Selliste mälestustega kõrvutatuna näib tänapäeva maailm igakülgselt ähmastatud. Kommunism on kadunud peaaegu kõikjalt. Selle asemel on meil erineva poliitilise pluralismi tasemega kapitalismi eri vormid (riigi-, autoritaarne, semu- ja heaolu-). Peaaegu kõik sõjad on väljakuulutamata – Venemaal ja Ukrainal on hoolimata sõjast idas endiselt diplomaatilised suhted. Kaugel Pyongyangis asuv režiim kasutab küberrelvi pankadelt raha väljapetmiseks Bangladeshis ning filmikompaniide tegevuse halvamiseks Hollywoodis.
Maailma valitsemise koha pealt on tehnoloogiafirmad paljudest valitsustest tähtsamad. Spioonid tegutsevad jultunult (peaaegu) kõigile nähtavalt, kaubeldes mõjuvõimuga ja levitades propagandat. Igaüks, kellel on internetiühendus, võib tegutseda ajakirjaniku, kirjastaja või propagandistina.
Kõik need aspektid kujutavad endast meie julgeolekule suuri probleeme. Teisalt pole ähmastatus midagi täiesti uut. Külm sõda ei olnud nii selgepiiriline, kui me seda mäletame. Lääne leeri kuulus kohutavaid diktatuure ning niinimetatud kommunistlik blokk oli retooriline vahend, mitte tegelikkus (Jugoslaavia, Albaania, Hiina ja Rumeenia olid nende riikide seas, kes tegid kodumaal ja välissuhtluses teistsuguseid valikuid).
Ametlikke sõjakuulutusi pole tööstusriikide vahel esinenud aastakümneid: viimane oli nähtavasti Tšaadi ja Lõuna-Sudaani (Lõuna-Sudaan oli 2011. aastani Sudaani koosseisus – BNS) vahel 2005. aastal ja enne seda 1977. aastal Somaalia ja Etioopia vastasseisus. Desinformatsioon ja propaganda pole iseenesest midagi uut, nagu ka erapoolikus või lohakas ja kallutatud ajakirjandus.
Tõeliselt uusi elemente on kaks. Üks neist on tehnoloogia poliitilised järelmid. Internet on andnud platvormi uudiseid meenutava propagandamaterjali kõikehõlmavale ja anonüümsele levikule, mis on õnnistus nobedatele ja südametunnistuseta vastastele. Kaasaegne elu on haavatav rünnakute ees andmete salastatusele, puutumatusele ja kättesaadavusele, mille näiteks võib tuua elutähtsat taristut juhtivate arvutite ja võrkude häirimisele suunatud rünnakud.
Teiseks, raha ja poliitika jõudude vahekord on kaldunud rahameeste poole. Venemaa on puhtakujuline plutokraatia, mida valitsevad inimesed, kes on ka riigi omanikud. Samu probleeme esineb ka teistes riikides. Miljardäride võimu USA poliitikas toovad häirival moel esile kongressi vabariiklaste kinnismõtteline keskendumine rikkaid soosivatele maksukärbetele ja demokraatide tahtmatus võtta omaks kõrgemad maksud ja egalitaarsed poliitikad (üldine tervisekindlustus, odavam haridus), mis meeldiks nende valijatele, kuid mida nende rahastajad vihkaksid.
Lääne nõrkus Venemaale vastu seismisel on peamiselt seletatav ahnuse ja tehnoloogiliste muutuste kombinatsiooniga. Kremli sularaha mõjutab meie otsustusprotsesse kõige kõrgemal tasemel. Peamiselt usaldamatuse ja lõhede tekitamisele, mitte Venemaa päevakorra varjamatule propageerimisele suunatud Kremli propaganda mõjutab ühiskonnas valitsevaid meeleolusid.
Me ei ole abitud. Me saame puhastada finantssüsteemi, nõudes firmaomanikelt avalikke registreid ning saates trellide taha ebaausad pankurid, juristid ja raamatupidajad, kes rahapesu võimalikuks teevad. Me saame muuta maksusüsteemi nii, et rikkad ei saa sellest mööda hiilida, näiteks kehtestades lõivud maaomandile, rendile ja süsinikule. See toimib paremini kui püüded maksustada kasumit, mis kaob sageli üle riigipiiride. Euroopa Komisjon suutis kutsuda korrale Microsofti ja Gazpromi ning suudab taltsutada ka Facebooki ja Google´it.
Palju raskem on tulla toime tehnoloogiliste probleemidega. Isegi täna alustades seisaksime silmitsi halbade kommete ja valikute 20 aasta jooksul tekitatud järelmitega ning kiireneva muutuste tempoga. Infosõja, spionaaži ja segaduse tekitamise vallas on ründajatel lähitulevikus kaitsjate ees taktikaline eelis. Sobiv vastus on siin heidutus: vana, kuid kasulik mõiste, mis vajab kiiresti kaasajastamist.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
