Andrus Karnau: tasuta reklaam õllejoomisele

Andrus Karnau

Lääne Elu peatoimetaja

Haapsalu triatloni lõpetajad said kingituseks õllepurgi. Sama juhtus Kuku raadio kaine grupijuhi kampaanias. Need on kaks juhuslikku näidet.

Juriidiliselt on kõik korrektne. Saku jagas triatlonistidele ja Tartu jaaniöö kaineks autojuhiks registreerunuile alkoholivaba õlut. Kuid kui korraks mõelda, siis saate aru, et korras ei ole mitte midagi. Kui Eestis juuakse liiga palju, siis ei tohiks lasta end nii kergesti reklaami- ja turundusohvriks värvata.

Jah, õlu taastab kiiresti kaotatud jõu. Jah, humala mõrumagus maitse on mõnus mekkida. Lihtsaim seletus on aga raha. Spordivõistluse korraldajal või ka meediamajal on vaja reklaamiraha. Alkoholitootjad on valmis seda pakkuma. Eriti olukorras, kus valitsus pitsitab maksudega, tervisekaitsjad manitsevad ja üleüldine hoiak ühiskonna maksujõulisemas kihis surub alkoholi suuremahulist väljavalamist tagaplaanile.

Kuidagi tuleb ju enda sihtgrupp leida. Saku suurhall asub miskipärast Haaberstis ja jalgpalli rahvusstsaadioni nimi pole Lilleküla, vaid hoopis A. le Coq, mis on Tartu õlletehase kaubamärk. Need on näited üliedukast turundustegevusest, kus ühe firma logo on saanud juba maamärgiks.

Tagatipuks võtab iga vähegi tõsisem opositsioonipoliitik juba mitmendat kuud järjest kinnitada, et alkoholiaktsiise on valitsus valesti kujundanud, et alkoholi maksustamisel on eksitud. Poliitikud jätavad ütlemata, et mitte riigikassa ei kaota raha, vaid alkoholitootjad ja -müüjad. Riik saab soovitud tulu kätte niikuinii, aga tehastel on keerulisem.

Surve pudeli avamise nimel on üsna tugev. Ometi on võimalik ka teisiti. Viimasel noorte laulupeol ei müüdud isegi limonaadi, alkoholist rääkimata. Polnud tähelegi panna, et kellegi peotuju sellest halvem oleks olnud. Vastupidi, kuigi veel hiljuti tundus, et alkoholifirmade reklaamita pole võimalik rahvaüritust läbi viiagi, siis nüüd on selge, et on küll.

Kirjutan neid ridu ja mõtlen, et kas olen variser. Ajakirjanikuaja esimesed aastad olid üsna veinised, sest selline oli toimetuste töökultuur. Nüüd aga on kirjarahvas enamasti purukarske. Kombed on muutunud enamikus asutustes keelamiseta.

Viimane konjunktuuriinstituudi alkoholiuuring ütleb, et keskmine Eesti elanik jõi mullu vähem kui aasta varem. Võrreldes majandusbuumi aastaga 2007 on keskmine tarbimine vähenenud umbes kolmnandiku võrra, aga tervisekaitsjate meelest on seda ikkagi veel liiga palju. Konjunktuuriinstituudi uuring ütleb, et veel vähem on jooma hakanud just need, kes niigi mõõdukalt tarbisid. Seega on kusagil need, kestarbivad väga palju. Need inimesed vist ei käi triatlonil ega osale ühiskondlikes kampaaniates. Aga alkoholimüüjad ei tohi jätta püüdmata ühtegi kundet, isegi siis, kui ta on tulnud alkoholitarbimist piiravale kampaaniaüritusele või laste spordivõistlusele.

Kui mõni aeg tagasi paljud ei teadnudki, et Lätis müüakse alkoholi, siis nüüd teavad seda kõik. Üht Eesti firmat võib vaid õnnitleda, et nende Läti piiril asuvad viinapoed on saanudsedavõrd suure tasuta reklaamikampaania.

Viimane laevandusuudis ütleb, et Tallink korraldab kruiisi Helsingist Riiga, et reisijad saaksid laevatrümmis omaauto pudeleid täis laadida. Alkohol pole ainus piirikaubanduse artikkel. Lätist saab ka odavamat riidekraami ja ehitusmaterjale. Nendegi ostmisel jääb Eesti riigikassal ka tulu saamata.

Kui Eestis on alkoholiaktsiisiga midagi valesti, siis see, et see maksuliik annab ebaproportsionaalselt suure osa riigikassa tuludest. Mitte asjaolu, et kesvamärjaaktsiis tõuseb praeguse koalitsiooni juhtimisel kiiremini kui õlletehaseid soosinud Reformierakonna valitsuse ajal.

Kolumn on ilmunud Postimehes.