Eestist. Haapsalu põhikooli kõnevõistluse paremad tööd

Haapsalu põhikoolis peeti enne Eesti vabariigi aastapäeva traditsiooniline kõnevõistlus.

Kõnesid oli võistlemas oli kokku 31. Neist üks valiti ettekandmiseks Lossiplatsil Eesti vabariigi aastapäeval ja selle au sai 3. klassi tüdruk Kata Karlis.

Kaheksa noort paluti kõnet pidama kooli aktustele. “Jagasime nii, et igale vanuseastmele räägib nii üks suur kui ka üks väike. Neli kõnet said ära märgitud ka väga hea töö eest,” ütles kooli arendusjuht Kristi Karm.

Kõnesid kuulasid kooli direktor Anne Mahoni, eesiti keele õpetaja Geete Kaasik, huvijuht Siim Birk, Haapsalu linna kultuurijuht Teele Jurtom. Lisaks valisid oma lemmikud ka 5b klassi õpilased. Nii žürii kui ka õpilaste lemmikud ühtisid.

Paremad kõned

Lugupeetud kuulajad!
Räägin teile natuke Eestist ja sellest, miks mulle meeldib Eesti. Meil on palju metsi, jõgesid, järvesid, saari.
Meil on neli aastaaega. Suvel saame meres ujuda, liivalosse ehitada, linnulaulu kuulata. Sügisel meeldib mulle jalgu värvilistes lehtedes sahistada. Talvel on tore uisutamas käia, lumememme ehitada, kelgutada ja lumeingleid teha. Kevadel aga lumikellukesi korjata.
Meie metsa- ja mereloomad on tavaliselt sõbralikud. Võin päris julgelt metsas jalutada või meres ujuda ja ei pea kartma, et tiiger või haikala mind ründab.
Mulle meeldib siin elada. Sin on mu koduke, mu ema, isa ja õde ja sõbrad.
Ainult päikest võiks rohkem olla!
Palju õnne, Eesti!
Aitäh kuulamast!

Laura Maria Loznitsa
1b

Armas koolipere!
Haapsalu Põhikooli esimese B klassi õpilasena tervitan teid Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval.
Tervitan teid rõõmuga, sest olen uhke, et olen sündinud Eestis.
Olen uhke, et olen eestlane ja oskan rääkida Eesti keelt. Keelt, mida ei räägita maailmas just väga palju.
Tänasel päeval soovin Eestile palju kallistusi ja rohkelt tarku inimesi.
Targaks soovin saada ka mina, siis saan samuti Eestile midagi anda.
Selleks proovin tubli laps olla, hästi õppida ja sporti teha ning kindlasti palju kallistada.
Palju õnne armas Eesti!

Mairon Olenko
1b

Eesti minus ja mina Eestis
Tere, armas koolipere!
Kohe on käes meie väikese Eestimaa 100 sünnipäev. See on ilus ja samas võimas! Minu kodumaa valmistub peoks ja pidu peame ka meie – eestlased.
Mulle väga meeldib, et elan riigis, kus ei ole sõda. Inimesed saavad elada rahus ja olla rõõmsad. Minu ümber on armastav pere, head sõbrad, toredad klassikaaslased, lahke ja abivalmis õpetaja ning palju teisi hoolivaid inimesi.
Mulle meeldib, et Eestis on metsad, kus saan perega seenel ja marjul käia. Meil on puhtad mererannad, kus võin suvel ujuda ja teokarpe korjata. Veel on Eestimaal ilusad linnad, kus on palju vaatamisväärsusi ja põnevaid muuseume.
Maal vanaema ning vanaisa juures olles, armastan ma maasikaid, vaarikaid ja teisi marju korjata. Küll need on maitsvad!
Veel on Eestimaa kinkinud meile suurel hulgal ravimtaimi, mida suvel maal olles korjata aitan ning seejärel, köha-nohu korral ravimina kasutada saan. Apteek loodusest! Imeline!
Eestimaa pakub meile palju võimalusi, tuleb ainult ise töökas ja hoolas olla…
Mina tahan anda oma panuse, jätta oma jälje…
Praegu, talvel, saan jätta jälje lumele, kuid juba hetke pärast seda pole. Suvel saan jätta jälje liivale või põllumullale, kuid ka need kaovad.
Jätan parem jälje hästi õppides, lauldes, tantsides, pilli mängides ja hea laps olles.
Mida ma saaksingi rohkem anda? Olen ju alles väike!
Palju õnne, armas Eestimaa!
Aitäh kuulamast!

