Meid on liiga vähe, et üksteist alandada, solvata või ignoreerida.
Mul on olnud arvukalt huvitavaid kohtumisi, aga mõned on eriliselt meelde jäänud. Nii tuli üks Kohtla-Järve koolitüdruk pärast kohtumist minu juurde ja ütles, et nüüd ta usub, et ka venelane võib saada Eesti välisministriks ning lubas eesti keele veel paremini ära õppida. Või siis iraani noormees, kes oli Selveris kassapidaja ja selgitas eesti keeles, mida tähendab sinilille-kampaania „Anname au“. Või kohtumine Võrumaal, kus vanem härrasmees kurtis, et tema küll aru ei saa, miks poliitikud on nii kurjad ja tigedad – Eestil läheb ju paremini, kui kunagi varem. Või kohtumised Päikeselaagris Remnikul, mis toovad igal suvel kokku sajad lapsed, kes ei oleks laagrisse saanud, kui neist ei oleks hoolitud.
Selles mõttes ei erine Eesti Euroopast ega Euroopa Eestist. Keskendumine eristamisele toob odavat populaarsust, aga on petukaup. Tänane Eesti ei ole usaldusväärne õigusriik mitte seetõttu, et oleme rõhutanud oma erinevust Euroopast. Vastupidi, solidaarsus ja koostöötahe on andnud Euroopale aastakümneid rahu ning Eestile kindlama iseseisvuse kui eales varem. Sellegi nimel tuleb teha päevast päeva tööd, ja seda tööd tahan ma jätkata!
Uhke verivärske vanaemana on mul rõõm saada peagi veel üks lapselaps. Loodetavasti ei jää nad viimasteks. Ma tahan, et neist ja kõigist Eesti lastest kasvaksid ausad, julged, töökad ja väärikad inimesed. Ma tahan, et nende elu oleks parem, kui meil ja et nad kasvataksid oma lapsi ja lapselapsi Eestimaal. Ma tahan, et pärandaksime oma lastele ja lastelastele parema, sallivama, ühtehoidvama, õnnelikuma ning rikkama riigi.
Usun, et sotsiaaldemokaatide ridades saan ma kõigesse sellesse anda ka oma panuse, sest tegu on põhimõtetega, mille eest sotsid kaljukindlalt seisavad.
Eesti riik väärib, et teda juhiksid ja suunaksid parimatest parimad. Aga selleks tuleb nad üles leida, neid julgustada ning toetada. Oma sammuga loodan esile tulema ka teisi, kellel on ideid ja mõtteid, eriti neid, kelle hääl kõlab muidu vaiksemalt ja kelle taga pole suurt raha või muud mõjuvõimu. Julgustan naisi, kes julgevad astuda vastu solvamistele, ahistamistele, tõrjumisele, aga ka kõiki teisi – noori, ettevõtjaid, spetsialiste, ametnikke, õpetajaid… Ning ei ole mõtet ilustada – poliitika võib olla julm, ebaõiglane ja halastamatu ning poliitikute maine pole kiita. Selleks, et seda muuta, tuleb tulla poliitikaväljakule ja mitte jääda kommentaatoriks või pealtvaatajaks.
Marina Kaljurand,
suursaadik, sotsiaaldemokraat
