Poliitilised tõmbetuuled parlamendis tõid taas kõne alla raske probleemi Eesti ühiskonnas – naistevastase vägivalla.
Selle valjult hukka mõistnud president Kersti Kaljulaidi otsus kutsuda lähedast näitlejannat peksnud Tiit Ojasoo Eesti 100. sünnipäeva etendust lavastama riivab muidugi paljude õiglustunnet. Õige kah, et 104 inimest saatsid presidendile avaliku kirja, kus avaldasid kahetsust vägivallatseja pjedestaalile tõstmise pärast.
Teisalt, inimene väärib andestust, kui kahetseb oma tegu ja võtab selle eest ka vastutuse. Ojasoo palus juhtunu pärast vabandust, ta ei juhi enam teatrit NO99. Aga hinge kriipima jääb see ikkagi, sest andestada ju võib, kuid unustama ei pea. Asi on selles, et lähisuhtevägivald on Eestis nii laialt levinud, et statistikaameti andmetel peab seda Eesti ühiskonnas probleemiks lausa kolmveerand paarisuhtes olnud 15–74aastastest inimestest. Paari aasta eest politseinike seas läbi viidud küsitlusest tuli välja, et peaaegu kõik peavad seda tõsiseks või väga tõsiseks probleemiks.
Ja pole ka ime. Iga kümnes kuritegu Eestis on lähisuhtevägivald, aastas registreeritakse neid üle 3000. Politsei saab sellekohaseid infoteateid muidugi palju rohkem – üle 12 000 aastas. 2016. aastal mõisteti lähedase inimese kehalise väärkohtlemise eest süüdi 520 inimest, mille eest võisid nad saada kuni viis aastat vanglakaristust. Pole vist vaja mainidagi, et valdav osa lähisuhtevägivalla kuritegude ohvritest on naised, kurjategijad aga mehed.
Arvestades lähisuhtevägivalla nii suurt ulatust, oli valdkonna eest vastutava justiitsministri Urmas Reinsalu reaktsioon 104 kirjale täiesti arulage: „Kui ma tema [Ojasoo] lepitusmenetluse juhtumi kohta omal ajal arvamust avaldasin, siis mõistsin ma naistevastase vägivalla hukka, kuid nüüd, tänase kirja valguses, lausa kahetsen seda avaldust”, kirjutas justiitsminister eelmisel nädalal Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklis. „Kuulge, kurjakirjutajad, muidugi saate hüsteeriaga solkida vabariigi aastapäeva ja Ojasoo elu ära! Aitab! Lõpetage kanakarja kambakas!” õnnestus ministril laiemalt häbivääristada ja „korrale kutsuda” peamist lähisuhtevägivalla ohvrite riskigruppi – naisi.
Kui Reinsalu hakkas omakorda oma sõnade eest täiesti õigustatud kriitikat pälvima, viskusid kohe tema kaitsele EELK peapiiskop Urmas Viilma ja perekeskuse juhataja Pia Ruotsala. Seegi oli huvitav väljaastumine, sest tõi taas selgelt esile poliitilised senjööri-vasalli suhted Isamaa ja Res Publica ning luteri kiriku vahel. Alles aasta lõpus eraldati Reinsalu eestvedamisel luteri kirikule 6,75 miljonit eurot „sõja ja okupatsiooni käigus omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamiseks”. IRL on ka üks suurimaid luteri kirikule katuserahade jagajaid – sel aastal näiteks anti 46 000 eurot Jõgevale tuttuue kiriku ehituseks. Käsi peseb kätt.
Iseenesest on tore, et EELK on samuti hakanud tegelema perevägivalla ennetusega, ka Haapsalus, kuid valdkonna spetsialistid peavad usklike meetodeid iganenuks. Praegusaegne ennetustöö seab fookusesse ohvri turvalisuse ning nõuab, et kodust lahkub kuriteo toime pannud vägivallatseja, mitte tappa saanud naine. Just sellist lähenemist hakkasid politsei ja ohvriabi katseprojektina ellu viima muide Pärnus.
Luteri kiriku perekeskuste juht Pia Ruotsala nägemus ennetustööst näib aga olevat vastupidine: „Karistamine eksimise pärast mõjub tavaliselt hirmu õhkkonnana ja viha õhutamisena. /…/ Vägivalla vastu saab ainult läbi empaatia ja inimese väärtustamise, taunides vägivaldset käitumist ja jõustades võrdselt erinevaid osapooli, et kõik suudaksid enda vägivallavaba käitumise eest vastutada,” kirjutas ta Reinsalu kaitsele viskudes Postimehes, ning lisas: „Samuti arvan, et ongi aeg teha ühiskonnas nähtavaks „kanakarja kambakas” ja olen tänulik minister Urmas Reinsalule, et ta oli piisavalt julge seda välja ütlema, kuigi ministrile sobimatul viisil.”
Sel nädalal kukkus läbi justiitsministrile tehtud umbusaldusavaldus, kus oma näo kaotasid ka koalitsiooni püsimise nimel hääletamata jätnud sotsid. Põhjust Reinsalut mitte usaldada oli rohkem: hiljuti keeldus ta seksuaalse ahistamise mõistet karistusseadustikku lisamast, ning ehkki Istanbuli konventsioon ratifitseeriti, takistas minister selle allkirjastamist burkade keelustamise nõudega.
Ehkki Urmas Reinsalu vabandas oma sõnavõtu pärast, siis poliitilist vastutust ta ikkagi ei võtnud. Söed hõõguvad tuha all edasi.
Maris kas see pakub mingit rahuldust Ojasood ikka veel tümitada? Ma arvan, et Ojasoo on nüüdseks antud juhtumis juba palju rohkem ohver kui “ohver” ise.
Pealegi ei tea Sa antud juhtumist mitte midagi. Selle tohutu vägivalla ja “peksmise” tulemusena ei kukkunud naisterahvas isegi maha 🙂 Aga mulje on nii nagu oli ei tea mis.
Midagi nii arulagedat ei ole ma ammu lugenud.