Betti Kaljuvere
2a

Palju õnne Eesti!
Meil on õnn tähistada oma riigi suurt sünnipäeva. Olen uhke, et elan riigis, mis saab 100-aastaseks.
Mulle tundub, et kui Eesti saab 100 aastat vanaks, siis oleks nagu 100 kohustust rohkem või peaks 100 korda rohkem koolis käima. Sellest räägivad kõik: president räägib hariduse tähtsusest, õpetajad räägivad hariduse tähtsusest ja ka vanemad räägivad sama juttu. Aga tegelikult ei ole see üldse nii hull, sest õppimine on lapse töö ja meie riik vajab haritud inimesi ka tulevikus.
Eesti on vaba riik ja igaühel siin on õigus oma arvamusele ja selle avaldamisele. Minu Eestis on hea elada. Siin saab joosta metsa, mere äärde või jalgpalli mängida.
Kui suureks saan, tahan küll ringi rännata, et teistest paremini aru saada. Elada tahan ikka Eestis, sest siin on hea ja turvaline elada.
Meil on oma riik, mis ei seisa enam iial üksi. Meie sõbrad, partnerid ja liitlased on alati meiega. Meie aitame teisi ja teised meid. Eesti on väike, kuid südamelt suur.
Elagu Eesti!

Koostasid:
Kennert Harjus, Katrin Siirak, Mia-Delisa Mäemurd, Lisett Mander, Daniella Võsu
Ette kandis:
Raul Liivlaid
2b klass

Eesti Vabariik 100
Tere armsad Eesti kodanikud!
Eesti Vabariik saab peagi saja aastaseks. Selle puhul korraldatakse väga palju üritusi nii Eestis kui ka välismaal.
Soomes tähistatakse Eesti kirjandusnädalat, New Yorgis säras Eesti lipuvärvides valgustus, Rio kuulsaim maamärk on 24. veebruaril Eesti lipu värvides, juubeliaastal saavad Rakvere koolihooned uhked seinamaalingud ning saja aastased maalid tähistavad Tartu Kunstimuuseumis vabariigi juubelit. Narvas antakse üle aumärgid, Tallinnas on paraad ja Tartus toimub pidu.
Sünnipäevaks tuuakse ka kingitusi ja igaüks võis kaasa lüüa kingituse tegemisel. Vabaõhumuuseum kutsub sajameetrist vaipa uudistama, mille me ise kudusime; erametsaliit koos koolidega teeb metsalindudele kingitusi.
Ka Haapsalus toimunud meistrivõistlused olid pühendatud Eesti Vabariigi sünnipäevale.
Ma mõtlesin, mida minu vanune laps võiks Eestile kinkida. Ja mu vanaema ütles, et minusugune aktiivne õpilane ongi Eestile kingitus. Mina kingin Eestile oma viielise tunnistuse.

Aitäh kuulamast!

Madli Laasik
4b

Minu tuleviku Eesti

Lugupeetud kuulajad!
Sel aastal käisin Robotexi võistlusel. Seal oli põnev! Kohtasin palju inimesi ja erinevaid roboteid. Seal ma nägin tulevikku.

Minu tuleviku Eestis on palju asju teistmoodi. Näiteks on igal inimesel oma robot, keda peab ise programmeerima millekski. Näiteks mingi ülesande jaoks või asukoha töötajaks. Robotid saavad edaspidi hakkama peaaegu kõigega. Tulevikus oskavad kõik inimesed programmeerida.

Minu unistus on, et iga Eesti inimese sünnipäeval tuuakse talle pakirobotiga kink.

