1

Vormsi vallavanema tee kinolinale. „Mine ja vaata” linastub ka HÕFFil

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Tanel Viks. Foto: Arvo Tarmula

Tanel Viks (Arvo Tarmula)

Mine ja vaata 1 Mine ja vaata 2 Mine ja vaata 3

Mine ja vaata 4

Järgmisel nädalal algaval Haapsalu fantaasia- ja õudusfilmide festivali kavas film, millel on Läänemaaga ootamatu seos – Vormsi vallavanem Tanel Viks sattus koolipoisina otse suurfilmi valmimise keskmesse ja ekraanilegi.

Enne kui Tanel Viks hakkab rääkima lugu, kuidas ta sattus kuulsa Vene režissööri Elem Klimovi kõmulisse filmi, näitab ta meile enda tehtud fotosid filmivõtetelt. Valitud piltide juures ta peatub ja jutustab pilditaguse loo. Kui vanade mustvalgete fotodega ühele poole jõuame, on tunne, nagu oleks piilunud kuskile kulisside taha, kuhu poleks pidanud. Kas see oligi nõukaaegsete sõjafilmide tegemisel tavapärane?

„Kõikide puhul kindlasti mitte. Aga see film oli nii kõva ja raha täis… See on üks parimaid filme üldse, mis kunagi tehtud on. Ainult et enamik inimesi lahkub poole seansi pealt.”

„Usun, et Elem Klimovi „Mine ja vaata” on üks neid filme, mis ei paku kellelegi mugavat äraolemist, vaid suisa vastupidi: ma ei tea ühtki sellist linateost, mis ka tänasel päeval, mitukümmend aastat pärast valmimist, lajatab vastu pead nagu haamrilöök, millest taastumine võtab aega. See vapustavalt valus film suudab vaataja viia nii ebamugavasse olekusse, et ekraanil kujutatu tekitab sügavat soovi nutta ja täiest jõust karjuda,” iseloomustab filmi festivaliprogrammi koostaja Helmut Jänes.

Saatuslik hobi

Viks tõstab meie ette lauale karbi, avab selle ja võtab välja mõned paberid. Ninna lööb vanade raamatute kergelt kopitanud lõhn.

Ta näitab tõendit, milles antakse teada, et Tallinna 44. keskkooli õpilane Viks, Tanel osaleb 21. juulist 30. oktoobrini 1984 filmivõtetel Valgevenes.

„Ma ei käinud koolis terve esimese veerandi. See oli väga kõva paber!” muheleb Viks.

Vallavanem paneb paberi kõrvale ja lööb letti ebastandardses mõõdus mustvalge trükise.

„Mõned aastat tagasi maksis selline eBays üle 3000 dollari. Praegu kindlasti veel rohkem.”

Meie ees on Klimovi kurikuulsa filmi stsenaarium. „Eestis on see minu teada ainuke,” lisab Viks ja hakkab jutustama lugu, kuidas see raamatuke tema kätte sattus.

Aastal 1984 oli Tanel Viks juba suurte kogemustega õlinäpp – teda huvitasid vanad mootorrattad. Sinna juurde käisid võistlused legendaarsel Pirita-Kose ringrajal ja mujalgi.

„Mu klassivenna isal oli vanade mootorrataste kollektsioon ja muidugi me hakkasime neid suure hurraaga putitama. Väga põnev oli putitada 1920.–1940ndate BMWsid, NSUsid ja DKWsid,” jutustab Viks.

Kuidas sadas talle ja sõber Svenile kaela võimalus osaleda filmivõtetel Mosfilmis, Viks täpselt enam ei mäleta, aga ilmselt juhtus see vanasõidukite klubi Unic kaudu. Nimelt otsiti järjekordse sõjafilmi tarbeks autentseid masinaid – mootorrattaid, autosid ja muid militaarse kallakuga sõidukeid –, ning koos nendega ka hooldusmeeskonda, kes võtteperioodil sõidukite eest hoolt kannaks.

„Tavaline tööinimene ei oleks saanud nii lihtsalt minna, aga koolipoisid, nagu me olime… Muidugi lähme!”

Masinaid transporditi võttepaika Valgevenes kokku üle kogu Eesti. „Ainult üks masin toodi Tšehhist.” Klimovi põhimõte oli, et tema filmides peab kõik olema võimalikult autentne. Ka mundrid, mida selles filmis kantakse, on autentsed nii suures osas, kui see võimalikuks osutus.

