Mida noorem laps, seda kallimaks läheb perele kooliaasta algus

Kunstitarvete pealt saaks raha kokku hoida, kui koolid ostaksid värve ja paberit hulgi. Pildil valib koolitarbeid Liivi Koemets. Foto: Arvo Tarmula

200 eurot lapse kohta. Kas seda on vähe või palju, oleneb pere rahakotist, elustiilist ja ellusuhtumisest. Oma kogemusi ja kokkuhoiukohti vahendavad kolm suure pere ema ja üks gümnasistist neiu. 

Gümnasist Maarja LÜGist

Praegu ma koolitarvete muretsemisega ei tegele, vara veel. See töö jääb augusti viimasesse nädalasse, kuigi kirjatarbeid olen poes juba vaadanud. See on ka kõige põnevam osa. Kaustikuid läheb päris palju, igale ainele üks. Vahel saab kasutada ka eelmise aasta omi, aga enamik on ikka uued.

Mul kulub palju värvilisi pliiatseid. Kasutan värvipliiatseid tunnis, värvid toovad konspektist peamise esile. Tänavu on müügil pastelsed Stabilo markerid, need meeldivad mulle. Hindan ka peenikesi Stabilo pliiatseid.

Päevik pole gümnaasiumis kohustuslik, aga mulle meeldib päevikusse teateid, tunniplaani muudatusi jms kirja panna. Kindlasti ei saa ma hakkama korrektorita. Olen selline, et enne panen kirja ja siis mõtlen, seepärast kasutan alailma korrektorit.      

Joonlaud on tähtis! Sellega on hea jooni alla tõmmata. Mulle meeldib 30 cm pikkune joonlaud, mille saab pooleks kokku panna ja mis mahub siis pinalisse. Seljakott on eelmise aasta oma, aga käib selle aasta veel. Gümnaasiumis on aegu, mil õpikuid on vähe, ja siis saab koolis käia ka tavalise kotiga. Näiteks valikainete tsükli ajal.

Kalkulaatorita läbi ei saa, aga liimi ma kooli enam ei vea. Märkmepaberit läheb vaja, matemaatikas on hea sellele kõrvalarvutusi teha.

Siis veel sisejalanõud, need on meil nõutavad. Vanad sussid on juba kulunud. Kehalise kasvatuse tunniks on vaja spordirõivaid, aga neid ei ole kooli tarbeks vaja eraldi osta. Koolis mängime kehalise kasvatuse tunnis saalihokit, võrku, korv- ja jalgpalli. Aastas tuleb igaühel teha ka üks loominguline ülesanne: koostada kas lindi-, tantsu- vm kava.

Et koolikott ja tossud on olemas, kulub raha peamiselt vaid kaustikute ja kirjatarvete peale. Praegu teenin ise taskuraha, aga kui sellest puudu tuleb, saan kodust lisa. Kindlat summat ei ole välja arvestanud. Mingeid moetrende meil gümnaasiumis väga ei ole. Meie koolis hinnatakse rohkem isikupära, aga ega rõivatrende päris vältida saa. Trendi tagaajamine pole siiski totaalne. 

Alli, nelja lapse ema

Mul läheb sügisel kooli kolm last. Suuremaile lastele ei kulu enam väga palju raha, nemad tahavad rohkem saada kaustikuid ja pliiatseid. Kõige kallim on 1.–3. klass, siis on vaja väga palju kunstitarbeid.

Et kõik ei jääks augusti lõppu, püüan oste hajutada. Kui midagi näen, ostan juba varem ära. See on hea ka selle poolest, et kui kõik suve lõppu jätta, ei pruugi enam mõnda asja saadagi. Nii et kui vajalik jääb näppu, tuleb see kohe ära osta.

Jalatsid on suurim väljaminek, mul on neid vaja osta 12 paari: koolis sees ja kooli minekuks, kehaline sees ja kehaline väljas. Jalatsit suuremaks ei venita ja ka liiga suurt ei saa ette osta. Hea on, et lastetoetus tõusis 1. juulist päris korralikult, see võtab muret ja stressi vähemaks.

