Kiideva küla otsib lahendust, kuidas linnas ellu jääda

Kiideva külaselts pakub ühena vähestest Eestis ka kogukonnateenust.

Kiideva külaseltsi naised on tõsiselt käsile võtnud püsimajäämise ka siis, kui neist juba linnainimesed saavad. Sügisel liitub Ridala vald Haapsalu linnaga ning sellest kooslusest sünnib hiigellinn Haapsalu. Kiideva küla, Haapsalu linn, saab seltsi uueks aadressiks.

„Mind teeb natuke valvsaks seesama liitumine,” nentis Kiideva külaseltsi juhatuse liige Sirli Olgo. „Aga võtame vastu, mis tuleb. Peame lihtsalt hakkama elama üks päev korraga.”

Olgo sõnul on linnainimese arusaam maaelust teine. „Linnainimene läheb teatrisse, kui ta tahab, aga ta ei mõtle selle peale, kuidas maainimene sinna saab,” selgitas Olgo oma mõttekäiku.

Poeringid

Veebruari algusest pakub Kiideva külaselts oma kandi rahvale kullerteenust ehk viib soovijad kaks korda nädalas Parila poodi.

Kogukonnateenuste idee sai Olgo sõnul alguse mullu suvel. „Maire Vilbas vallamajast helistas mulle ja ütles: kuule, nüüd on selline lugu, et külad peavad hakkama millegagi tegelema, kui tahate üldse ellu jääda,” meenutas Olgo. „Teada ju oli, et hakatakse liituma. Siis kui ta mulle kogukonnateenustest rääkis, olin peenramaal, kuulasin ja mõtlesin, et mis ta nüüd saada tahab. Sinnapaika see jutt siis jäi…”

Sirli Olgo selgitas, et valla külaseltsid on ju mingis mõttes Ridala vallavalitsuse kultuuri- ja haridusnõuniku Maire Vilbase lapsed. „Kui poleks teda, poleks ka vallas nii palju seltse,” oli Olgo kindel.

Pool aastat hiljem haaranud Vilbas härjal sarvist ning tõmmanud kogukonnateenuste asja uuesti käima. „Olime jõudnud sinnamaani, et Panga pood tuleb kinni panna, kuna maja läheb lammutamisele. See tähendas, et külainimesed jäävad poeta ning Mare tööta,” ütles Olgo, viidates oma tublile kaaslasele, Panga poe endisele pidajale Mare Vahterile. Vald vedanud poelisi esialgu ise. „Siis tuligi kogukonnateenuste teema üles,” meenutas Olgo esimest teenust, mida oma kandis pakkuma hakati.

Poeringe Parilasse tehakse paar korda nädalas, selleks on kaks sõiduautot: üht juhib Olgo, teist Vahter.

Külaseltsi kangetel naistel on ka bussi soetamise mõte. „Aga iga asi omal ajal,” nentis Olgo. „Kui saaks bussi, võiks ka edasi mõelda, sõita Kiideva kandi rahvaga teatrisse. Näiteks kui õhtul kell 7 algab Haapsalus etendus, siis meie külast saab linna sõita küll. Kuidas aga pärast etendust koju tulla? Püüame teha kõik, et inimesed saaks kodust välja.”

Tasuta saadud teenus on väärtusetu, sellest ei peeta lugu. Päris tasuta ei saagi teha, sest auto kulub, kütust on vaja osta. Nii ongi poeringi pilet kaks eurot. Kes tahab koduukse juurde saada, peab veel ühe euro andma. „Võimalusel saab tellida sõidu Haapsallu ja kaugemalegi,” ütles Olgo.

Seltsil on külamaja juures saun ning seal pakutakse avaliku sauna. „40 minutit saunas maksab kaks eurot,” sirvis Olgo hinnakirja.

Samuti pakutakse koduteenust. „Haljastus. Noh, me teeme kõike, kaevame kraave, niidame muru. Vajadusel peseme aknaid, käime inimestega mööda ametiasutusi. Me teeme kõike, oleme tohutu laia profiiliga inimesed,” naeris Olgo. „Püüame seda teha hästi, hingega.”

Sirli supiköök

Kõige suurem asi, mis külaseltsil praegu käivitamisel on, on Sirli supiköök. „Taotlesime kohaliku omaalgatuse programmist raha, saime sealt 2000 eurot, millest 1300 läks sellele seltsimajale veefiltri ostmiseks. Selgus, et vesi oli väga korrast ära, me poleks köögi luba sanud,” selgitas Olgo.

Praegu tegeleb koka ametit pidanud Sirli Olgo supiköögi paberiasjandusega. „See on õudne, mida ma pean kirjutama, et kuidas ma pindasid pesen ja mida kõike veel. Olen tegudeinimene, mitte paberiinimene. Ma võiks enne kraavi kaevata, kui ma dokumente koostan,” ohkas Olgo. „Aga Sirli supiköök tuleb kindlasti!”

Sirli Olgol tekkis omanimelise supiköögi mõte poeringe tehes, kui ta jälgis, mida inimesed poest ostavad. Purgisupp oli tavaline kaup, mida koju toodi. Sealt see supiköögi mõte tuli. Miks mitte pakkuda neile õiget ja kodust. „Vanainimene, kes elab üksi, ei keeda ju pool liitrit suppi, kuid vahel ehk tahaks. Meilt oleks võimalus osta supp koju kaasa, aga võime ka supi koju viia,” selgitas Olgo.

Supiga pole kokk Olgol mõtteski piirduda. „Mõtlen, et midagi muud hakkame kindlasti veel tegema. Näiteks korraldame pannkoogipäeva Kiidevas. Juba sel suvel, varsti-varsti, ühel pühapäeval. Mingi selline meie külaseltsi tutvustav päev tuleb,” maalis Olgo tulevikupilti.