Võttepaik, mis filmis kandis nime Perehodõ, asus Minskist 120 km kaugusel. Viks meenutab, et see piirkond koosnes kolmest üksteise lähedal paiknevast külast. „Esimene oli selline tõeline pokazuhha, uhke, restoraniga uhke hotelli tüüpi ühiselamu, kuhu meid elama pandi, uhked kivimajad ja eriti moodne koolimaja. Kui sellest külast läbi sõitsime, hakkas pihta Valgevene tegelikkus –  tee, mis oli tõeline mudaauk, ja selle ääres üks maja ühele, teine teisele poole viltu. Meie võttepaik asus kolmanda küla taga, kus polnud minu mäletamist mööda vist isegi elektrit,” jutustab Viks. Pokazuhha-küla oma mugava hotelliga oli sellest pärapõrgu eeskojast vaid kümne kilomeetri kaugusel.

Mutrivõtme ja mundriga

Kogu autopark ei jõudnud korraga kohale, seepärast oli Viksil ja teistel hooldemeestel ettevalmistusperioodil mahti ringi vaadata ja uudistada. Kaks eestlast jäid režissöör Klimovile kohe silma.

„Ta otsis huvitavaid tüpaaže. Mingeid tuntud näitlejaid on selles filmis ju üksikuid. Ta võttiski selle kohaliku Ivani ja Marusja ja pani nad tegema seda, mida vaja oli. Tulemus oli ehe.”

Ükskord läks külast läbi grupp geolooge. „No olidki sellised – интересныe poжы (huvitavad lõustad, vene keeles – toim). Need võeti kohe rajalt maha! Instituuti läks kiri: unustage ära oma geoloogia! Neid mehi on filmivõtetele vaja! See film ongi tõsine nägude maailm! Seal on ikka igasuguseid tüüpe!” muheleb vallavanem. Viks ja tema sõber jäid Klimovile silma baltlaste jaoks filmikunstis juba trafaretseks saanud põhjusel – ilusad, siledad, blondid poisid. Jutt oli lühike: „Mundrisse!” Teadagi millisesse.

Nii juhtuski, et kahel koolivennal olid mitu kuud käed tööd käis ja põnevust rohkem kui rubla eest. Kui vaja, putitasid uunikumidest mootorrattaid, kui vaja, mängisid sakslasi. „Ja meie mõtlesime, et lähme lihtsalt mutreid keerama,” naerab Viks. See oli nagu lapsepõlveunistuse täitumine – milline tolle aja poiss poleks pätakana koos sõpradega puust või plastmassist püssidega ringi jooksnud-roomanud ning venelasi ja sakslasi mänginud. Nüüd said nad seda teha, täisvormis ja pärisautomaatidega, millest sai tegelikult ka tulistada. „Kui esimesel päeval võtteplatsile läksime, anti meile täiskomplekt – munder, kuulipilduja.”

See aga polnud veel kõik. Viks rääkis üsna head vene keelt. Filmis oli palju keerulisi stseene, milles osales kümneid ühikuid tehnikat, mille paiknemine tuli fikseerida, et vajadusel saaks stseeni uuesti lavastada ja uued duublid teha. „Ühesõnaga, minust sai ka režissööri assistendi assistent ja nägin filmitegemise köögipoolt ikka päris palju. See oli uskumatult huvitav!”

Uue rolliga kaasnes nüüdseks juba rariteedi staatuses filmi stsenaariumivihik, mis meie vestluse ajal Vormsi vallamaja koosolekusaali laual lebab ja mille kohta Viks naljaga pooleks ütleb, et see on tema pensionisammas. Viks meenutab, et esimesel päeval neile sööki võtteplatsile ei toodud, kõik pidid ise esimesse, pokazuhha-külla sööma minema.

„Me siis läksime ikka kogu ekipaažiga – täismundris ja mootorrattal kuulipilduja kah peal. Külaelanikke ei olnud ilmselt veel teavitatud, et sellised filmivõtted neil külje all käivad. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis mõistan väga hästi, mida nad mõelda ja tunda võisid, kui külla saabub sakslaste ekipaaž…”

Üks tädike oli oma lastelaste, hanede ja kanadega just külatänaval. Ta tõmbus näost kaameks, sest uskus siiralt, et nüüd on jälle sakslased kohal. „Eks nad elanud seal ju täielikus infosulus,” lisab Viks.

