Mul on au, aga ka kergendus vaadata viimast korda esinaise pilguga tagasi nii praegusele aastale kui ka eelmistele, sest minu 3 x 3 ehk kokku 9 valitsusaastat saavad peagi läbi ja järgmisel aastal kirjutab siin juba keegi teine.
Minu teekond naiskodukaitses algab aastast 1996. Tänan teid, uskumatult toredaid inimesi, kes olete saatnud mind sel pikal ja huvitaval teel. Kellega oleme koos õppeklassipinki nühkinud ja pataljoni formeerinud. Kellega oleme päikeselõõsas ja vihmas paraadirivis seisnud, kellega metsas ja merel päriselt kadunud inimesi otsinud. Kellega suurõppusel Orkaan eetriväliseid ekstreemolukordi tekitanud. On, mida meenutada!
Meie motos on sõnapaar „isamaaline kasvatus”. Sõnad, millesse pikalt ei süvene, kuni… Lääne ringkond on koos kohaliku harrastusteatriga mitmel aastal Haapsalu raudteejaamas elustanud nii märtsi- kui ka juuniküüditamise õudusi. Etenduses, mis oli julm ja tänapäeva noorele lausa uskumatu, osalesid ka põhikoolilapsed. Olles siis ise, küll ainult näitemängus, selle hirmsa aja sees, jagus neil hiljem nii palju küsimusi, et minul said vastused otsa. Ükski ajalootund ei suuda lapses äratada sellist uudishimu, kui ta ei ole ise osa sellest. Arvan, et vähemalt nende laste ees olen ma oma kohuse täitnud.
Naiskodukaitsesse on koondunud mitmesuguse vanuse, hariduse ja elualaga naisi. Sellest, miks keegi on sattunud meie kogukonda, on jutustatud pikkadel retkedel, telklaagrites, kaevikutes ja supikatla ümber.
Kallid naised, teie seas ei ole mitte ühtki igavat inimest! Igaühel on ainult talle omane kiiks küljes – heas mõttes. Ei ole ala, millega naised hakkama ei saa. Olgu see noortega tegelemine, ajaloo säilitamine, laskmine, side- ja staabitöö, meditsiin ja mida kõike veel. Sellest reast kõige tähtsam on toitlustamine. Ainuke töö, mis toidab, ja tühi kott püsti ei seisa.
Väga hea tunne oli viimasel Sügistormil kuulda meeste vestlust. Üks mees keeldus kategooriliselt pannkookidest. Ta põhjendas, et supi kõrvale, milles lusikas püsti seisab, kook lihtsalt enam ei mahu. Selle peale vastas Ivar Lepp: „Mis seal imestada. Tavaline Lääne naiste supp.” Ja jätkas supi söömist.
Oma teekonna algust meenutades mäletan, et meid oli kahe jaoskonna, Risti ja Hiiumaa peale 50 ringis. Siis tekkis Haapsalu ja Risti kadus. Kümme aastat varjusurma ja Risti tekkis taas. Juurde tuli Lääne-Nigula jaoskond, mis võrsus välja hiigelsuurest Haapsalu jaoskonnast. Tuli Lõuna-Läänemaa jaoskond, mis ajas oma võrsed välja täiesti tundmatust kohast. Seega 5 jaoskonda ja üle 200 liikme!
1940. aastatel, just enne naiskodukaitse likvideerimist oli Läänemaal 40 jaoskonda ja umbes 2000 liiget, aga eks Lääne maakond olnud siis praegusest ka palju suurem.
Tahaksin väga loota, et kõike, mida oleme õppinud äärmuslikeks oludeks, ei lähe elus kunagi vaja. Tahaksin loota, et me ei peaks kunagi nägema sõda. Tahaksin loota, et ütlus „pärast meid tulgu või veeuputus” ei pea paika, sest siis upuksid meie lapsed ja lapselapsed.
Kallid Lääne maleva mehed! Me täname teid väga selle eest, et olete alati toetanud meie ettevõtmisi. Olete olnud abiks jõu ja nõuga, aga kõige enam täname teid selle eest, et olete kohelnud meid kui võrdseid. Te ju teate, et ükski lahing ei ole edukas ilma tugeva tagalata. Lubame, et söödame teie kõhud täis, seome teie haavad, hoiame kätt ja oleme maailma parimad kuulajad, kui on vaja südant puistata.
Olen õnnelik, et olen saanud rinnuni rabas rabelda ja Estonia parketil tantsida.
Mare Laide, NKK Lääne ringkonna esinaine
