0

Jüri Saar: Harassimisest ehk kaardistades laiapõhjalist jätkusuutlikkust

 

Tõejärgne läänemaailm on täienemas mõistetega, mis kõlavad võimsalt, aga ei tähenda mitte kui midagi.

Kui tõde enam ei maksa või tõdesid on lõpmatu hulk, kaotavadki sõnad oma selge sisu ja konkreetse tähenduse. Pealkirjas toodud kolm rämpsmõistet pärinevad ilma kahtluseta just selliste sisutühjade sõnade varamust ega peaks olema ausa inimese kõnepruugis. Viimasel ajal käibesse tulnud ahistamine kuulub samuti sedasorti tähenduseta sõnade arsenali, mille esinemissagedus avalikus ruumis kasvab geomeetrilises progressioonis. Ahistatuid tuleb juurde nagu seeni pärast vihma ja ahistajaid tiritakse üha innukamalt avalikkuse kohtu ette. Punastele vaipadele tullakse küll jätkuvalt ihu paljastades, kuid stiilselt mustas, ja mõistetakse ühehäälselt hukka lisaks ahistajatelenende mahitajad ning kõige lõpuks ükskõiksed.

Paraku ahistamise mõistel endal puudub tähendus ja jääbki puuduma, sest see tegevus on defineeritud tunde järgi, mida elab läbi väidetav ahistatu. Nii, nagu on lõpmatult mitmekesine issanda loomaaed, pole võimalik kokku panna tegu ja subjektiivset läbielamist objektiivsel viisil. See, mis on ühe jaoks teda elu lõpuni painav košmaar, on teise jaoks vaid kummaline episood ja kolmanda jaoks eimiski. Nähtus, mis ulatub avalikust elust koduseinte vahele ja lõpuks kahe inimese omavahelise läheduseni, jääb alati oma mitmetähenduslikkuses hõlmamatuks.

Ahistamise korral on teo raskuse skaala ühes otsas rasked kuriteod, vägivald, mille karistamisega tegelevad riiklikud ametkonnad. Jutt käib kõige raskematest isikuvastastest kuritegudest nagu vägistamine, sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil, sugulisse vahekorda astumine lapse või alaealisega jms. Niisugustele tegudele pole vähimatki õigustust ja need väärivad ilma kahtluseta rangeimat karistusmäära.

Teistel juhtudel on ahistamise näol tegu intiimses suhtlussfääris toimuvaga, kus riigil ja kolmandatel isikutel pole lihtne lõpliku ja kõiki pooli rahuldava lahenduse leidmisel kaasa rääkida. Kui naine on sattunud lähisuhtesse mühaka nõmedikuga, kes on vägivaldne, pole kellelgi õigust temalt nõuda, et ta sellesse suhtesse igavesti jääb. Riik ei tohi jätta naist selles olukorras üksi oma muredega, loodud on tugivõrgustikud, nõustajad, turvakodud. Äärmuslikel juhtudel saab abi alati ka õiguskaitseorganitelt, kelle võimekus peresisese vägivalla äratundmiseks ja sellele reageerimise oskused on paranenud. Kuid riik ei saa käsu korras kuidagi tuua perekonda tagasi usaldust ja armastust, kui see kord kaduma on läinud.

Ahistamise skaala päris lõpus asuvad tagumikule patsutamine, flirt, vaimne ahistamine, kellegi „soolise väärikuse alandamisega häiriva õhkkonna loomine” ning lõpuks ka „limane pilk” (mõiste laenatud Mihhail Lotmanilt) asutuse peol, mille eest politsei kedagi kuidagi kaitsta ei oska ega suuda. Selliste asjadega hakkamasaamist peaks õpetama elu ise. Siin on tõhus kaitsevahend mõlemapoolne eneseväärikus, mida peaks emad-isad kodus oma lastele õpetama ning mis aitab enamasti ära hoida suuremaid jamasid. Oma poegadele tuleks õpetada, mida tähendab härrasmehelikkus. Emad võiksid rääkida oma tütardele, et need ei jagaks kallimale internetis intiimseid pilte, sest praegusest kallimast saab tihti homne vihavaenlane. Või et parem on mitte minna rikaste meestega kohtuma nende koju, sest neil võivad olla peas ka kiimalised mõtted.

Peamine ja tegelik küsimus pole tegelikult üldsegi ahistamises ja selle ohvriks langemises, vaid hoopis ühes vaimses suundumuses, mis levib läänemaailmas nagu kulutuli. Nimetan seda nähtust eesti keeles harassimiseks, mille tuletasin inglise keelest (harassment). Niisugune tegevus tähendab uut tüüpi moraalialast ettevõtlust, mille tegusad isikud on enda jaoks avastanud ning mille kasutamine pakub neile ilmselt rohket moraalset ja võibolla ka muud laadi rahuldust. Harassijate põhiline kirg on ohvrid, keda tuleb leida kõikvõimalikest kohtadest ning kelle aitamisega saab seejärel püsivalt tegelda.