Selle kõigega tahan öelda, et minu tuleviku Eestis on parem olla.

Aitäh kuulamast!

Tõnu Robert Rand
4.c klass

Eesti minus ja mina Eestis

Austatud, kuulajad.
Eesti Vabariigil on sünnipäev, kuid seekord ei ole see mitte tavaline pidu, vaid juubel – meie kodumaa saab 100 aastaseks!
1869. aastal, kui oli 1. laulupidu ei julenud keegi arvata, et Eesti saab kunagi tõeliselt vabaks, et meie lapsed hakkavad õppima eesti keeles, et meie riiki juhivad eestlased.
Esimest korda saime vabaduse vilju nautida aastal 1918. Kahjuks see vabadus kaua ei kestnud! Juba 22 aastat hiljem olime okupeeritud Nõukogude vägede poolt. Paljud arvasid, et enam ei tulegi Eesti Vabariiki, et meie vabadus on jäädavalt surnud.
1987. aasta kevadel meie vastupanuliikumine elavnes. Vabaduse janu ei olnud kuhugi kadunud. Selle aasta sündmused viisid Hirvepargi-, Öölaulupeo- ja Balti Keti toimumiseni. Tänu ühistele pingutustele, saavutasime jõu, mis pani Nõukogude väged meie kodumaalt lahkuma. 20. augustil, aastal 1991, olime taas vabad.
Selle aja sees on toimunud palju Eestile ja eestlastele tähtsaid tantsu- ja laulupidusid. Kahjuks laulupeole pole ma veel jõudnud. Küll, aga olen käinud tantsupeol ja seda lausa kolm korda. Ainus, mida saab selliste pidude kohta öelda on ühtsus. See hõlmab endast väikest närveerimist, samas suur julgus ja uhkust ning tänulikkust ja eelkõige vabadust olla see, kes ma olla tahan ja teha seda, mis mulle meelepärane on.
Ja see meeldibki mulle meie riigis kõige rohkem. Kujutlusvõimel pole piire, keegi ei ütle, kes sa peaksid olema või kuhu peaksid minema. Nii palju on erinevaid teid ja radu, mida saab vabalt jalge alla võtta. Võimalusi, olla mina ise, reisida, tutvuda teiste inimeste-, maade- ja kultuuridega.
Kuid hea on teada, et mu südames on ikka ja alati koht väikesel, armas kodumaal, kus ootavad mind minu lähedased ja kallid: minu inimesed, minu Eesti.
See ongi see õige tunne – Eesti on minus ja mina Eestis.

Palju õnne 100-ndaks sünnipäevaks, kallis Eesti, kodumaa!

Hendrik Veltri 6.B

Eesti minus ja mina Eestis

Kallid kuulajad, kohe on täitumas Eesti 100 aastat.
Ma olen sündinud Ameerika Ühendriikides, aga mul on väga hea meel, et mu vanemad otsustasid Eestisse tagasi tulla. Kui nad ei oleks Eestisse tagasi tulnud, siis olen üsna kindel, et ma oleksin paljust ilma jäänud. Eelkõige sellest, et ma saan jalutada mere äärde ja seal vaikust nautida.
Ma tegelen väga palju kergejõustikuga ja hilljuti olid meil Eesti meistrivõitslused. See oli pingeline peale esimest ala, kuid ma võistlesin endast noorematega ja mu treener ütles, et ma võin esikolmikusse jõuda küll. See oli viievõistlus ja peale nelja ala olin ma esimesel kohal, aga viimane ala oli veel ees ja ma teadsin, et see on mu kõige nõrgem. Selleks oli 600 meetri jooks. Ma kartsin seda väga ja ei teadnud, palju ma sellega allapoole kukkuda võin. Mina olin viimases jooksus. Esimene jooks oli ära olnud ja seal olid jooksmas meist nooremad. Ma istusin üsna finišijoone juures ja kuulsin, kuidas teised võistluskaaslased üksteist kiitsid. Korraga märkasin ma ühte tüdrukut, kes oli väga kurb ja pisarates ning ta trennikaaslased tulid tema juurde, öeldes: „Sa olid väga tubli ja osavõtt on kõige tähtsam“, aga see pisarates tüdrukud ütles, et niikuinii ma esikolmikusse ei saa, minust ei jää märki Eestisse. Mul oli kurb meel selle tüdruku pärast, aga nüüd oli minu kord minna jooksma. Stardipauk käis ja jooks algas. Ma üritasin kõik anda endast, et mitte kõrgelt palju kukkuda. Jooks oli läbi. Ma sain kokkuvõttes teise koha, kuid olin meeletult õnnelik, et ma ei kukkunud palju. Kõrgelt kukkuda on valus, aga maladalat edasi pürgida aina parem.
Ma tahan öelda, et jätmaks Eestisse märki, ei pea olema võistlustel esimene ega presidendid vastuvõtule kutsutute hulgas. Peab olema julge ja ennast väärikalt esindama kas koolis või tööl. Me oleme eestlased ja see on vast parim tunne, mida saab tunda. Eriti siis, kui Eesti on saamas 100-aastaseks. Me oleme need, kes pürgivad ainult alt üles ega kavatse kõrgelt kukkuda.
Elagu Eesti!

