Võhik tunneb ennast joogafestivalil nagu pime maalinäitusel, isegi kui üritada oma eelarvamusi maha suruda. Välja arvatud päikesetõusu ajal.
Enne laupäeva oli jooga minu jaoks pooside võtmise võimlemine ja meditatsioon silmad kinni istumine. Kuna mõlemad on esoteeriline umbluu, pole ma neisse rohkem süveneda püüdnud.
Äkki on aeg end pisut valgustada? Nii lonkisin laupäeval piiskopilinnusesse Haapsalu joogafestivali avatuks kuulutamisele.
Imelik hakkab
Festivalipass oli rämekallis, aga väravas käepaela ei küsitud. Traataiaga piiratud piletiala oli ainult muruplats ja lavaesine, kuid müügilettidega palistatud ruum väikse linnuse esisel oli vaba.
„Minu suurim soov on, et te kõik saaks siit uusi nippe, kuidas elada tervislikumalt,” soovis joogafestivali looja ja juht Merit Raju esimesele paarisajale end linnusemurule istutanud joogasõbrale. Teist sama palju rahvast oli samal ajal müügilettide vahel.
Festivali peaesineja Sudha imestas, kui palju joogahuvilisi nii väiksel maal nagu Eesti on. „Palun oma kontserdi alguses, mis polegi niivõrd kontsert kui kooslaulmine, sulgeda silmad, lõdvestuda, tunnetada maad jalge all ja päikest ning laulda kaasa,” soovis ta sissejuhatuseks. „Tean, et eestlastele meeldib koos laulda.“
Pärast esimest laulu palus lauljanna kuulajatel püsti tõusta ja naabritega tutvuda. See tundus sobimatu intiimsusena, hiilisin linnuse väravast välja.
Mediteerin
Kultuurimajas vastumeelsus süvenes, sest maja oli täis raamatuid inglite võlujõust, aurafotosid, võlujõuga kivisid ja kristalle. Kõike sai soetada raha eest. Saalis alustas Aale-Triinu Sonn loengut „Mis on jooga?“
Lektor selgitas soojenduseks, et on vaid üks asi, mis ühendab joogastiile. See on teadlik olek oma teadlikkusest. „See ei ole midagi müstilist ega esoteerilist. Kõigil on kogemus, kuidas ühtäkki avastad end tegemas midagi nii harjumuspärast, et tavaliselt ei märkagi selle tegemist,“ kirjeldas ta. See avastushetk on teadlikuks saamine.
Ehk siis inimesed teevad, tunnevad ja mõtlevad suurema osa ajast nii, et nad ei pane tähelegi, et nad teevad, tunnevad või mõtlevad. Jooga kaudu saab oma teadlikuks olemist treenida. Sest kui ei ole teadlik, oled nagu sõtja taksos, mida juhib purjus ahv. Teadlik on ise roolis. Vähemalt nii sain mina sellest aru.
Selle harjutamiseks peame silmad kinni panema ja lektor lööb haamrikesega vaskkaussi. Helist peab võimalikult kaua kinni hoidma, seda jälgima. Kinni tuleb püüda hetk, mil heli kaob.
Järgneb tund aega juttu astmetest, mis tuleb läbi teha, et jõuda iseenesest teadlik olemiseni. Üks osa sellest on ka meditatsioon. Silmad tuli sulgeda, et oleks lihtsam keskenduda. Ja keskendud ainult ühele osale oma hingamisest, lastes kõigel muul minna. Mul see ei õnnestunud. Sain teadlikuks kõhu korisemisest ja sellest, et silmalaud ei kuula mu sõna ja kipuvad muudkui avanema.
Ikka on imelik
Loeng oli tore ja julgustav, kuid endiselt ei olnud mul vastuseid küsimusele, miks tehakse joogapoose, mis värk selle keha ja vaimu ühtsuse saavutamisega on. Mina näiteks ei ole selle järgi vajadust tundnud. Ma ei saa isegi aru, mis asi see vaim on. Eneseteadvus? Mõistus? Minapilt? Need klapivad mu kehaga päris kenasti kokku ilma pingutusteta. Äkki mul polegi vaimu? Olen nagu pime, kellele üritatakse seletada, kuidas näeb välja punane värv?
Lähen linnusesse, kus laval on esineja, kes rahustava muusika saatel võtab umbes selliste nimedega poose nagu allavaatav või ülesvaatav koer ja esimene sõdalane. Sadakond inimest teeb muruplatsil oma mattidel seda järele. Mul ei teki seoseid loengus kuulduga.
Kaks korda käin õhtu jooksul veel linnuses joogaplatsil, kuid kumbki kord ei suuda ma seal üle veerand tunni olla, sest hakkab imelik.
Päikesetõus aitab
Pühapäeval jätkan vastuste otsimist. Lähen enne seitset hommikul linnusesse hommikujoogale ja vastu ootusi saan imelise kogemuse. Sel kellaajal ei tehta platsil harjutusi. Laval mängib bänd meditatiivset muusikat ja inimesed enamasti pikutavad või siis istuvad mattidel. Maa on värske, värvid tugevad ja õhk eriliselt läbipaistev. Krahviaia poolt tõuseb üle müüri päike. Istun maha ja mu pea tühjeneb, mõtted voogavad läbi ja minema.
Haapsalu algkooli ees trehvan ühte prominentsemat joogafestivali osalist – Urmas Sõõrumaad. Ärimees, Eesti olümpiakomitee president ja Tallinnas võimu võtta üritav mees osales laupäeval meeste vaimse tervise teemalises töötoas.
