0

Loomaarsti märkmed: ajalooga hobusetall

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann-Mari Anupõld 017

Kes Piirsalu külaga vähegi tuttav ja minu juures kliinikus vastuvõtul käinud või lihtsalt kodulehel on uudistanud, teab, et hoone, milles töötan, elutsen, loomi vastu võtan ja hobuseid kasvatan ning üldiselt hommikust õhtuni orjan, mõnikord veel pool ööd takkapihta, ei ole niisama tühine maja, vaid endine Piirsalu mõisa ait. Teisel pool teed asub aga peegelpildis vähe räsitum hoone, mis kujutas endast kunagi mõisa talli. Pole saladus, et mu ema oli see visioonikas inimene, kui mitte öelda, et väheke hull, kes selle hoone seitse aastat tagasi ostis ning mulle kinkis. Oli see nüüd tema arusaam suurest motivaatorist või hoopis kõvast ahelast, selles pole ma tänaseni päris kindel. Toona müüdi seda hoonet vaid natukese enama kui maa hinna eest. Lahmakale paekiviehitisele olid kolhoosi ajal sisse raiutud suured traktorivärava avad ning lõpuks oli ta hoopis tühjalt seisnud. Laeni kola täis tassitud ja tasapisi võssa kasvanud. Möödasõidul võis vaid aimata, et ilmselt siin peitub miski. Mitte et ma seepärast vähema uhkusega oleks suurte tabalukkude võtmed enda kätte võtnud. Küll aga tundus mulle nimetus „mõisapreili”, mille seetõttu endale kaela sain, küllaltki humoorikas. Eks ma ole siiani vähe rohkem mõisamoonaka moodi. Kui ma ikka hoolega seda majapidamist hommikust õhtuni teenindan, püsib see katus ehk ka edaspidi mu pea kohal koos.

Algusest peale olen üritanud puurida arhiivides, et koguda teadmisi mõisa ajaloo kohta. Otsisin välja vanu kaarte, pilte ja kirjatükke. Lappasin Tartu arhiivis Piirsalu ühe mõisniku, Cornelius von zur Mühleni päevikuid ja pidin tõdema, et küll oli ikka igav elu sel mõisahärral, kui ta jaksas päevast päeva kirja panna, mis ilm õues on, mitu millimeetrit on vili öö jooksul kasvanud ja mitu telliskivi on kavas järgmise päeva jooksul valmis teha. Minu arusaam saksa keelest ja 19. sajandi saksa keel on aga küllaltki erinevad asjad. Ka ajaloolised kaardid tekitasid rohkem segadust kui selgust. Suurem osa neist ei klappinud mitte kuidagi kokku. Hooned oleksid vaid paari aasta jooksul justkui täiesti teistesse asukohtadesse liikunud ja nende funktsioon jäi lõpuni segaseks. Kas minu maja taga asuvad varemed on nüüd viinaköök või vana elumaja, on siiani arusaamatu.

Mu ponnistustele vaatamata jäi soov leida talli- ja aidahoone pilte või ehitusplaane vaid fantaasiaks. Korduvalt olin ma oma otsinguis möödunud ühest pildist, millel on näha halli värvi hobust, suur pärg kaelas, ning tema kõrval seisvat soni ja prillidega meesterahvast. Pildiallkiri on „Tõutäkk Ahti. I koht. Koorma kaal 5282 kg. Pidaja – kolhoos Piirsalu Külvaja, Noarootsi vald. Sõitja A. Lindegrön.” Kuupäev: 25.09.1949.

Kuigi mul on huvi Eesti tõugu hobuste vastu, ei olnud ma siiani sellele pildile suuremat tähelepanu pööranud. Eelmisel nädalal tuulasin aga Eesti hobuste ajalugu. Nimelt on Eesti tõugu hobuste aretus baseerunud viie täku liinil, keda peetakse kogu aretuse esiisadeks. Mis te arvate, kes on kohe esimese ja kõige enam levinud liini esiisa? Ei keegi muu kui just nimelt seesama täkk Ahti, keda olin korduvalt pildilgi näinud. Kuigi sündinud oli ta kuulsas Tori hobusekasvanduses, leidis ta mingil hetkel oma tee Piirsalu kolhoosi ja elutses samas tallihoones, kus nüüd minugi hobused aega veedavad. Tema kõrval seisev mees August Lindegrön ei olnud aga keegi muu, kui talli kõrval asuva aednikumaja elanik, kes hoidis ja arendas hobuste kõrval hoole ja armastusega ka talli taga asuvat lahmakat õunapuuaeda. Pärast seda kui tallihoone oli 50 aastat seisnud tühjalt, kolis sinna esimeseks uueks asukaks minu enda hobune Andiitsia. Juhul kui te seda veel ära ei arvanud, siis Andiitsia on üks Ahti ohtraid järeltulijaid. Kas pole mitte veider, kuidas teeb ajalugu arusaamatuid keerdkäike ja siis justkui astuks edasiminekul suure sammu tagasi, vanadesse radadesse? Ahti ja August on igatahes nüüd oma portreega mu kliinikus aukohal. Loodan järgmistel aastatel ka nende endise elamise, talli ja aednikumaja, uuesti korda seada.

Üks mu tuttav, kes ise on päritolult baltisaksa aadlike järeltulija, ütles kunagi mu pingutusi nähes, et kõike vana päästa ja uuesti üles ehitada ei peaks olema meie generatsiooni ülesanne. Ise ma tunnen vastupidi. Kuidas me saame vanad asjad rääma ja hooletusse lasta ning nende asemele aina uusi hooneid järjest püsti panna? Seda, mida õhkab 200aastase ajalooga hoone, ei ole võimalik mitte mingil kunstlikul viisil jäljendada. Kuidas me saamegi edasi minna nii, et me ei tea, mis meie selja taha jääb? 

Ann Mari Anupõld,
Piirsalu loomaarst

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz