Kataloonia ja Hispaania keskvalitsuse vastasseisu näib suur osa eestlasi suhtuvat kui jalgpallimatši, valides instinktiivselt väikerahva poole.
Kataloonia iseseisvuslaste konflikt keskvalitsusega ei ole siiski jalgpall ning pooltevalimine pole kohustuslik. Vastupidi, hurraa-pöidlahoidmine tähendab ainult emotsioonide triumfi olukorras, kus tuleb teha väga peeni valikuid.
Eesti ametlik valik on olnud toetada Hispaaniat – tema territoriaalset terviklikkust, õigusriiki ja demokraatiat. Pärast politseivägivalda Kataloonias on selline jutt pehmelt öeldes piinlik. Kergelt võib jääda mulje, et meie praegusaja juhtidest oleks võinud saada head jutupunktide kirjutajad Mihhail Gorbatšovile 1988. aastal. President Kersti Kaljulaidi väide, et kataloonlasedki valisid kunagi 1978. aastal Hispaania konstitutsiooni, tõstab kõige tähtsamaks väärtuseks demokraatia. Demokraatia on aga midagi muud kui kohustus tuimalt käia reeglite järgi, millele hoopis teistes oludes andsid oma heakskiidu tänapäeva katalaanide vanemad ja vanavanemad. Ausam oleks tunnistada, et katalaanid, täpsemalt need Kataloonia elanikud, kes tahavad iseseisvust, on sundseisus. Eesti nagu enamik teisi riike austab Hispaania territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust, sest need on meile endilegi eksistentsiaalselt kallid asjad.
Välisminister Sven Mikser ei teeninud endale plusspunkte „Aktuaalses kaameras”, näides õigustavat tema taga pildil lahtirulluvat politseibrutaalsust. Ma ei usu, et Eestil oleks praegu ühtki juhti, kes suudaks seda skisofreeniat põhjalikult ja veenvalt selgitada. Ainus argument, mis võiks olla ühel suhteliselt hiljuti suuremast riigist lahku löönud väikeriigil nagu Eesti, oleks apelleerida sellele, et väikeriigina peame käituma nii, et me ei tõukaks endast eemale liitlasi Euroopa Liidus ja NATOs. Ning et meie toetus Hispaaniale riigina on pikas perspektiivis kasulik Katalooniale endale, kelle aktivistidel peab lihtsalt olema kannatust.
Faktiks jääb, et nii Kaljulaid kui ka Mikser rääkisid end ebakindlalt tundva riikluse positsioonist. Kataloonia, teatud mõttes Eestiga nii sarnane näiv, on ühtlasi hoiatus minevikust, mida tahame unustada. Kui me end riigina kindlalt tunneksime, oleks ruumi ka eetilis-moraalseteks kaalutlusteks ja kaalumisteks, vähemalt selle vägivalla hukkamõistmiseks, mida Hispaania võimud rahumeelsete protestijate vastu kasutasid.
Probleemi nähakse Tallinnas eksistentsiaalsena, moraal näib liigne luksus ja maetakse maha paremate päevade ootuses. Põhimõtteliselt on ametliku Tallinna reaktsioon sama, millega uus, alternatiivne parempoolsus vaatab immigratsioonile ja moslemitele. Kõige kallim on hädaohus, tühja igasugusest peenutsemisest. Ka Kataloonia puhul ei näe me midagi revolutsiooniliselt uut. Eesti on harjutanud silmade peitmist kogu taasiseseisvana veedetud veerandsajandi. Seda võivad tunnistada nii dalai-laama kui ka Tšetšeenia esindajad ajast, mil seal võis veel ideaalidest rääkida.
Facebookis on riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond) välisministeeriumi häbistamiseks jaganud Islandi välisministri Jon Baldvin Hannibalssoni kõnet kunagises CSCEs (OSCE eelkäija), kus too võrdleb Balti riikide püüdlusi Islandi pika (rahumeelse) võitlusega iseseisvuse eest eelmise sajandi alguses. Välisministeerium asub teatavasti Islandi väljakul. Hannibalssonaga pidas oma kõne 5. juunil 1990. Island tunnustas esimesena Eesti iseseisvust, kuid alles 22. augustil 1991, samal päeval kui NSVLis toimunud putš oli ilma igasuguse kahtluseta lõppenud ja Boriss Jeltsin peatanud NLKP tegevuse.