„Nii me siin olemegi, kogu aeg areneme…” lausus Olgo pannkoogitaldrikult lisa pakkudes.

Selts tagab küla elujõu

Sirli Olgo rääkis ühest Kiideva küla üle 80aastasest vanaprouast, kes usinalt kasutab seltsi pakutavaid teenuseid.

„Tema kukkus möödunud aastal oma reieluu puruks, oli talv läbi keppide najal. Ega ta midagi     teha saanud. Siis tuligi tal mõte, et ta peab oma kodu maha müüma, sest ei tule seal toime. Tema maailm varises kokku. Poodi ei saa, puid tuppa ei saa, ei saa isegi bussijaama oma ajalehe järgi,” kirjeldas Olgo toona nähtut. „Nüüd mõtlen: jumala õnn, et keegi seda maja ostma ei tulnud, sest mõni nädal tagasi ütles vanaproua mulle, et kui meie poleks seda teenust siia teinud, oleks ta pidanud müüma. Aga nüüd ta mõtleb, et on niikaua kodus, kui ta vähegi suudab. Jah…”

„Selle abistamisega on nii: olen kõigile öelnud, et kui on mure, helistagu kas või kell kolm öösel,” ütles Olgo. Tüli tal sellest pole, sest abistamise nimel nad koos Mare Vahteriga tegutsevadki. „Minul on küll teinekord õhtul hea magama minna, kui olen saanud kellelegi head teha, tean, et tal on kõht täis või sai mingi mure kaelast ära. Siis on mul kohe hea olla.”

Seda, et külaselts võib sind mis tahes moel aidata, vajab Olgo sõnul harjumist, sest seda pole keegi varem teinud. „Mis asja! Tahab aidata? Mingi muiduraha eest, ei küsigi mitusada eurot!” kirjeldas Olgo võimalikku reaktsiooni. „Aga see on meie mõte, et inimesi peab aitama. Kui oled nii vana, et ei suuda enam, siis sa pole ju selles süüdi, sa oled oma töö juba teinud. Nüüd on aeg, kus tuleb keegi teine ja teeb. On ju kindlam tunne, kui sa tead, et Sirli ja Mare töötavadki selle heaks, sa võid neile iga kell helistada ja nad aitavadki. Me oleme just nimelt selleks. Ei ole asja, millele pole lahendust.”

Arenguhüpe

Praegu levib teave külaseltsi ettevõtmistest peamiselt suusõnal. „Inimesed tunnevad ju meid,” ütles Mare Vahter ja lisas, et oma tegemiste kohta jagatakse infot ka vallalehe kaudu. Küladesse on ka ise oma kuulutusi üles pandud.

„Ma töötan ise Ridala vallas koduhooldajana, sealtkaudu levib ka info,” lisas Olgo. Sellest mõttest, et külaseltsil võiks infoajastule kohaselt olla oma äpp, haaras tragi naine hoobilt kinni. „Kui saame nii targa inimese, kes teeks, siis miks mitte!” nägi ta idees iva.

Praegu tuleb Kiideva külaselts toime tänu Ridala vallale, kes toetas neid 5000eurose stardirahaga. „Üksi poleks me toime tulnud,” nentis Olgo. Seltsile on suur abi ka sellest, et seltsimaja kuulub vallale ning selts ei maksa selle eest renti. „Aga ülalpidamine on kallis, põrandakütte elektri eest tuleb külmal talvel maksta 200 eurot kuus.”

Olgo sõnul on vald neid igal aastal aidanud. „Kuidas Maire võitleb oma seltside eest! Iga asjaga võid sa alati tema juurde minna,” kiitis Olgo vallavalitsuse kultuurinõunikku.

Külaseltsil on üle poolesaja liikme. „Hästi ühtehoidev seltskond, väga toetavad meid,” nentis Olgo. „See annab tugeva tunde.”

Sirli Olgo meenutas sooja sõnaga Tiiu Tomingat, praegu Panga külas elavat 80aastast vanaprouat, kes äratas Kiideva uuele elule. „See kõik, mis siin täna näha on, on Tiiu kätetöö,” lausus Olgo. „Nii me siis siin tegutseme ja oleme.”

Pakett muudkui paisub

Kiideva külas on talviti 16 suitsu. Paljudes neist majadest elavad eakad inimesed, kuid ka noori on üllatavalt palju, sest külas on kümme last. Sellest teadmisest võib kasvada järjekordne teenus – eralasteaed. „Juulis pannake lasteaed kinni, mis siis saab. Mis  teha? Ei tea. Niimoodi tulevadki kõik need teenused,” arutlesid isekeskis Olgo ja Vahter, kel on mõlemal väikesed lapsed.

Sirle Olgo rääkis veel ühest tulevikuplaanist, kuigi selle teokssaamise võimalus on õhkõrn. „Koolitame end praegu muuseumi alal,” ütles Olgo. Kiideval, kohe külaseltsi kõrval olevas majas oli muuseum. Praegu on maja nii kehvas seisus, et võib mõne aja pärast kokku variseda.

„Omanik, 93aastane vanapapi elab Kanadas, me leidsime ta üles ja ütlesime, et tahame temalt maja ära osta. Kui see õnnestub, siis on meie mõte, saame oma muuseumi taas avada,” lausus Olgo. Kiideva on vana kaluriküla, taredes on palju endisaegset. „See on üks unistus meil. Käin juba mööda küla ja ütlen: vaadake, et kuuri alt midagi ära ei viska,” selgitas Olgo tulevikuplaani säravi silmi.

Fotod: Urmas Lauri