Soome suursaadik Eestis Kirsti Narinen ütleb, et tihedale suhtlusele ja sarnasustele vaatamata on eestlaste ja soomlaste taustas ja maailmapildis palju sellist, mida me ei tea ja millest me üksteise puhul aru ei saa.
2014. aastast Soome suursaadikuna töötav Narinen räägib suurepärast eesti keelt nagu paljud teisedki soomlased. Ta ise ütleb, et õppis eesti keele ära, kui esimest korda Tallinna tööle tuli. 1993–1998 oli ta Tallinnas suursaatkonna asejuht. „Minule oli see põhimõtteline küsimus. Igal pool, kus olen olnud, olen tahtnud õppida natuke selle riigi keelt,” rääkis Narinen.
„Saan jälgida ajakirjandust ja suhelda inimestega ilma vahendajateta. Tõlgi kaudu rääkides läheb alati midagi kaduma,” toonitas suursaadik keeleoskuse tähtsust.
Eestlased on ikka vaadanud Soome kui suure venna poole ja Soomele kadegi olnud, nagu nüüd näiteks nende kõrgemate palkade pärast. Kas on ka mõni asi, mille pärast soomlased eestlastele kadedad on?
Eestlased on paindlikumad ja kiiremad. Teil on rohkem loomepõhine mõtlemine, meil regulatsioonipõhine mõtlemine. Võib-olla mõnes kohas võiks see reguleerimine ka Eestis kasulik olla, mõlemad võiksid äärtest rohkem keskele tulla. Muidugi on teil ka avaliku sektori IT-teenused meiega võrreldes väga kaugele arenenud. Kuigi meil on erasektor rohkem digitaliseeritud kui teie poolel.
Kas Helsingi ja Tallinna vahele tunneli rajamine võib tähendada, et ühel hetkel on Helsingi ja Tallinn üks linn ning Eesti ja Soome üks riik?
Mõnes mõttes nad juba on üks linn – Talsinki pole mitte füüsiline linn, vaid pigem mõte, meeleolu. Laevaühendus on juba praegu nii tihe, et tegelikult on sild olemas.
Tunnel on mõistlik mõtteviis ja muidugi kiirendaks tunnel liikumist, aga väga raske on ette kujutada, mida ta päriselt tähendaks. Kindlasti tooks see kaasa turulaienemise ja majandusliku tasakaalu leidmise kiirenemise. Eesti ja Soome palgavahe on suur, aga siiski on Harjumaal keskmine palk üle Eesti keskmise, nii et see palgatasemete tasakaalustumine on juba väga tugevalt käimas, eriti Tallinnas.
See käib Tallinna ja Helsingi kohta, muu Eesti ja jääb sellest kõrvale?
Ma ei kujuta ette, kas seda kasvukeskuste trendi on enam võimalik peatada – kasvukeskused jäävadki kasvukeskeskusteks ja ääremaadel on inimesed teinud teised valikud. See on suur ühiskondlik probleem, sest noored kipuvad kasvukeskustesse kolima. Aga on tore, et nad püsivad ikka riigipiiride sees.
Alati ei püsi. Paljud eestlased elavad juba Soomes.
Ka Soomest lähevad paljud noored välismaale õppima, abielluvad ja siis jäävadki. Nüüd on muidugi huvitav, mis Brexit endaga kaasa toob, sest Inglismaa on olnud väga võluv piirkond nii soomlastele kui ka eestlastele.
Kas praeguseks on juba kõik soomlased Eestis käinud?
Kui aastas käib üle Soome lahe 3,5 miljonit reisijat, siis arvatavasti need, kes üldse on kodunt välja astunud, on Eestis käinud. Loodetavasti käivadnad rohkem ka väljaspool Tallinna. Mulle on öeldud, et näiteks turismis on arvud kasvamas, nii et kõik ei jää Tallinna.
Kui Tallinnas on soomlased harjunud, et kõik räägivad soome keeles, siis väljaspool Tallinna see nii ei ole.
Televisiooni mõjul on veel oma jäljed ja soomlased on sellega harjunud. Ma arvan, et suurem osa soomlasi ei mõtle sellele: nad arvavad, et kui Tallinnas räägivad kõik soome keelt, siis räägitakse seda ka mujal. Ealine piir on 40 aasta juures. Kes on alla 40, enam soome keelt ei oska.
Diplomaadist kolleegid ütlevad, et soome turistid tunneb Tallinnas ära, sest omavahel räägivad nad keelt, mis on eesti keelega sarnane, aga kelneritega räägivad inglise keeles.
Soome ja Eesti suhted pole alati pilvitud olnud. Kas pärast 1990. aastate alguston ka suuremaid kriise olnud?
Kriise on olnud järjest vähem. Ukraina sündmused 2014 tõid kaasa suure muudatuse. Mitte et Soome välispoliitika oleks muutunud, me oleme ikka olnud ühel arvamusel, aga me hakkasime sellest rohkem rääkima ja seda kommunikeerima. Strateegiline kommunikatsioon tuli igas mõttes päevakorrale.
Nõukogude Liidu okupatsiooniaegse strateegilise kommunikatsiooni peasiht oli lüüa Eesti ja Soome kahte lehte. Televisioon lõhkus selle strateegia, aga siiski kadus selle 50 aasta jooksul see teineteise läbinisti tundmine, mis vanasti oli. Nüüd oleme jälle oma rahvaid ja arusaama teineteisest kokku õmmelnud.
Ajalooline arusaam ja ajaloolised teadmised teineteisest on ikka veel nõrgad. Näiteks nüüd on filmid nagu „Tundmatu sõdur” ja „Igitee” rääkinud eestlastele uues formaadis ka Soome ajaloost. Teistpidi, „Vehkleja” ja „1944” rääkisid soomlastele Eesti saatusest. Kui mina koolis käisin, polnud Eestit olemaski. Võib-olla olid geograafiaõpikus mõned laused, aga üldiselt ei olnud olemas.
Ega eestlased tea ka väga palju näiteks Soome kodusõjast või mõnest muust ajaloolisest sündmusest.
Viimases versioonis „Tundmatust sõdurist” on kangelaste müüt väiksem kui eelmistes filmides – kuidas lõppkokkuvõttes kannatas Talvesõja tõttu kogu sõjas olnudmeeste sugupõlv. Ei ole nii, et Soome läks Venemaale kangelasena vastu ja kõik läks kenasti edasi. Kui võrrelda, mida Soome tollastes oludes tegi või mida Eesti tegi, siis kas oleme nüüd kangelased? See ei ole läbinisti nii.
Ma arvan, et meil on väga palju tööd teha, et tõesti aru saaksime, miks näiteks eestlasedon palju kiiremad ja miks soomlased võtavad nii palju aega asjade tegemiseks. Mis on meie suhe rootslastega ja rootslusega, mis on teie suhe sakslaste ja venelastega. Nende kahe maailmapildi vahel on Eestis ja Soomes nii hiigelsuured vahed. Aga mingil imekombel saame üksteisest hästi aru, nii et mingi igiaegne geneetiline või hingeline ühtekuuluvus ikkagi on.
Nii et soovitate „Igiteed” vaatama minna?
„Igiteed” ma soovitan. Meil on ka olnud oma küüditamised ja oma verised kokkupuuted Stalini režiimiga. Kuigi see toimus Karjalas, mitte Soome piiride sees.