Selle loo moraal on, et me kipume asjadesse lugema sarnasusi ja sirgjoonelisi tõestuskäike, mida seal pole. Nietzsche ütleks, et tegemist on üldise inimliku veaga – „inimene on loomaliik, mis vajab eksimust nimega tõde”. Teisisõnu aitavad lihtsustused ja lühiühendused meil elada. Katalaanide kohtlemine „väikerahvusena” ja Hispaania kujutlemine impeeriumina on üks selliseid omatehtud tõdesid. Me kanname kellelegi teisele üle enda kogemuse, et siis selles lihtsamalt ära tunda ja korrata omaenese puhtaid emotsioone. Tegelikkuses on Kataloonia regioon, mille soov iseseisvaks saada rõhub võrdselt keelelis-etnilisele eristuvusele ja keskaegsele „riigistaatusele”. Keeleliselt on Eesti mõistes tegemist Võrumaaga ja keskaeg oli väga kaua aega tagasi ning lõppes tunduvalt enne seda, kui Westfaali rahu andis 1648. aastal tänaseni kehtiva sisu riigi suveräänsusele.
Tänapäeva Kataloonias toetab küsitluste järgi iseseisvust alla poole elanikest. Kataloonia parlamendis on iseseisvuslastel napp enamus ja iseseisvusreferendum kuulutati välja kiirustades, parlamendireegleid rikkudes. Ma ei usu, et Eestis on palju Kataloonia toetajaid, keda sellised nüansid huvitaksid. Või huvitaks see, mis saaks iseseisvas Kataloonias mittekatalaanidest või katalaanidest, kes iseseisvust ei toeta. Umbes 200 000 neist, muide, murdis end pühapäeval läbi politseibarrikaadidest, et referendumil iseseisvuse vastu hääletada. Veel vähem mõeldakse samm või kaks edasi sellele, kuidas tagatakse iseseisvas Kataloonias pluralistlik õigusriik, kus on vähemustel enamusega võrdsed õigused.
Veel vähem mõeldakse ilmselt sellele, mis õigused ja perspektiiv on Prantsusmaa territooriumil elavatel katalaanidel – ajaloolane regioon on jaotatud kahe riigi vahel. Kui õigused on samad nagu Hispaania omadel – tundub loogiline, kui katalaanid on iseseisvust vääriv väikerahvus –,tuleks nõuda ka prantsuse katalaanide rõhumise lõpetamist. Vähesed ilmselt mäletavad, et suvel patrullisid NATO õhuturbeoperatsiooni raames Ämarilt Balti riikide taevast Hispaania hävitajad. Piisab ühest hurraast Kataloonia kaitseks, et Hispaaniat surmavalt ja pöördumatult solvata. Prantsusmaast ma ei räägigi.
Elu on keeruline – aga keegi pole öelnud, et ta peaks lihtne olema, kõlab üks levinud maksiim. Katalaanide ja Hispaania saatus on sealsete inimeste endi kätes ja meil nagu ka kõigil kõrvaltvaatajatel tuleb esmajoones säilitada kaine meel. Vaid nii saame katalaanidele kasuks olla.
Kõige olulisem on, et lahendus leitaks vägivallata, muidu võime ise end halvemal juhul leida väljaspool Euroopat. Hispaania korratu lagunemine oleks kataklüsm, mille kõrval isegi Brexit kahvatuks. Ükskõik kui palju me peame end Euroopa osaks, on selle staatuse ainus garantii Euroopa Liidu liikmeksolek. Eesti suurim huvi ka Kataloonia kriisis on, et Euroopa Liit selle üle elaks või vähemalt sellest oluliselt ei nõrgeneks. 25 aastat meie oma iseseisvust võiks olla stiimul, et ise saavutada mingisugunegi ajalooline perspektiiv sellistes küsimustes.
Meeldib see meile või mitte, aga õigus on tänapäeva Eesti ainsal globaalsel mõtlejal Rein Müllersonil: „Iseseisvuse saavutavad tavaliselt need, kelle püüdlused haakuvad mõne üleilmse suurjõu või vähemalt piirkondliku jõu huvidega – või kui need, kes mitte kellelegi mingit huvi ei paku.”
