Haapsalu taastusravihaigla, ametliku nimega neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus, on väikelinnas iseseisvana vastu pidanud 60 aastat, mis iseenesest on suurhaiglate-Eestis saavutus. Veelgi enam väärib kiitust see, kuidas haigla sel aastatuhandel on muutunud.
Kõigepealt uus maja, milleta ei oleks võimalik olnud ülejäänud edasiminek. Ja siis muutus, mis on toimunud kümme aastat ametis olnud Priit Eelmäe ajal. Eks sünnipäevaõnnitlejad kiidavad alati, aga seekord on see asja eest. Kui Eelmäe Tartust Haapsallu tuli, ehmatas ta alguses päris paljusid. Kuurordis olime harjunud ravimuda oma trumbiks pidama, siis tuleb üks tartlane ja hakkab rääkima, et mudaravi ega raviprotseduurid ei saa olla moodsa taastusravi A ja O.
Praeguseks on haiglas igal seljaajuvigastusega patsiendil meeskond, kus on arst, psühholoog, tegevusterapeut ja kes kõik veel. Haiglas töötab ligi 150 inimest – kõrgelt haritud spetsialistid, kümmekond neist välismaalased. Inimesi, kes on kaotanud võime kõndida, aidatakse tipptehnoloogiaga – seisuvoodi, kõnniroboti ja eksoskeletiga – hoopis tõenäolisemalt jalule kui varem.
Need ei ole lihtsalt kallid ja huvitavad masinad, vaid tõesti toimivad, kohandudes igale patsiendile, et taastumine oleks maksimaalselt kiire. Kiirus on selliste patsientide puhul kriitilise tähtsusega.
Kes käima ei saa, õpib ise võimalikult hästi iseseisvalt hakkama saama. Taastusravi edukust hinnatakse rahvusvahelise funktsionaalse sõltumatuse skaala ehk FIM-skaala abil. 7 punkti saaks inimene, kes saab ise hakkama. Haapsalu taastusravihaigla keskmine FIM-hinne on tõusnud 2013. aasta 0,2-lt mullu 0,51-le.
Statsionaarse taastusravi suurim probleem on selles, et seda ei jätku. Haigla töötab täisvõimsusel, voodikohtade täituvus on 90protsendiline. Järjekorrad on aga pikad.
