Monika Haukanõmm: väärikas vananemine – unelm või tegelikkus?

Erinevad ministrid on lakkamatult raskeid või lausa ebameeldivaid poliitilisi otsuseid põhjendanud tõsiasjadega, et Eesti rahvastik vananeb ja eakate arv suureneb, töökäte arv väheneb ning iive on negatiivne, kirjutab Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liige Monika Haukanõmm.

Jah, lihtsalt numbreid vaadates on tegemist õigete väitega, kuid küsimus on oskuses vaadata numbrite taha – miks me oleme sellises olukorras ja mida tuleb teha? Kas on ikka õige suruda meie erivajadusega või eakaid sundseisu, et saage ise hakkama?

Eesti on väike riik, kus iga inimene on oluline ja väärtuslik. Sõnades kuuleme seda päris tihti, aga nüüd tahan näha kasvõi väikeseid, kuid meelekindlaid samme riigi, omavalitsuste, kogukondade, perekondade ning ka iga inimese tasandil.

Väärikas vananemine on võimalik juhul, kui kõik tasandid teevad omavahel koostööd – riik tagab elamisväärse pensioni ja kättesaadava tervishoiuteenuse, omavalitsused pakuvad inimesele vajalikke teenuseid nagu koduhooldus, päevakeskused, sotsiaaltransport, huviringid, kogukond pakub turvalisust ja naabrivalvet ning pere igapäevase suhtluse ja esmavajadused.

Me vajame elementaarseid asju, et tunda ennast väärtustatuna ja hoituna. Vaja on inimlikku suhtlemist, mõistmist ning kindlustunnet, et vajadusel on abi alati olemas. Valdava osa ajast saame me oma eluga kenasti hakkama, oleme aktiivsed kõrge eani ning see aitab alal hoida sotsiaalseid suhteid, füüsilist ning vaimset tervist. Kuid ühel hetkel on kõrvaline abi möödapääsmatu ning siis on meie ees rida hooldusega seotud kitsaskohti ning lahendamist vajavaid muresid. Hoolduse korraldus ja maksumus tekitab eakates suurt muret, ei taha ju keegi jääda oma lastele ja lastelastele koormaks. Vanemaealiste inimeste mure oma tuleviku pärast tekitab neis depressiooni, halvimal juhul isegi enesetapumõtteid, sest olukord on mõne jaoks tihti väljapääsmatu. Just sellised olukorrad, kus inimesel ei ole võimalik oma elu puudutavates otsustes kaasa rääkida, lõhuvad inimese turvatunnet ning tekitavad lootusetust.

Meie pensionid ei võimalda hooldusteenuste eest maksta. Heal juhul katab pension poole hooldekodu koha maksumusest. Kahjuks on meie seadused pannud hoolduskohustuse peredele ning riik on justkui pensioni maksmise kaudu oma kohuse täitnud.

Eakuse rahvakogult tuli idee kehtestada hoolduskindlustus, mis on üks võimalus jagada hooldusega kaasnevaid kulusid. Maksukoormus on Eestis niigi kõrge, seega ei tohiks seda hoolduskindlustuse tekkimisega rohkem kergitada. Väga oluline on leida kate olemasolevast maksutulust.

Vananemist pole võimalik vältida. See on loomulik muutus, millega on võimalik kohaneda, kui saame üle iganenud suhtumisest vananemisse ja vanemaealistesse, kui koormasse. Negatiivsus ja põlvkondade vastandamine viib aina suurema põlvkondade vahelise konfliktini ja mõtteviisini justkui eakad elaksid nooremate arvel. Me kõik jääme kord vanaks ning vananemist peab igaüks meist saama nautida ja teha seda väärikalt. Selle aluseks on ühiskonna informeeritus, tervise säilitamise võimalus läbi aktiivsuse ja iseseisvuse säilitamise võimaluse. Kuid see eeldab ühiskondlikku solidaarsust ja kõikide poolt ühiselt panustamist, kuna tegemist ei ole kuluga vaid selgelt investeeringuga inimestesse.

Monika Haukanõmm, Vabaerakond