Emma Kathrina Hein
6a

Eesti minus ja mina Eestis

Head kuulajad! Meie kodumaa sajanda sünnipäeva eel mõtiskleme kindlasti kõik veidi rohkem, kui tavaliselt, mida Eesti meie jaoks tähendab. Nii ka mina.
Mõtlesin, et milline roll on minul Eestis ja kuidas on Eesti jõudnud minu sisse. Leian, et igaüks meist on Eesti jaoks oluline – kõik mida mõtleme, teeme ja ütleme, kõik see mõjutab Eestit ja inimesi sellel maal.
Minu Eesti algab minu kodust ja perest, seda avardab minu kodulinn ja kool. Ringiga jõuan tervesse Eestisse – 45 227 km² imet. Mulle meeldib väga käia  perega Eestit avastamas, kuna näen siis selgemalt ja ehedamalt, mida see maa endas peidab. Meeldejäävamad kohad on olnud Piusa koopad oma iidsuses, Jägala Juga võimsuses ja Lahemaa kauniduses. Toredad paigad on Saaremaa ja Kihnu, avastanud olen Vormsi ja Osmussaare. Meie enda maakond ja linn on täis saladusi, mida on tore ka sõpradega jagada. Mööda Eestit liikudes tunnen uhkust, et elan just siin ja olen eestlane. Tunnen siin ennast turvaliselt, kaugel terrorismist ja loodus-katastroofidest, eemal süngetest muredest ja vaenulikkusest. Kahjuks ei ole see alati nii olnud. Eesti on vabaks saanud läbi raskuste ja kurjuse. Tänu meie esivanematele, kes ennast salgavalt võitlesid meie vabaduse nimel. Meie ülesanne on saavutatud vabadust hoida, austada seda, et saame tähistada oma kodumaa 100.-ndat sünnipäeva ja olla tänulikud. Ainult hoolides, märgates, kokku hoides ja austades saame tähistada ka järgmiseid sadasid.
Ma olen noorkotkas, olen uhke selle üle ja arvan, et Eesti on tänu sellele jõudnud sügavamale minu südamesse. Astusin noorkotkaks 2013.-ndal aastal. See oli minu jaoks loomulik samm – mu vend oli noorkotkas ning isa noortejuht ja kaitseliitlane. Ma tunnen Eestit enda südames, kui käin võistlustel, matkadel, laagrites ja õppepäevadel. Tunnen eestlust, kui seisan noorkotka vormis erinevatel üritustel, hoides uhkusega sini – must – valget lippu.  Minu jaoks on au asi tähistada rahvuspühi ja tähtpäevi. Ma hoolin oma kodust ja kodumaast, ma armastan Eestit ja eestlaseks olemist.
Soovin kõigile head vabariigi aastapäeva ja kordaminekuid järgmisel aastasajal!

