Kui inimene on elanudnäiteks 70 aastat, valdab tedahetkiti imestus, kuidas aeg muutub ja elu edasi areneb. Teismelise noorukina olin juba aastaid olnud kirglik spordihuviline ja see viirus pole mind siiani hüljanud.
1960. aastate spordiidoleid ja nende tulemusi mäletan tänaseni eredalt. Üks suuremaid elamusid oli kiiruisutaja Ants Antsoni olümpiavõit 1964. aastal Innsbruckis 1500 meetri distantsil.
Vahetult enne OMi oli Antson tulnud Oslo Bisleti staadionil Euroopa meistriks mitmevõistluses. 1500 meetris püstitas ta uue maailma tippmargi 2.09,8 meretasapinna oludes. Muidugi lootsin koos paljude kaasmaalastega, et võit tuleb ka olümpiamängudel.
Käisin siis Haapsalu keskkooli 9. klassis ja kuna pinginaaber elas koolimaja lähedal, tegime minu pealekäimisel tundidest sääred ja läksime tema juurde telerist otseülekannet vaatama. Hiljem õpetaja küsis, et kuhu teie kadusite, millele ma vastasin rõõmsalt, et Antson tuli olümpiavõitjaks! Õpetaja reaktsiooni ma ei mäleta, aga mingit karistust küll ei järgnenud.
Küll sai seal pinginaabri juures närveldatud. Antson uisutas kaheksandas paaris ja läks võistlust 2.10,3ga juhtima. Tundus nagu veidi kesine aeg, sest paarkümmend konkurenti olid veel startimata. Oh seda kergendust, kui võistluse lõppedes ei suutnud keegi neist meie meest edestada! Õhtul tegi raadioülekandes Innsbruckis kohal olnud legendaarne Gunnar Hololei värske olümpiavõitjagaintervjuu. Siiani on meeles mõlema mehe erutusest värisev hääl, eriti Hololeil.
Tollal ilmus Spordileht kahel korral nädalas ja ma hakkasin üles märkima, mitu korda järjest pärast seda Antsoni nimi lehenumbritest läbi käis. Sain kokku üle 50 korra. Suvel hakkasid teised alad esile tõusma ja sügisel köitis kõigi tähelepanu selle aasta teine täht. Kümnevõistleja Rein Aun võitis Tokyo olümpiamängudel hõbemedali.
Kui tollal, 54 aasta eest oleks keegi ennustanud, et aastal 2018 läbib üks eestlane 1500 meetrit uiskudel Antsonist 20 sekundit kiiremini, poleks seda kuidagi uskunud. Kui oleks aga lisatud, et see eestlane jääb selle tulemusega taliolümpial 33. kohale, oleks seda rääkijat võinud hullumajast ära karanud patsiendiks pidada. Kui see ennustaja oleks veel lisanud, et keegi lätlane sõidab meie mehest 5 sekundit kiiremini ja jääb esimesena medalist ilma, oleksin ise talle sanitarid välja kutsunud.
Täna on lood aga täpselt nii. Poole sajandiga on toimunud uskumatud muutused ja arengud. Ei julge ette kujutadagi, mis seis on 50 aasta pärast. Praegu võitis hollandlane Kjeld Nuis ajaga 1.44,01. Lätlane Haralds Silovs oli neljas 1.45,25ga ja Marten Liiv 33. ajaga 1.50,23. Poole sajandi pärast on võitja võibolla Aafrikast. Keegi marokolane või tuneeslane läbib distantsi 1.20ga. Ärge hakakegi pead pandiks panema, et seda ei või juhtuda. Arstiteadus ei ole kindlasti siis veel nii kaugele arenenud, et võiksite endale uue peanupu külge siirdada.
Pyeongchangi mängude avamisel ei jõudnud maailma meedia ära kiita Eesti delegatsiooni lipukandja Saskia Alusalu idaeuroopalikku ilu ja naiselikku võlu. Alusalu ületab kiiruisutamise rajal praegu pika puuga Antsoni kunagised rekordtulemused. Maailma parimatest naisuisutajatest võib tema mahajäämust mõõta aga kalendri, mitte stopperiga.
Kiiruisutamine on poole sajandiga meeletult arenenud. Enam ei võistelda lageda taeva all, vaid mugavates jäähallides. Jää struktuur sõltub paljudest teguritest, see on omamoodi keemia. Paarkümmend aastat tagasi ilmusid areenile klappuisud. Tera on uisusaapa külge kinnitatud ainult ühest punktist. Antsoni ajal oli uisutera täies ulatuses saapa külge kinnitatud. Kui praegu on võistlejatel seljas liibuvad kostüümid, siis Antson võistles villases dressis. Aastaid oli meie olümpiasangari reklaamina levikul foto, kus ta läbib tolle aja kohta ideaalse tehnikaga kurvi, suusamüts peas.
Väino Treiman on muidugi legendaarne mees, kes suutis Adavere kooli liuväljal endast elumärke mitteilmutava Eesti kiiruisutamise üles turgutada ja kaks oma õpilast, Liivi ja Alusalu, olümpiamängudele viia. Samas on Antsoni saavutuseni jõudmiseks maad terve valgusaasta.
Omal ajal olid laevad puust ja mehed rauast. Võibolla ei sünnigi meil enam selliseid mehepoegi nagu kunagi Kopli poolsaarel sirgunud Ants Antson. Aga iial ei või teada, pead ei tasu igaks juhuks pandiks panna.
