Vabaerakonnaga peetud kassi-hiire mäng lõppes oodatud tulemusega – koalitsiooni meid ei kaasata.
Miks see mäng nii kaua kestis? Arvan, et see polnud üksnes meie teadlik lollitamine, vaid eeskätt kolme läbirääkija suutmatus iseendas selgusele jõuda.
Miks Vabaerakond seda talus? Nagu varem öeldud, on koalitsiooni kuulumine meie eelistatud valik. Pidasime õigeks seda väljendada. Nii Keskerakonna, sotside kui IRL-i poliitikute hulgas oli ja on tarku inimesi, kes pidasid meie kaasamist otstarbekaks. Peale jäi aga soov positsioonid parteiliste toiduahelate vahel ära jagada.
Ehkki see oli selge ammu enne tänast, oli tark lasta see „ei“ teistel välja öelda. Kui meil oleksid närvid üles ütelnud, siis andnuksime me võimaluse rääkida järgmised kaks ja pool aastat, et „nad ju ise loobusid“.
Oleme selgelt öelnud, et koalitsiooni minnakse üksnes täieõigusliku partnerina ja mingeid poolikuid variante ei tule. Sellest hoolimata tulid „kolm Idamaa tarka“ (Ratas, Tsahkna ja Ossinovski) just sellist vaheolekut pakkuma. Vestlusest jäi mulje, et vaatamata seni väljendatud valmisolekutele pole meie demokraatiapaketiga praktiliselt arvestatud. Tulumaksureform läheb küll samas suunas, nagu olid meiegi lubadused, kuid teostus on täiesti sõge. Sisuliselt on see astmeline tulumaks, mida nõnda ei juleta nimetada. Tegime sellest kiired järeldused ning andsime fraktsiooni ruumides improviseeritud pressikonverentsi.
Täname kõiki, kes meile neil päevil kaasa elasid. Kahjuks ei suutnud me kaitsta nende valijate huve, kes ei tahtnud näha loodava koalitsiooni kaalukeelena Keskerakonna seda tiiba, kellega seonduvad eeskätt korruptsioon, Savisaar ja “Ühtne Venemaa”. Kui koalitsioon tõesti peaks mõne meie põhimõtte ellu viima, ei ole me kiitusega kitsid, ent praegu pole lootused kõrgel.
Võidakse küsida, mis siis häda on, miks Vabaerakond ei võtnud vastu mõnd komisjoni esimehe kohta, võib-olla isegi kohta riigikogu juhatuses. Võinuks ehk sellega piirduda, olles koalitsiooni tugirattaks. Esiteks tehakse sisulised otsused Vabariigi Valitsuses ja sealt kõrvale jäämine tähendaks otsuste tegemisest väljalülitamist.
Teiseks tekitaks selline eristaatus pingeid teiste opositsioonierakondadega.
Kolmandaks tähendaks ebamäärane sõltuvussuhe probleeme avalikus suhtluses ja pidevaid katseid meid vaigistada.
Täie mõistusega poliitik sellisesse lõksu ei lähe. Jah, selline positsioon võis mõistetav olla ehk keskerakondlastele, kes varem olid Savisaare sõltlased ning alles nüüd, suure tüürimehe nõrkedes, ärkasid iseseisvale elule. Vabaerakonna liikmed on teisest puust. Meile midagi sellist pakkuda oli väga-väga rumal ning ainuüksi selle mõttega näitas loodav koalitsioon oma ebaküpsust.
kuniks esikohal on isiklikud ja partei huvi, riigile ja inimestele lastakse kaarega, pole vahet, kas valitsuse moodustab! ühed supinahad kõik!
viinamarjad on hapud
Teeme nii, et reffikommarid ja kesikud on praegu kuss ja ei mölise. Esimesed said äsja rehaga muhu otsa ette ja teised hakkavad usinasti sama reha otsas tammuma, kuniks oma matsu saavad. ja siis ongi käes vabadike aeg.