Ann Mari Anupõld: väike juubel

Ann Mari Anupõld

Piirsalu loomaarst

Tundub võrdlemisi uskumatu, aga hakkama me sellega saime. Olen täpsel 100 korral võtnud kätte sule (kujuteldava paraku) ning pannud kirja oma mõtted. Kokku 100 korda 4500 tähemärki. See on päris mitu toksitud arvutiklahvikest ja kustutatud ning uuesti seatud rida. Minu lood on peamiselt ikka loomadest, aga tihtipeale ka maailmast üldiselt ja ikka ja jälle inimestest minu ümber. Kuigi kirjutada on hea siis, kui parasjagu inspiratsioon lahvatab, on minu sõnaseadmised ikka üldiselt langenud kolmapäeva hommikutele. Hoian seda aega võimalikult töödest vabana ning naudin siis suure kohvitassi kõrvale taas paari mõtlikku ja vaikset tunnikest. See seab maailma perspektiivid mõnusalt paika ning soovitan seda soojalt teistelegi. Paberil, olgu see siis päevikus, kirjana või kas või blogipostitusena, võtavad ideed ja mõtisklused hoopis omasoodu hoogu ning ühest tühjast mõtteterast võib saada midagi hoopis suuremat ja vägevamat. Või vähemasti lõbusatki. Kui te mitte millegi muu jaoks ei suuda oma energiat koondada, siis ajage vähemasti üks inimene oma mõtetega naerma. Küll te näete – see annab kohe täitsa teistmoodi energialahvatuse ka teile endale.

Üksi puu all konutades aga ei kirjutaks ma suurt mitte midagi. Sellepärast ütlengi, et hakkama saime selle suurepärase vägiteoga ikka „meie” – vahvad patsiendid ja kliendid, kes mulle ohtralt kirjaainet jagavad ning kõik teie, kes te nädalast nädalasse ikka neid ridasid jälle lugeda soovite. Ühel korral oli mul kliinikus vastuvõtul üks vanem proua, kes küll krapsakalt ringi tatsas, kuid kellel oli kõrvakuulmine vähe kesine. Kui me olime kassikese hooldanud ja ma talle müügisaali poole peal arvet koostasin, nõjatus proua lähemale, justkui tahaks mulle olulist saladust usaldada. „Teate!” röögatas ta siis mulle kõrva. „Ärge te jumala eest seda kirjutamist pooleli jätke! Ainult selle pärast ma lehte ostangi. Mis ma nendest uudistest enam loen, aga lood loomadest mulle meeldivad!”

Siis nõjatus ta rahulolevalt jälle tagasi ning pilgutas mulle silma. Saladuse katte all antud informatsioon siiski. Vaatamata sellele, et kõik ülejäänud neli inimest müügisaalis ja ehk mõni jalakäija tänavalgi oli sellest osa saanud.

Lood loomadest on tõepoolest juba ammustest aegadest laiale publikule meelepärased olnud. Loomaarste on tegelikult kümneid, kui mitte sadu, kes on oma memuaare ja jutukesi raamatukaante vahele talletanud. Spontaanselt ei oskaks ma ühtegi muud ametit nimetada, kelle tegevustest viitsitaks nõnda palju kirjutada, ja siis ka lugeda. Kuulsaimad loomalugude autorid on kindlasti James Herrioti loomaarstilood Inglismaalt ning Gerald Durrelli seiklused ümber kogu maakera. Ei ole eksootilist loomaparadiisi, kus ma ei oleks tema raamatuid läbides seigelnud, olgu see siis Madagaskar, Austraalia või Aafrika. Ikka ja jälle olid tema lood kohalikest elanikest, kes talle õblukestes puurides, pudelites ja korvides erinevaid ohtlike, mürgiseid ja tigedaid metsloomi tõid, põnevad ja lõbusad. Minu kõige esimene kokkupuude loomateemaliste lugudega oli aga hoopis fantaasiarikkam „Doktor Dolittle”. Oleks see loomade keel vaid tõepoolest nii lihtne ja selge, nagu tema seda kirjeldab, siis oleks ilmselt ka minu tööd ja toimetused hoopis hõlpsamini läbitavad. Seega – kui teil kunagi peaks minu lugudega igav hakkama, siis pöörduge julgelt klassikute poole.

Mõlgutades nende raamatute seltsis mõtteid, tundub loomadega töötamine paljudele inimestele nagu elu unistus. Vähemalt sama paljud inimesed, kes iga päev loomadega seotud, tahaksid aga lõpuks ometi sellest jamast pääseda. Kehtib ikka vana hea ütlemine, et ei saa koos, ei saa ilma. Loomaarst saab loomapidamisse üldjuhul kaasatud ikka siis, kui on parasjagu vaja mingite päevavalgele kerkinud muredega tegeleda, ning see on enamasti ka see hetk, kus loomaomanik tõdeb, et koos loomadega ikka kohe üldse enam ei saa. Eriti hobusekasvatajatel on sel kevadel olnud küllaltki raske. Mitmed varsad on varakult surma saanud, ja sama palju on ka varssasid ilma emadeta jäänud. Suur on omaniku jõuetus, kui 11 kuud oodatud ime saab järsult otsa. Sama suur on aga ka selle ime positiivne võlujõud, kui siis need emadeta varsad endale uued ammed leiavad ning varsa kaotanud märad need võõrad lapsed kiirelt oma südamesse sulgevad. Seda nähes leiavad siis ka kõige pessimistlikumad ja elust tüdinumad loomakasvatajad taas kübekese energiat, et jätkata. Ning senikaua, kuni jaksavad loomaomanikud jätkata, on ka minul töid ja toimetusi ning võimalust seda kõike teiega jagada.