Tänavu tutvustas Šoti kultuuriseltsi liige Seido Tšeponis Pitsikeskuses šoti pükse.
Šoti püksid on vähelevinud šoti meeste riietusese, mida kasutavad sõjaväelased, kuid mida kantakse ka golfi mängides ja ratsutades. Tšeponise sõnul olid need algselt ülevalt laiad ja alt kitsad, praegu on need tavalise püksi lõikega, kuid erinevalt tavalistest pükstest, on šoti pükstel värvel kõrgemal. Samuti on šoti püksid tehtud nii, et väliseid õmblusi sellel ei ole, õmblused on ainult sees pool. Samas tuleb õmmeldes jälgida, et tartani muster kokku langeks.
„Püksid ei ole au sees, aga on olemas,“ ütles Tšeponis.
Näidiseks pandi püksid jalga üheleEestis baseeruvale NATO sõjaväelasele. Erinevalt kildist, millel on vöö, hoiavad pükse üleval traksid.
Kuna püksid ei ole au sees, rääkis Tšeponis rohkem kildist.
Tükk kangast ümber keha
Kilt pärineb riietusest, mis algselt oli kindlalt volditud suur tükk kangast, mis oli ümber kandja pandud ja vööga kinni seotud. Umbes 250 aastat tagasi hakkas aadlike ja teisi härrasmehi segama suur tükk kangast, millega ei saanud kokkusobitada pintsakut, et näha välja euroopalik. Nii hakkas välja kujunema tänapäevane kilt. Vanast, üle õla ulatuvast osast on alles vaid särpi ehk pleedi meenutav õlakaunistus. Tšeponise sõnul kantakse ka seda vähe.
Tänapäevasel kildil on Tšeponise sõnul kindel pikkus ja lõige. Kui mees põlvitab, peab kildi alumine äär puudutama maad. Kui kilt on pikem või lühem, ei ole see enam kilt, vaid seelik.
Kilt valmib käsitööna ja meistril kulub selle valmistamiseks mitu päeva. Kokku kulub ühe kildi valmistamiseks 7,5 kuni 8 meetrit villast kangast. Suurem osa kangast läheb seljataga olevatesse sügavatesse voltidesse.
Kildi allservas on kildinõel, mis on pistoda või mõõga kujuga. See hoiab kilti paigal, et see tuule käes lehvima ei hakkaks. Samuti tuleb kildiga koos kanda sukkasid, millel on küljes lipsikud ja mille vahel kantakse nuga. Tšeponise sõnul on need jäänukid sukapaeltest.
Vöökoha ümber on vöö ja sporran ehk paun. Pidulikumal puhul on sporran uhkem, igapäevaselt tavapärasem. Kaunistuseks kasutatakse vääriskive ja –metalle, samuti loomanahkasid ja -karvasid.
„Šotlane ütleb, et ta ei usalda pankasid, sellepärast kannab kõike endaga kaasas,“ ütles Tšeponis.
Tartan on ruudumuster
Tartan ei ole kangas, vaid ruudumuster. Šotlaste tartanimuster erineb klanniti sama palju, kui Eestlaste rahvariidemuster kihelkonniti. Igal klannil on Šotimaal oma tartan. Selle mustrivärvid sõltuvad enamasti sellest, millised värviandvad taimed teatud piirkonnas ajalooliselt kasvasid.
Tartanimustri osas on Eesti üks Šotimaa klann, sest 2005. aastal registreeriti Eesti tartan. Tšeponis teadis rääkida, et seda sinisetoonilist tartani on inspireerinud Eesti lipuvärvid – sinine, must ja valge – ja šoti kuningliku lipu värvid – kuldne ja punane.
Kokku on Šotimaal registreeritud üle 14 000 erineva tartanimustri.
Tartanimustriga kangast võib teha midaiganes. Kuna tänavu esitleti Haapsalus Šoti päritolu koeri , siis sai soetada ka oma koerale Eesti tartanimustriga rätik.
Naised ja kilt
Kas naised võivad kilti kanda? Tšeponise sõnul on tänapäeval kõik lubatud.
„Ma ei tea sellist riideeset, mida naised ei ole meeste garderoobist üle võtnud,“ ütles Tšeponis.
Naised kannavad siiski pigem tartanimustriga seelikuid, kuhu kulub vähem riiet ja mis on kildist lühemad või vastupidi pikemad.
Arvo Tarmula fotod