Kuulipilduja üle õla, astusid „sakslased” sööklasse. „Seal jäi täiesti haudvaikseks. Kõik tardusid. Me ei teadnud tõesti, et külaelanikud polnud üldse asjaga kursis,” rõhutab Viks. See oli esimene selline stseen. Aga neid tuli veel ja veel, sest kes see ikka viitsis keset võttepäeva kostüümi oma riiete vastu vahetada ja pärast jälle tagasi. Kord saanud üks Saksa mundrit kandnud näitleja võtteplatsil natuke viga ja tuli meditsiinipunkti siduma viia. „Niimoodi viidigi – mundris, tolmune ja verine. Ta oli oma kaks meetrit pikk. Kui meditsiiniõde teda ukse peal nägi, minestas ära.”

Mingil hetkel kirjutas külavanem kuhugi kaebuse, et võttegrupp jookseb mööda küla Saksa mundrites ringi, mis mõjub nõukogude inimesele demoraliseerivalt. Selle peale vastati kuskilt ülevalt, et see on töörõivas ja kõik on väga hästi.

Ohvrid kunsti altarile

Klimovi käe all tööd teha oli Viksi sõnul täiesti uskumatu kogemus. „Mäletan väga selgelt kahte asja: tal olid heledad teksad ja ta tõmbas alati ainult punast Marlborot. Ja veel, mida ma täpselt mäletan, oli tema pilk. Ma pole kunagi kellelgi sellist pilku näinud. Ta lihtsalt puuris sust läbi. Ta oli alati ülirahulik. Tema ei närvitsenud mitte kunagi. Täiesti uskumatu tüüp!”

Selle pealtnäha kivist, rahuliku ja kõigutamatu mehe taktikepi all sündisid Vene filmiajaloo ühed kõike võikamad kaadrid, mis on kinolinalt vaadates nii ehedad, et suur osa vaatajaist ei suuda neid õudusi taluda.

Viks näitab fotot ja selgitab, et seda stseeni tehti vaid üks duubel.

Esiplaanil on külatänavale taritud puust voodi, millel lebab memmeke. Taustal lõõmab leekides vana palkmaja.

„See oli selle memme maja. Päriselt. Ja see põletati päriselt ära,” ütleb Viks.

Memm oli juba pealt 90 ja talle tehti selgeks, et jätku ta nüüd oma maja kus seda ja teist – kunst vajab seda! Küll külanõukogu annab uue korteri! „Kas anti ka, kes seda teab. Aga kuna ta oli nii vana, siis tuhkagi! Ilmselt viidi kuskile vanadekodusse,” pakub Viks.

Memm jäänud nõusse ja boonusena otsustas režissöör teda tema enda maja põlemist kujutavas stseenis osatäitjana kasutada – sellesama lamava memmena, kellele voodi majast välja vedanud sõdurid teatavad: me jätame su varuks, küll sa meile veel lapsi sünnitad!

Viks meenutab, et külaelanikud olid šokis – isegi sõja ajal ei põletatud sakslased nende maju maha.

Vanamemme maja polnud ainuke, mis filmi tegemisel kunsti altarile ohverdati. „Ei olnud mingit arvutitega tehtud eriefekte – kui ikka külale tuli otsa läks, siis päriselt! Jah, need inimesed tõstetigi oma kodudest välja. Seda aega, kui küla põles, tuli aga filmimisel maksimaalselt ära kasutada, sest teist duublit ju teha ei saanud!”

Viks mõtiskleb, et see, kas NSV Liidu arvututes sõjafilmides maha põletatud külad olid butafooria või reaalsed majad, olenes ilmselt filmi eelarvest. „Filmistuudio pidi seda kuidagi kompenseerima ka. „Mine ja vaata” oli väga kõva eelarvega film.”

Võigas naturaalsus oli Klimovi käekiri. Kui kaadris lasti lehm maha, toimus see päriselt ja kaamera jälgis piinliku täpsusega lehma surmaagooniat. Sama võtet kasutati stseenis, kus külatäis inimesi aeti püssimeeste vahel kirikusse, mis põlema pisteti.

