Edward Lucas: miks vana Lääs peaks kuulama eesliiniriike

Lääs peaks õpetama ja Ida peaks kuulama. Selline mõtlemine juurdus sügavalt 1990. aastate alguses, kui endised vangistatud rahvad kiirustasid rajama (või mõnel juhul uuesti üles ehitama) demokraatiaks ja heaoluks vajalikke poliitilisi ja majanduslikke institutsioone.

Säärane üleolev lähenemine oli ekslik isegi neil päevil. Viis, kuidas Lääne nõustajad püüdsid istutada oma ideid endisesse kommunistlikku maailma, oli sageli kasutu või otseselt kahjulik (kas mäletate vautšeritega erastamist?)

Enamgi veel, ehkki Lääne majanduslik ja poliitiline mudel oli Nõukogude impeeriumi riikliku plaanimajanduse ja autoritaarsuse segust kahtlemata parem, oli see vaevalt täiuslik. Kui Lääs oleks vähem keskendunud loengu pidamisele, võinuks ta õppida palju äsja raudse eesriide tagant esile kerkinud inimestelt. Riigimehed nagu Václav Havel endisest Tšehhoslovakkiast ja Lennart Meri Eestist näitasid strateegilist visiooni, retoorilist annet ja filosoofilist sügavust, mida Lääne liidritel enamasti nappis.

Vana Lääne üleolekukompleks paistab praegu täiesti aegununa. Probleeme on ohtralt, aga need on jaotatud üle kogu maailmajao: madal majanduskasv Itaalias, poliitiline halvatus Suurbritannias ja ühiskondlikud pinged Prantsusmaal asetsevad kõrvuti põikpäise populismiga Poolas ja Ungaris ning juurdunud korruptsiooniga Ukrainas.

Palju on teatada ka häid uudiseid: Rootsi majandusel läheb hämmastavalt hästi; Hispaania taastub kiiresti. Euroopa Keskpank teatas eelmisel nädalal, et “Balti riigid on koos Slovakkiaga väheste euroala riikide seas, kus SKP ühe inimese kohta ostujõu pariteedi alusel on näidanud märgatavat lähenemist Euroopa Liidu keskmisele.” See näitaja on praegu umbes 60 protsenti EL-i 15 “vana” liikmesriigi reaalsest ostujõust kõrvutatuna 25 protsendiga 1995. aastal.

Eesti eesistumine Euroopa Liidus on eriti silmatorkav meeldetuletus “uues” Euroopas saavutatud edust. Ilmetule valitsusele vaatamata liigub väikseim Balti riik sujuvalt edasi oma päevakorraga, eriti digitaalse ühisturu loomisega.

Eesti e-residentsus – välismaalastele mõeldud digitaalne ID-kaart – tekitab huvi EL-is äri ajada soovivates välismaalastes, teiste seas Brexitist hirmunud brittides. Tallinnas asuvas NATO küberkaitsekeskuses jõudis äsja lõpule õppus “Locked Shields”, millest on saanud Euroopas tähtsaim omalaadne sõjamäng.

Palju on õppida ka teistelt eesliiniriikidelt. Ukraina on ränga hinnaga ja vastu kõiki ootusi suutnud panna lahinguväljal seisma Vene vägede edasiliikumise. Tema sõduritel on raskelt kättevõidetud kogemused ja arusaam sellest, kuidas Venemaa peab tava- ja tavatut sõda.

Ka tsiviilisikutel on palju pakkuda. Ukraina müüdipurustajatel on Venemaa propagandaga toimetulemisel teravaimad tundlad. Peamiselt Gruusiast tegutsev rahvusvaheline ajakirjanike rühmitus Coda Story avaldab lugusid, mida Lääne meedia kaldub tähelepanuta jätma.

Hiljuti avaldatud kaasahaarav film heidab valgust viisile, kuidas Vene luureteenistused kasutavad šantaaži homoseksuaalsete meeste värbamiseks. Teine film, mille autor on Coda partnerorganisatsioon Eurasianet, räägib Nõukogude süsteemi ühe suurima õuduse sundpsühhiaatria taaskasutuselevõtust.

Samuti võiksime õppida neilt vapratelt venelastelt, kes peavad üksildast sõda tõe, vabaduse ja teiste vabaduste eest, mida ülejäänud Euroopa peab iseenesestmõistetavaks. Mind rabasid eriti kodanikuühenduste jõupingutused tähistada Stalini Suure Terrori 80. aastapäeva (30. juulil), mida Vene võimuesindajad praegu suuresti ignoreerivad. Sotsiaalmeediat kasutavatel lugejatel on võimalus kaasa aidata, kasutades teemaviidet #помнимбольшойтеррор (“me mäletame suurt terrorit”). Meie sõbrad ei pruugi niipea võita, aga me saame ikkagi näidata, et neid ei ole unustatud.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.