Aidi Vallik: mõistuse ja tunnetega pensionisüsteemist

Üks mu kolleeg on eesti rahva oma arvamuskirjutisega tagajalgele ajanud. Kes muu kui Mari Saat, väga hea, sügav, filosoofiline kirjanik ja majandusteadlane julges arvata, et töötavad pensionärid ei peaks palgale lisaks pensioni üldse mitte saamagi, selle asemel et nördida senisega võrreldes suurenenud tulumaksukohustusest.

On täiesti mõistetav, et selline jutt rahvale ei meeldi. Kimbatusse ajab ainult, et seekord ei saagi nõnda arvajat süüdistada riigikogulaseks olemises või nooruse ebaküpsuses – sest Mari Saat on juba kümmekond aastat intellektuaalselt väga nõudlikes ametites töötav pensionär.

Ka tema arvamusavaldus on kantud arvatavasti just tema ratsionaalsest majandusteadlase ajupoolest, mitte emotsionaalsest ja empaatilisest kirjaniku omast. Sest objektiivselt võttes on tal argumendid ju absoluutselt olemas: juhul, KUI lähtuda eeldusest, et vanaduspension ei ole mitte iseenesestmõistetav inimõigus, vaid ühiskondlik kokkulepe ja valitsuse otsus anda teatavat ülalpidamisabi inimesele, kes kõrge vanusega kaasnevate nähtude tõttu pole enam füüsiliselt või vaimselt suuteline ise endale ülalpidamist teenima. Tööl käivad pensionärid ei kvalifitseeru selle määratluse järgi mitte pensionile, vaid töövõimeliste palgateenijate hulka, ning sealt edasi on tõesti ühiskondliku kokkuleppe ja valitsuse otsuse küsimus, kas maksta riigiabi ehk pensioni ka töövõimelistele ja tööl käivatele eakatele.

Aga vaataks nüüd seda asja ka teise, selle emotsionaalsema ja inimlähedase poole pealt. Selle poole pealt, et praegused pensionärid on üles kasvanud ja terve oma täiskasvanuelu elanud õigustatud ootusega, et pensioni hakkavad nad teatud ikka jõudes saama nagunii – sest seadused on viimase 68 aasta jooksul olnud sellised.

Eesti ajaloos on tegemist õigupoolest ka ainsa põlvkonnaga, kes solidaarsesse vanaduspensioni nii loomulikult suhtub. Sest solidaarset ja üldist vanaduspensionide süsteemi ei olnud Eestis enne nõukogude aega (riigipensioni said esimese Eesti vabariigi ajal ainult sõjaväelased, riigiteenistujad ja õpetajad, minu leitud andmete põhjal kokku vaid umbes 15 000 inimest, ja tsaariajal ei olnud pensionisaajaid niigi palju) ja praegused kolme- ning neljakümneaastased juba töötavad teadmisega, et tulevase pensioni osas pole neil riigilt palju loota.

Aga lähtume nende inimeste seisukohast, kes suurema osa oma elust on teadnud, et vanaduspension on inimõigus ja seniste tööaastate eest väljateenitud tasu. Nüüd hakatakse nende arust kõigutama selle teadmise alustalasid. Kas see ei näita mitte tublidust ja hakkamasaamist, kui nad veel vanas eas tahavad anda oma panuse ühiskonna- ja tööellu, mitte ei jää vaid pensionisaaja rolli? Või kas nad peaksid siis jääma virelema nende sandikopikate eest, mida siinmail pensioniks nimetatakse? Või rahul olema sellega, et pensionipõlves tööl käimine röövib nende kogusissetulekust iga kuu mõnikümmend eurot rohkem maksuraha? Kas see pole siis ebaõiglane?

Ühel pool on külma peaga majandusteadlase mõttekäik, teisel pool kinnistunud tõekspidamiste ja veendumustega, elavate inimeste emotsioonid. Mõlemal poolel on eluõigus. Ja õigus. Omal moel. Sest nii nagu inimene mõtleb ja tunneb, nii asjad tema jaoks on, ja selle koha pealt ei anna ka vaielda. Tunnetatud ebaõiglus on valus emotsioon, ning siinkohal ei ole tähtis, kas objektiivselt, majanduslikult või riiklikult seisukohalt on tõesti tegemist õiguste riivamisega või mitte. Määrab emotsioon. Ja seepärast on inimlikult nii arusaadav see meelepaha, mis puhkes töötavate pensionäride tulumaksumuudatuste peale ja eriti veel majandusteadlase ja kirjanikuna töötava pensionäri ratsionaalse mõttekäigu peale. Sest maailm ei ole paraku ainult ratsionaalselt tõlgendatav.