Märt Õiglas, 7c

Minu tuleviku Eesti

Kallid kuulajad. Kohe-kohe on Eesti Vabariigi 100. sünnipäev.
Kas olete endalt kunagi küsinud: milline on tulevik Eestis? Kindlasti mõtlete kohe lendavate autode ja ajas rändamise peale. Aga sügavamalt?
Näiteks, kes kaitseb meid sõjaolukorras või saab Eesti ise hakkama?
Paarikümne aasta pärast on kõik võimalik. Võib-olla meie sõjavägi arenebki nii tugevaks, et enese kaitsmine pole probleem. Kuna tehnika kogu aeg areneb, võibki olla võimalik Eestil rohkem suurtükke juurde osta ja ennast nii vaenlase rünnakul kaitsta.
Kindlasti tahan ma tulevikus näha kogemustega elutarku riigijuhte. Ei tasu poisikestel minna riigiasju ajama. Ma tõesti loodan, et tänapäeva tehnika ei pärsi noorte ajusid. Kui nii juhtub, kes siis kolmekümne aasta pärast arst või jurist veel on? Kindlasti saab nutitelefoniga palju head teha, alustades infootsingust ja lõpetades keelte tõlkimisega. Aga nutitelefonist jääb väga kergelt sõltuvusse. Ja see võibki saatuslikuks saada.
Olenemate kõigest, tean ma, et Eesti on ja jääb püsima. Ükskõik, kui raske elu ka poleks – eestlased tulevad sellest välja. Kindlasti olete kuulnud ütlust: „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“ ning jah, sellist Eestit me tahtsime. Selles Eestis me elame, sööme ning magame ja ei pea muretsema tema julgeoleku pärast.
Soovin kõikidele eestlastele head Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.

Erko Puskar
8a

Eesti vabariik 100

Kallid koolikaaslased, sõbrad, õpetajad. Sada aasta tagasi, 24. veebruaril võitles ennast vabaks väike riiki nimega Eesti. Ja ma olen kindel, et sada aastat tulevikus on ikka olemas see väike riik nimega Eesti.
Eesti riik sai iseseisvaks tänu oma poegadele ja liitlastele. Inglased saatsid meile oma mereväe, mis kaitses Läänemerd. Soomest, Taanist ja Rootsist tulid meile vabatahtlikud, Lätist tulid tehnika ja sõdurid ning Valgekaartlased, kes suutsid punaseid tagasi hoida idapiiril. Ilma nendeta oleks võit olnud võimatu.
Olen õnnelik, et olen saanud elada Eestis ja tähistada tema sajandat sünnipäeva. Sellest tuleb võimas juubel, mida tähistatakse igas Eesti kodus vähemalt nädal aega. Mäletan selgelt kui olin väike ja käisin vanaemaga Tartu raekojaplatsil ja nägin suurt numbrit, kus seisis 90. Ma küsisin: ”Miks see number siin on?”. Vanaema vastas ,et see number näitab kui vanaks on saanud see riik, kus sa elad. Tol ajal arvasin, et Eesti on üks vanemaid riike maailmas. Kuid ajaloos õppides sain aru, et 100 on väike number võrreldes impeeriumitega, mis on kestnud tuhandeid aastaid. Aga meie jaoks, kes on siin elanud ja võidelnud, on 100 suur ja võimas arv, mis näitab meie tugevust ja tahtejõudu veel palju aastaid.
Olen kindel, et Eesti riik jääb püsima, kuna Eesti praegused kaitsjad ja liitlased on võimsamad kui ealeski varem. Kui igaüks teeb Eesti riigi jaoks midagi head ja vajaliku, siis ma ei muretse meie riigi tuleviku pärast.
Elagu Eesti!

