Võin ennast piltlikult öeldes lugeda 300 krooni lapseks. Täpselt nii suur toetus laekus minu ema arvele tosin aastat tagasi, mil ma käisin Emmaste põhikooli kuuendas klassis ja ka 2010. aasta kevadel, kui ma lõpetasin Kärdla keskkooli. Samale tasemele jäi toetus, mida riik maksis pere esimesele ja teisele lapsele, veel mitmeks pikaks aastaks, teisenedes küll 2011. aasta alguses 19 euroks ja 18 sendiks. Mäletan hästi, mida selle summa eest kooliajal osta sai, aga ka seda, kui oodatud ja eluliselt vajalik oli lastetoetuse raha, olgugi et napp, paljude perede jaoks. Samuti mäletan üle-eelmise peaministri uljast väidet, et igakuine toetuse maksmine kõigile lastega peredele on lennukilt raha külvamine, kirjutab Hiiu vallavanem, sotsiaaldemokraat Reili Rand (pildil).
Tartus õppides hakkasin perepoliitika vastu sügavamat huvi tundma ja ka otseselt lastekaitse küsimustega tegelema. Alles siis hoomasin, kuivõrd valus ning laiaulatuslik probleem laste ja lastega perede vaesus tegelikkuses on. Süvavaesusega on kokku puutunud kümned tuhanded Eesti lapsed. Lapsena kogetud kitsikus ja tõrjutus ning poolikuks jäänud haridustee kahandavad pahatihti noorte inimeste väljavaateid tulevikuks. Rääkimata sellest, et rõõmutu lapsepõlv on iga inimese jaoks isiklik traagika. Ja kui riik ei tule lastega peredele piisaval määral appi, kajastub see varem või hiljem nii meie rahva tervises ja hariduses kui ka tööhõives ja majanduses, aga ka kuritegevuses.
Igal juhul kerkis debatt laste toetamisest ja laste vaesuse otsustavast vähendamisest 3-4 aastat tagasi poliitilise võitluse keskmesse. Tegudeks läks 2014. aastal, kui sotsiaaldemokraadid hakkasid valitsusvastutust kandma. Kõige esimese asjana tõstetigi enam kui kümnendi 19 eurol püsinud lapsetoetust, mis nüüdseks on jõudnud 50 euroni ja tõuseb lähiaastail 60 euroni. Sotsiaaldemokraadid seisid samuti selle eest, et ka gümnaasiumiklasside õpilased saaksid süüa tasuta koolilõunat. Rängimas vaesuses elavate laste elujärge aitas parandada toimetulekupiiri suurendamine.
Kõige selle taustal on minul, 300 krooni lapsel, põhjust tunda siirast heameelt statistikaameti värskete andmete üle, mis ütlevad, et jõudsalt on langemas nii suhtelises kui absoluutses vaesuses elavate laste arv. Nii elas 2015. aastal alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 18,5 protsenti ehk poolteist protsendipunkti vähem kui aasta varem. Iseäranis rõõmustav on, et absoluutses vaesuses elavate laste määr kukkus 4,6 protsendile, mis on aasta varasemast pea kaks korda madalam näitaja. Vaid aasta jooksul toimunud nii positiivset arengut võib pidada harukordseks saavutuseks, mille taga on mõistagi erinevad lastele ja perdele suunatud sammud. Oma roll on siin kanda ka meie tööturu paranenud seisul ja palgatõusudel.
Sihikindel töö meie laste heaolu nimel jätkub. Tooksin välja edasised perepoliitilised ettevõtmised, millest osa sai seaduse jõu alles vahetult jõulude eel. Sageli kummitab vaesus või vaesusrisk just üksikvanemaga peresid. Eriti raske on neil siis, kui pere juurest lahkunud vanem on oma lapse või lapsed elatisrahata jätnud. Jaanuaris tegevust alustanud elatisabifond peaks nende olukorda leevendama. Antud fond tagab üksikvanematele igakuise 100 eurose toetuse ja nõuab elatise mittemaksjatelt võlad sisse. Alates juulist hakkab riik maksma 300 euro suurust lapserikka pere toetust kolme kuni kuue lapsega peredele. Seitset või enamat last kasvatavaid peresid ootab siis täiendav 400 eurone toetus. Septembris käivitub omakorda huvitegevuse toetusprogramm, millega riik eraldab laste huvitegevusele 15 miljonit eurot. Enamikele peredele saab suureks toeks olema 2018. aastal rakenduv tulumaksuvaba miinimumi hüpe 500-le eurole.
Loodan, et see kõik aitab mitte ainult laste vaesust vähendada ja miinimumini viia, vaid jõuame selleni, et Eestis sünniks palju rohkem lapsi.