„Päriselt neid muidugi ära ei põletatud, vaid lasti tagaukse kaudu välja, aga nende paanika oli päris, sest neid aeti nagu kariloomi püssimeeste vahel ja automaatidest päriselt tulistati õhku, koerad haukusid, mõni inimene sai naksata. Hirm ja paanika olid ehtsad ja see oligi eesmärk.”

Koerad olid teenistuskoerad, Saksa lambakoerad, kes toodi võtteplatsile koos miilitsaga, kes samuti mundritesse topiti. Viks mäletab, et seda stseeni ei lubatud pooleli jätta, vaid mängida tuli iga hinnaga lõpuni, mis iganes juhtub.

Tol päeval nägi Viksi roll ette külgkorviga mootorratta juhtimist. „Üks paanikasse sattunud taat kukkus täpselt ratta ees porisse maha, ma ei jõudnud mitte midagi teha, ma sõitsin temast lihtsalt üle,” meenutab Viks. Õnneks oli tee üks pehme ja püdel porimülgas ja taat jäi terveks.

„Mu paarimees hüppas rattalt maha, et teda aidata. Uuris, kas kõik on korras. Aga kaadris näeb see muidugi välja nii, et tüüp annab taadile jalaga. Vot nii tehti seda filmi… Jõhkralt käis asi. Nende inimeste pisarad ja hirm ei ole teeseldud. Kõik selles filmis on ehe. Nad said pärast selle stseeni eest kolm rubla ja läksid koju ära.”

Hirmujudinaid tekitavaid ja ka lustakaid lugusid sellest, kuidas sündis „Mine ja vaata”, jagub vallavanemal peaaegu kahe tunni jagu.

Filmimeeskonnaga suhtles ta aga hiljem veel palju aastaid. „Fantastiline seltskond! See kokkupuude mõjutas väga oluliselt kogu mu maailmapilti. Suhtlus Peterburi ja Moskva filmiinimestega oli väga rikastav kogemus. Mis seal salata – ka äärmiselt tulus,” tunnistab Viks. Tol ajal oli korralik keskmine palk umbes 130 rubla. „Minu mäletamist mööda me teenisime üle 3000 rubla.”

Koolipoistele mõningaseks üllatuseks selgus, et Nõukogude maksuamet tahtis osa sellest rahast endale saada. Viks ütleb, et on ise filmi kolm korda näinud.

Küsimusele, kas ta plaanib seda HÕFFile vaatama minna, vastab Vormsi vallavanem eitavalt.

„Kui tahan vaadata, siis mul on DVD.” 

 

 

Kommentaar
Helmut Jänes, HÕFFi programmi koostaja

Vene režissööri Elem Klimovi (1933–2003) filmi „Mine ja vaata” on nimetatud erakordseks ja üheks parimaks sõjafilmiks, mis eales vändatud.

Loogiliselt võttes ei oleks film tohtinud perestroika ajastul ekraanidele jõudagi, sest selles ei olnud vähimatki jälge patriotismist, millega olid Nõukogude sõjafilmid seni hiilanud. See ei olnud tõesti mingi järjekordne sõjafilm – see oli film, millest pidi ja peab ka täna rääkima.

Siin puudub igasugune paatoslik või seikluslik alge, see on puhas õud ja surm. „Mine ja vaata” näitab meile, et sõjas on ainult ohvrid. Teisalt on Elem Klimovi film siiski ka humaanne ja elujaatav film – selles kontrastsuses seisnebki filmi võlu ja oma mõjususest pole film kaotanud grammigi ka tänapäeval, 32 aastat pärast esilinastust.

 

Mine ja vaata”:
* „Иди и смотри”, CCCP 1985
* Belarusfilm/Mosfilm
* Režisöör Elem Klimov

* Stsenarist Aless Adamovitš
* Auhinnatud Moskva, Veneetsia ja Toronto filmifestivalidel

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tänan.Oli nii hea taas meenutada...
Tänan.Oli nii hea taas meenutada...

ma olen ka seda meelt.et koostöö ja kokku puude kunstiga,jätab sügava jälje ka isiklikku arnengusse..Tänan veel kord.Aime Piirsalu Vormsilt.

wpDiscuz