Artur R. Unt
8c

Eesti vabariik 100

Kallid koolikaaslased, sõbrad, õpetajad. Sada aasta tagasi, 24. veebruaril võitles ennast vabaks väike riiki nimega Eesti. Ja ma olen kindel, et sada aastat tulevikus on ikka olemas see väike riik nimega Eesti.
Eesti riik sai iseseisvaks tänu oma poegadele ja liitlastele. Inglased saatsid meile oma mereväe, mis kaitses Läänemerd. Soomest, Taanist ja Rootsist tulid meile vabatahtlikud, Lätist tulid tehnika ja sõdurid ning Valgekaartlased, kes suutsid punaseid tagasi hoida idapiiril. Ilma nendeta oleks võit olnud võimatu.
Olen õnnelik, et olen saanud elada Eestis ja tähistada tema sajandat sünnipäeva. Sellest tuleb võimas juubel, mida tähistatakse igas Eesti kodus vähemalt nädal aega. Mäletan selgelt kui olin väike ja käisin vanaemaga Tartu raekojaplatsil ja nägin suurt numbrit, kus seisis 90. Ma küsisin: ”Miks see number siin on?”. Vanaema vastas ,et see number näitab kui vanaks on saanud see riik, kus sa elad. Tol ajal arvasin, et Eesti on üks vanemaid riike maailmas. Kuid ajaloos õppides sain aru, et 100 on väike number võrreldes impeeriumitega, mis on kestnud tuhandeid aastaid. Aga meie jaoks, kes on siin elanud ja võidelnud, on 100 suur ja võimas arv, mis näitab meie tugevust ja tahtejõudu veel palju aastaid.
Olen kindel, et Eesti riik jääb püsima, kuna Eesti praegused kaitsjad ja liitlased on võimsamad kui ealeski varem. Kui igaüks teeb Eesti riigi jaoks midagi head ja vajaliku, siis ma ei muretse meie riigi tuleviku pärast.
Elagu Eesti!

Artur R. Unt
8c

Armsad siinviibijad!
Varsti on eesti riigi sajas sünnipäev.
Küllap nii mõnedki vanemad kui vanavanemad mäletavad, kuidas möödusid 24. veebruarid ENSV Liidus. Vist ei olnud väga tore. Just sellepärast peaksime meie täna siin tundma kahekordset rõõmu, kõigi nende kordade eest,mil me ei saanud seda rõõmu maailmale näidata.
Oleme küll tõsised tööinimesed, aga äkki võtaks täna aja maha? Tunnetaks seda suurt rõõmu seesmiselt – naudime oma vaba riiki, selle toredaid inimesi ja üritame talle anda parima võimaliku sünnipäevakingi – sest meis igas ühes on peidus oma väike Eesti.
Minu füüsikaõpetaja on öelnud, et meil on alati enda maailmapilt, mida me ise kujundame ning, et füüsikud üritavad meie maailmapilti lihtsalt sarnasemaks muuta. Ma küll ei ütle, et tal õigus ei ole, aga leian, et ei ole vaja kõrget kraadi, et maailmu sarnasemaks teha, sest kasvõi selleks samaks 24.veebruariks on meie maailmapildid üsnagi sarnased.
See päev on siiski pühendatud meie armsale isamaale ja enamikul meist tiirlevad peas mõtted seoses temaga.
Tulles nüüd sealt seesmisest poolest välja, mida saame füüsiliselt teha? Mõtted on väärt asjad, aga neist jääb vajaka, kui nad vaid mõteteks ka jäävad.
Oleme juba palju ära teinud, kasvõi näiteks „Teeme ära!“ üritus, mille oleme rõõmsalt omale traditsiooniks võtnud ja iga aasta teemegi ära! Loodus on igatahes päris palju puhtamaks saanud, kuid siiski on veel pikk tee minna.
Ütlus, et igaüks võiks olla parim versioon endast, ei käi ainult inimeste kohta … et meie riik saaks olla parim versioon endast, peame ka meie häid otsuseid tegema, nii endale kui riigile mõeldes.
Paljugi on veel Eestis parandada aga täna võime fokusseerida headele asjadele ning mitte torkida seda, mis juba tõesti hästi on.
Sihime kõrgustesse ja saamegi kõrgele!

Hedvig Kivi
8d