Loodan, et saame hakkama 200 euroga lapse kohta. Suurema väljaminekuga arvestad ju juba ette ja sellepärast erilist stressi ei ole. Pigem ajab närvi, et alati pole sobivat asja saada. See käib eriti riiete ja jalatsite kohta. Otsid ja otsid, aga ei leiagi sellist, mis on kvaliteetne, sobiva hinnaga, „õige” firma oma ja „õiget” värvi. Need on lastele ju ka tähtsad.

Haapsalus ei ole rõivavalikut, neid käime Tallinnas ostmas. Lapsed ise teavad, mida tahavad ja kus käia. Nad armastavad Croppi poode, aga ka Terranovat. Neist saab häid ja üldsegi mitte kalleid riideid. Tüdrukule annan teatud summa pihku ja ta ise ostab, mida vaja ja mis meeldib.

Kantseleitarbed on enam-vähem igas poes ühesuguse hinnaga, seepärast mingit kindlat poodi meil ei ole. Sel aastal on kauplused reklaaminud ennast rohkem ja pakuvad igasugu ahvatlusi. Lubatakse ostjate vahel terve aasta taskuraha välja loosida. Ega võidule loota saa, aga võimaluse peab andma.

Lapsed võivad nõuda, mida tahavad, aga kui vanemail on rahaline piir ees, siis on kaks valikut: kas panevad oma suveteenistuse ka mängu või lepivad meie pakutuga. Muidu läheb asi kontrolli alt välja. Paljajalu ei lähe keegi kooli ja kui „kutši-mutši” värki tahetakse, pangu laps oma raha ka mängu. Meil ei ole see brändivärk nii tähtis kui Tallinnas, seal jääb ikka suu päris lahti. Meil on tähtis, et rõivas oleks puhas ja korras ja sobilikust materjalist.

Mulle on kõige hullem hoopis lõputu ümbrisepaberite panek, see kestab kaks esimest nädalat. Iga päev tilgub midagi, nii et paberivirn ei kaogi lauanurgalt.

Anu, kuue lapse ema

Minul läheb kooli kaks last, mõlemad teise klassi – kaksikud. Ootame sooduspakkumusi, kampaaniaid ja laadapäevi, kohe poodi ei torma. Koolikott, kehalise kasvatuse riided ja vahetusjalatsid moodustavad kõige suurema väljamineku.

Kaksikutega on nii, et kui midagi koolist nõutakse, siis tuleb ju kohe topelt osta. Hea, et eelmisel talvel polnud suusailma ja suuski ei pidanud ostma. 

Algklassilastelt nõutakse palju asju, eriti kunstitarbeid, aga eks see ole tore ka, kui sul on tööriistad ja saad tööd teha.

Suur abi on juulist tõusnud lastetoetusest. Jätkuks riigil vaid jalgu seda lubadust kanda, toetusest on palju abi. Usun, et praegu pole enam mitte ühtki suurpere ema, kes arvaks, et saab liiga vähe toetust.

Ave, kolme lapse ema

Minul läheb kooli kaks last. Arvan, et kui olen väga kokkuhoidlik, kulub mul kahe lapse peale umbes 200 eurot. Aga eks see ole alles algus, koolis läheb see õige trall lahti: teatrid, ekskursioonid, trennid, riided jm.

Minu meelest saaksid pered kunstitarvete pealt hea hulga raha kokku hoida, eriti algkoolis. Praegu ostab igaüks joonistuspaberi, värvid jms. Kui neid asju osta hulgi, paberit suurte plokkidena ja värve liitriste purkidena, tuleks palju odavam. Siis ei ole ka kooliaasta sees muret, et lapsel on valge värv otsas või napib kollast ja rohelist õlipastelli. Siis tuleb osta jälle terve komplekt.

Kool ei pea seda oma eelarvest tegema, lapsevanemad maksaksid selle hea meelega kinni. Kõigil oleks kasu sees, ainult koolil on ehk natuke rohkem sekeldamist. Pered säästavad raha, mis muidu läheks suurettevõtete kaukasse, kõik me raiskaksime vähem loodust, elaksime kokkuhoidlikumalt ja ka lapsed võtaksid omaks säästva eluviisi.