6

Hillar Padu: segased lood – käopojad võimuinkubaatorist

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Hillar Padu. Foto: Urmas Lauri

Eestlase talupojamõistus ütleb, et paljukiidetav „valimisliitude süsteem“ kohalikel valimistel pole tegelikult muud kui „lend üle käopesa“ – tagatubade õiguspäraseks kuulutamine ehk korruptsioonikultuse seadustamine, kirjutab pensionil ühiskonnaõpetaja Hillar Padu (pildil).

Hillar-Padu (urmas lauri)Süsteemi eestvedajaks on korruptsioonivastase võitluse juht Artur Talvik isiklikult. Kahju. Tubli mees on erakonnakaaslastega oma võitlustes ilmselt idealismi kaldunud: parteibroilerite asemele käopojad inkubaatorist.

Kuulutatakse: Vabaerakond  osaleb valimistel ainult valimisliitude nimekirjades, sest kohalikku elukorraldust ei pea otsustama üksnes erakonnad, vaid aktiivsed sõltumatud vallakodanikud, kooliõpetajad ja ettevõtjad, kes erakonnanimekirjades üles astuda ei soovi. Vabaerakond „toestab“ nimekirju oma liikmetega, kuid parteinimistust loobub. Nii nagu kägu, kes oma munad kevadel põõsaslindude pessa kannab.

„Idealism“ on selles, et ükski süsteem, ükskõik kui toimiv, pole kaitstud manipulaatorite eest ja seda kasutabki „kägu“. Vabaerakonna õilis eesmärk on poliitilise süsteemi tasakaalustamine ja avatus kõigile aktiivsetele kodanikele, et „ kaasavam valimiskorraldus valimisliitudes tõstaks konkurentsi kohalikul tasandil ning tõkestaks korruptsiooni.“

Jumala õige jutt, aga… hilja. Rong on läinud. Valdade sundsuurendamine ei tee „valimisliitlasest“ enam kangelast, kes julgeb eristuda kartellierakondade süsteemist. Suure valla valimisliidu nimekiri on kohalikule valijale tundmatute nägude nimistu ja miski ei garanteeri, et uue vallakeskuse prominent, kes valituks osutub, „koondatud“ pisivalla muresid esindaks.  Ja endiste pisivaldade sädeinimeste piirkondlikud nimekirjad valimiskünniseni ei pruugi küündidagi. Pealegi pole teada, kes tegelikult uue liidu moodustab, miks ja mis alustel?  

Konkreetsemalt. Hiiumaa pidavat olema Eesti hädade ja edude  mudel. Kuke aasta alguseks juba sai Kõrgessaare vallast, Kärdla linnast ja Käina vallast üks ühine Hiiu vald. Kui sundliidetakse sellega veel Pühalepa ja Emmaste vald, saaksime ühisnimeks juba loogilisema nime „Hiiumaa vald“. Olgu see siis plussiks.

Sügisel valimiskabiinis  pean aga valima mitte erakondade nimekirju, keda mingil määral juba tean, hoopis  „valimisliitude“ nimekirju. Süda-Hiiumaa külamehena ei tea ma öelda,  kas eelistada „Kärdla kohvisõltlasi“, „Pühalepa rapsiaretajaid“, „ Odratolguseid“ või „Emmaste emahiidlasi“ jne.  

Seega, kui tõesti moodustuvad ülesaarelised „üksmeeles“ tagatubades kokkukeevitatud  liidud, mis mina neist või nemad minu muredest teavad? Kardan, et varem oli võim ligemal ja ausam, sest mured  jäid osalt ka suurerakondade kompetentsi ja seega huvitatus kohaliku elu-olu vastu oli vastutustundlikum. Võitleme nn kartellierakondadega, aga Eesti parteisüsteem ei tõrjugi ju enam kogukondi, kogukonnad on ära sulanud.

Valimisliidud „erakondade asemel“ on pigem kui pärisorjuse kaotamine 200 aastat tagasi, mis tõi kaasa küll usuvahetuse, aga vabastas ka mõisnikud kohustusest talupoegi nälja puhul abistada.

Valimisliidud on näiline „kergendus“, demokraatiamäng, sest  polegi enam oluline, kes keda valib. Käopoeg tõukab niikuinii „seadusjärgsed“ pesast välja.

Oma kohust täitvad pisivärvulised hoolitsevad aga püüdlikult käomuna ja hilisema käopoja eest. Ja taluinimesed loevad hardalt käo kevadisi „kuku-kukusid“, et ennustada palju  eluaastaid veel antud sellele tühjale külale lageraiutud metsade süles.

Ornitoloogide teada pesitseb Eesti metsades ka kümneid tuhandeid värvulisi  varasemast vähem. Seepärast – külaelu näiline demokratiseerimine ei tõsta ei haldussutlikkust ega metsaraiete arukust. Kui mets ja muu hingemaa on väliskapitali  üles ostetud, ostetakse üles ka kodanikunimekirjad.  Ken Kesey romaanis „Lendas üle käopesa“ lööb Suure Õe poolt vaimuhaiglasse paigutatud Pealik Bromden akna sisse ja põgeneb öösse.

Eesti Kalevipoeg põgeneb Soome. Rein Taagepera karm hinnang IRLi poliitmänguritele tõendab, et Elujõud sõltub mahajääjate talupojamõistusest, mitte poliittehnoloogiatest võimulaadal.

Valimisliitude ülistamine on kui „hääletu alistumine“ Eesti sajandaks juubeliks! Mis siin veel vapside rehabiliteerimisest rääkida.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
URMAS+I
URMAS+I

Pensilisa on ju vaja.

Imelik
Imelik

No see “käopoja” jutt on ju arusaadav. Erakonnad “munevad” valimisliitudesse
ja nö. “pojad” võtavad seal võimu (“Käopoeg tõukab niikuinii „seadusjärgsed“ pesast välja.”). Millest aga tuleneb selline järeldus – “…mured jäid osalt ka suurerakondade kompetentsi ja seega huvitatus kohaliku elu-olu vastu oli vastutustundlikum.”??? Et siis “broiler” on vastutustundlikum kui “käopoeg”?
Juba eeldus on vale. Ühe “käekäik” sõltub otseselt “sädeinimestest”, teisel juhul on primaarne toetus erakonnalt. Kumb on kohaliku eluga sidusam kirjutaja arvates???
Ostetav, petetav, ei oska valida? See peaks küll isiklik mure olema kui eeldatavasti elukogenud inimene ei oska valikuid teha.

Kuglimugli
Kuglimugli

Elu on edasi läinud, erinevaid erakonnakaaslasi võivad siduda ühine töö, huvialad, sõbrasuhted jms motiivid, samas istutakse erinevates erakondades mitmesugustel põhjustel, kus mõningaid arusaamasid ei õnnestu murda.
Edasi siiski tahetakse tegeleda uute väljakutsete ja võimalustega, sooviga ühiskonna heaks midagi ära teha, ühesuguste huvidega inimesed koonduvadki sel juhul valimisliitu. Oodatakse ikka tegusid, mitte lubadusi. Vaatame siis.

aga
aga

sogases vees on ikka püütud kala püüda

Imelik
Imelik

Keegi sai midagi aru kirjapandu mõttest?
Minu arust täiesti seosetu jutt.

Külamees
Külamees

Rahvas on lõplikult võõrandamisel võimust.Kui enne sai veel valimisliidu abil võim kohalikule rahvale kuuluda, siis nüüd kaob ka see võimalus.

wpDiscuz