Moraalialased ettevõtjad paigutavad ennast ülejäänud ühiskonnast kõrgemale ja vaatavad allpool toimuvat inimeste elu nagu putukate sagimist. Harassija elab füüsiliselt muidugi samas maailmas, kuid tegeleb vaimses tähenduses hoopis „kõrgemate asjadega”. Harassija on tubli võitleja, märter ja valmis minema ihualasti, relvastatuna üksnes punaste saabastega, et põrgata kokku seksuaalselt üleserutatud meestejõuguga. Tema loosung „Ka alasti pole me teie saak” paneb kõik paika.

Harassija jaoks on süüdi „kolonialismipärand ja valge mehe taak”, kes on selle hirmsa olukorra tekitanud. Harassides jõutakse välja kogu lääneliku elulaadi armutu kritiseerimiseni,väitesnäiteks, et kogu läänemaailm on „üles ehitatud naiste ahistamisele ja ekspluateerimisele”, sest kogu „lääne kultuur on olnud (vaikimisi) ahistamise kultuur, ahistamine on olnud süsteemne ja ulatuslik ning seda on peetud kultuuri tavapäraseks osaks”.

Selline väide on muidugi täielik totrus ega oma tegelikkusega vähimatki kokkupuudet. Just läänemaailmast on saanud alguse kõik võrdõiguslikkuse eest võitlevad liikumised ja ka hooliv tähelepanu vähemusgruppidele. Harassimine ise on ilma kahtluseta samuti läänemaine produkt ega oleks võimalik mõnes teises kultuuriruumis.

Harassijate jaoks saavad luust ja lihast inimestest sümbolid, kes kehastavad üksnes ohvreid ja vägivallatsejaid. Kahjuks pole osatud piisaval määral märgata, et ilmselt on harassimise näol tegemist dehumaniseerimise uue läänemaise vormiga. Harassijate üheks eesmärgiks näibki olevat aumoraali tagasitoomine uuel kujul ja väärikusmoraali väljatõrjumine, mis tähendab tegelikult läänemaailma tagasiminekut primitiivsemate käitumiskontrolli mehhanismide juurde.

Harassimise peamine toimepaneku vahend on sildistamine ja häbistamine (naming and shaming), mil kohut mõistma kutsutakse üles avalikkust. Sümbolite hukkamõistmine läheb sujuvalt üle inimeste üle kohtumõistmiseks, kus ei kehti süütuse presumptsioon ega kuriteo aegumine ja karistuse ärakandmine. Ahistamine on nõnda pandud samasse ritta kõige hirmsamate kuritegudega (nt genotsiid), mille suhtes võib menetlust alustada ilma mingite ajaliste piirideta.

Harassijad ei tea ega tunnista kvalitatiivseid erinevusi õigusliku vastutuse ja moraalse süüdioleku vahel ning panevad need mõlemad ühte patta. Nagu muuseas on kombeks islami õiguses ja kõlblusõpetuses, kus kõik üks ja sama. Harassijate arvates on kõige kõrgem kohus avalikkus ja meediapeks. Otsused on lõplikud, ei kuulu edasikaebamisele ja viiakse viivitamatult vabatahtlike eksekuutorite poolt täide. Tegelikult nagu šariaadis, kus rahvahulk patuseid kividega surnuks loopides nuhtleb.

Läänemaise õigusriikliku arusaama järgi on omakohus keelatud ja see on raske kuriteona karistatav. Ma ei tea, kas Hollywoodi produtsent Harvey Weinstein pani toime oma positsiooni kasutades naisnäitlejate vastaseid kuritegusid ja võib saada nende eest karistada, kuid see inimene, kes teda avalikus kohas füüsiliselt ründas, pani kindlasti toime seadusrikkumise ja väärib karistust. Kui Ameerika ikka veel on õigusriik, kus kehtivad seadused.

Harassijad on endale mingil kummalisel viisil saanud süüdimatuse indulgentsi ega vastuta enda arvates vähimalgi määral oma tegevusega kaasnevate tagajärgede eest. Kõige ohtlikum on aga juba nähtav surve (muuhulgas tänu #MeToo liikumisele) õigusele, et viia kriminaalkorras karistatavaks ka sedalaadi juhtumid, mille lahendamiseks õigus pole pädev ega riik ole võimeline. Rootsis on harassijad juba saavutanud selle, et sealne minister arutleb tõsimeelselt võimaluse üle lubada seksuaalset läbikäimist ainult ametliku vastastikuse nõusoleku korral. Kui keegi asjast ikka veel aru ei saa, tähendaks see abieluvälise seksi keelustamist, nagu islamimaades on siiani kombeks. Ainult et kombluse järgi valvajatena hakataks islamivaimulike asemel kasutama „suguasjade volinikke”ja muid ahistamise asjatundjaid.

Harassijad tegelevad aga järjekordse moraalipaanika esile kutsumisega, olles endale omavoliliselt võtnud kõigi nõrkade vähemuste tõeliste huvide esindaja rolli. Tuleb kiita neid naisi ja mehi (ka eestimaiseid), kes on julgenud harassimise vastu avalikult sõna võtta. Kogu senises lärmakas diskussioonis ahistamise teemadel pole meie meedias kordagi meenutatud väärikust ja vastutust, kuigi läänemaine kultuur peab (enese)väärikust olulisemaks käitumise regulaatoriks kui au ja häbi. Väärikus tähendab selles kontekstis sisemist mõõdupuud, au ja häbi üksnes välistkontrolli.

Jüri Saar

Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor, Vabaerakond

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz