Usinad käsitöölised õmblesid riigi sünnipäevaks sada lapivaipa, neid on praegu võimalik Haapsalu kultuurikeskuses uudistada. Haapsalu on esimene paik, kus rändnäitusega algust tehti.
Saja lapivaiba õmblemise idee algatajad olid kaks Vastseliina käsitööühingu liiget, Sirje Pakler ja Ilme Aim. „See üleskutse tuli suvel, et sada eesti naist, teeme sada lapivaipa Eestile sünnipäevaks,“ meenutas Anu Turu näitust avades.
Lapivaibad saadi riigi sünnipäevaks kenasti valmis ning nad olid Eesti rahva muuseumis presidendi vastuvõtu aegu üleval. Enne, kui vaibad jäädavalt ERMi kogusse rändavad, teevad nad Eestile tiiru peale. Esimesena on meisterlikku käsitööd võimalus nautida Haapsalu kultuurikeskuse külastajail.
„Siin on saja Eesti naise mõtted, süda ja hing. Igal vaibal on oma lugu,“ ütles Anu Turu. „Ma loodan, et see vägi, mis selles ürituses on, see jõuaks teieni.“
„Te näete siin tohutult huvitavaid tehnikaid,“ lubas Turu oma tutvustustuuri alustades.
Turu peatus iga vaiba juures ning rääkis selle loo. Selgus, et saja meetri sees on päris mitu meetrit Narva ja Ida-Virumaa käsitööliste tehtud. See on ka põhjus, miks näitusel saab rääkida Eesti naistest, mitte aga pelgalt eesti naistest.
Meetri jagu vaipa on ka üks meesterahvas valmis saanud. Meessugu olevat Turu sõnul siiski veidi enam esindatud, sest nii mõnegi kooli kollektiivselt valminud vaiba loomisel oli oma osa ka koolipoistel.
Oma vaiba loo rääkis Kadri Kivistik. Ta on ise küll Tallinnast kuid suvitab Haapsalus.„Kaheksakannad ja eesti rahvusmustrid on mulle pikka aega meeldinud. Neid kasutatakse igal pool, piimapakkidel, leivapakendidel, vöökirjades,“ selgitas Kivistik. Oma vaiba „Mustrid tänapäeval“ idee sai ta Hiiumaalt Pühalepa mustrist. „Panin selle teki sisse,“ nentis autor.
Lihula kandist pärit Elve Mikkus oli oma vaiba „Meie jääme“ idee saanud mullusest noorte laulu- ja tantsupeost. „Need ongi need noored, kes laulupeol käisid,“ tutvustas Mikkus.
„Minu tekk on pühendatud vanaemale,“ selgitas Helle Meister-Joonasing oma vaiba „Läbi aja“ saamislugu. „Selles on kasutatud ka vanaema riietest saadud tükikesi.“ Juured on Meister-Joonasingi sõnul olulised olulised.
„Vaiba mõte on, et kui maailmas on asju, mida inimene muuta ei saa, siis milliseks kujuneb lemmiklooma elu siinpool vikerkaart, on ainult tema inimese teha. Tahan rõhutada, et lemmiklooma omamine tähendab tarkust ja vastutustunnet,“ rääkis oma vaiba „Siinpool vikerkaaresilda“ loo ka Anu Turu.
Näitust tutvustades selgitas Turu põhjalikult, milliseid tehnikaid ühe või teise vaiba loomisel on kasutatud. „Sada vaipa ning üle poolesaja tehnika ikka kindlalt,“ ütles vaibatuuri lõpetanud Anu Turu.
Näitusel oma meetriga esindatud autorid on Anu Turu sõnul väga erineva taustaga. „Täiesti seinast seina,“ ütles Turu. „On neid, kes teenivad sellega oma igapäevast leiba, kuid ka neid, kelle jaoks oli see vaip esimene.“
Pärast rändnäituste lõppu saab sajameetrine vaibarivi endale päriskodu ERMis. Igale vaibale lisatakse ka tegija lugu.
Lapivaibad pildistakse ja neist koostatakse ka album, kus sees kõikide vaipade autorid, pildid ja lood.
Fotod: Urmas Lauri