„Ilmatuma vahva võimalus olla nii füüsiliselt kui vaimselt heas vormis. Mina riigi spordijuhina ütlen, et võistlussport on ainult tipp. Ülejäänud on suur ja lai sportlik eluviis. See on ka jooga,“ seletab ta.
„Ühelgi spordialal maailma tipus tänapäeval läbi ei löö, kui sa ei tegele jooga, pilaatese või millegi sarnasega. Näiteks maailma tennise esikümnes tegelevad kõik mehed spirituaalse poolega.“
Sellega mu otsingud sel festivalil lõpevad. Ma ei saa aru sellest tasakaaluvajadusest, mida osalejad otsivad. Mulle eriti ei meeldinud, kui ma kultuurikeskuses oma pea mõtetest tühjaks pumpasin, sest mõtelda on mõnus. Mind häirib kohutavalt esoteeriline jamps, mis joogaga seostub. Aga hommikune päikesetõusukogemus oli vapustav.
Fotod: Arvo Tarmula
Ikka ja jälle paneb imestama miks enamik need veganid, joogahuvilised(vaimselt tasakaalus), trendinimesed ja muud gurud nii õelad, iroonilised ja ütleks isegi kurjad on? Kõiki, keda nende elustiil ei huvita, tehakse maha, parastatakse ja vaata, et ei peetagi inimesteks. Kummaline? Jutu järgi peaksid nad elama ju õndsas rahulolus, täielikus harmoonias ümbritseva universiumiga kuid ometi minnakse vihast vahtu kui üht ülekaalus inimest kohatakse???
need sellised üli-üli-üli loodusinimesed ja ennast teistest paremaks pidajad on tegelikult ikka vägagi õelad. Isegi lähisugulasi mõnitavad läbi sotsiaalmeedia ja looduslikkuse ja vaimsuse asemel on räpasus ja hoolimatus. Hundid lambanahas lihtsalt. Eks nende hulgas ole loomulikult ka siiraid ja toredaid aga jah, teesklust on palju-palju kahjuks.
Kui keegi “õudsalt vaimne” inimene hakkab teist inimest tema välimuse järgi paika panema, no siis peaks ta mõtlema, kas temas on ikka täielik tasakaal.
Ma ei saa aru, miks peab sõna võtma keegi, kes asjast aru ei saa. Pm on ajakirjaniku välimusestki aru saada, et tasakaalu pole ja tegevust selles suunas ka mitte. Ajaleht oleks võinud sinna saata kellegi, kes midagi asjast teab. Kui mõistmise kohta pole, siis pole. Aga aitäh fotode eest. Hea üritus oli, laadis linna positiivse energiaga. Tänan!
No kes see Teie arvates hr.( või pr.) Kilu, oleks siis pidanud sealt toimetusest sinna minema. Ja mis välimuse jutt. Hallooo nagu, kas Teil on siis tasakaal olemas kui sedasi räägite?
eks me näe-ütles pime ja jooksis peaga vastu puud.
Eks ikka peab olema keegi lapsesuu kes julgeb öelda, et keisril pole riideid seljas. Muidu kõik ikka kiidavad takka, et nii tore ja hea ja mõtlemine ongi ju nii halb.
Jooga on iseenesest väga teretulnud asi. Vaadake kassi ärkamist unest-ta sirutab esikäpad ette, venitades enda nii pikaks kui lõõtsa, endal saba uhkelt püsti nagu mastilipp.Suu läheb pärani laiaks nagu ütleks “internatsionaal”.Kiisu-Miisu tea joogast midagi, aga see on tema viis ennast uueks minekuks “laadida või käivitada”. Meie lapsesuu ei olnud ju jooga vastu, aga teda häiris kohutavalt see esoteeriline jamps, mis joogaga seostub…raamatud inglite võlujõust, aurafotod, võlujõuga kivid ja kristallid. Nagu ütles esimene kommenteerija arve- kui usud, siis saad sellest usust jõudu. Jõudu neile, kes vajavad usku, sest ilma usuta inimene murdub…eriti kui elu on löönud jalad alt, olgu siis vaimselt… Loe rohkem »
Kaks ema räägivad oma täiskasvanud poegadest. Üks lausub: „Minu poeg on hakanud mediteerima. Ma küll ei tea, mida see tähendab… aga see on kahtlemata parem kui niisama istumine ja mittemidagi tegemine.
Mulle ka meeldis Tarmo lugu, ilusa lõpuga…aga hommikune päikesetõusukogemus oli vapustav.
Tubli Tarmo! Tore artikkel, otse südamest. Muhe ka.
No just! Aga kommentaare lugedes jääb mulje, et otse südamest ja ausalt kirjutada ei või, sest siis kohe läheb solvamiseks. Mulle ka artikkel meeldis!
Kui hr ajakirjanikule ei meeldinud jooga, siis võiks Uuemõisa-Kalaküla kergliiklusteed hakata kasutama. Regulaarselt. See mõjuks kehale hästi. On tervendava mõjuga ja kättesaadav täiesti tasuta. Ehk “Mõnusa mõtlemise” ja liikumise tagajärjel jõuab kord ka Vaimu kogemus kohale – aru saamaks, mis asi on VAIM.
Kui nüüd aus olla, siis kogu see leht (Lääne Elu) on sama jama ja halb nagu see artikkel. See leht oskab koguaeg vinguda ja leida halba, kuid mitte midagi head.Mina jäin küll väga rahule festivaliga!
See on vist nagu iga usuga – kui usud, siis saad sellest usust jõudu. Kui ei usu sellesse, siis tundubki mõttetusena.