EELK Haapsalu perekeskuse avamisega lisandus Läänemaale veel üks koht, kuhu pöörduda, kui pere- ja lastekasvatusprobleemid või hingehädad üle pea kokku löövad ning ise enam lahendust ei leia.Et inimesed abi vajavad, on ümberringi vaadates enam kui selge. Lapsed ei taha õppida, pered lagunevad, mehed kipuvad elukaaslase vastu kätt tõstma ning naised olema lõpmatult rahulolematud oma kaasadega.
Võrreldes 10–15 aasta taguse ajaga on olukord väga palju muutunud. Ühelt poolt on hakatud pereprobleemidest ja inimeste vajadustest rääkima. Hariduslike erivajadustega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lapsi on kogu aeg olnud, aga neid on olnud lihtsam nimetada kasvatamatuteks ja püüda erikoolidesse ära sokutada. Ka koduvägivald on alati olnud, aga nüüd oleme hakanud rääkima sellest kui ebanormaalsusest, seda ei peeta enam pere siseasjaks. Samamoodi on depressiooniga, mida ei peeta enam inimlikuks nõrkuseks, vaid ravi vajavaks haiguseks. Kildhaaval on hakanud murenema arusaam, et inimene peab ise tubli olema ja eluraskustega hakkama saama.
Nii nagu on tulnud juurde oskust märgata ja abi otsida, on lisandunud ka teenuseid ja kohti, kuhu abi saamiseks pöörduda. Vahel tundub, et kõikvõimalikke nõustamis- ja abiorganisatsioone on juba küllaga: koolipsühholoogid ja sotsiaaltöötajad, muud psühholoogid ja terapeudid nii paaridele kui ka üksikisikutele, nõuandetelefonid.Läänemaal tegutsevad ka Rajaleidja keskus, Läänemaa naiste tugikeskus, Eluliin jt. Rääkimata eneseabiraamatutestja kristallipoodidest.
Sedasorti teenuste rohkus pole halb, sest tegemist on tundlike teemadega, kus tähtis roll on ka abistaja ja abisaaja sobivusel. Kõige tähtsam on, et oma eluga ummikusse sattunud inimenesaaks abi ega jääks poolel teel üksi.
