0

Betti Alveri auhinna nominent Silvia Urgas – kirjanik, kes ühendab juura ja luule

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

silvia_urgas_tarmula

Silvia Urgas. Foto: Arvo Tarmula

Haapsalus sündinud ja kasvanud Silvia Urgase luuekogu „Siht/koht” kandideerib Betti Alveri kirjandusauhinnale.

Betti Alveri testamendi järgi pälvib auhinna parim kahe hingedepäeva vahel ilmunud debüütteos. Juba auhinna nominentide hulka pääsemine on saavutus omaette, see pole aga sugugi ainus tunnustus, mille on noor kirjanik seni pälvinud. Juba 2012. aastal sai toona 20aastane Silvia Prima Vista debüüdiauhinna kirjandusajakirjas Värske Rõhk ilmunud lühijutuga „Lugu Koit Toomest, millel pole Koit Toomega vähimatki pistmist”. 2014. aastal oli Urgas ühe oma luuletusega PEN International New Voices Awardi nominent ja jõudis võistluse finaali.

„Siht/kohtagi” on enne Betti Alveri auhinna nominendiks arvamist juba kiidetud – mullu märkisid kirjandusajakirja Vikerkaar arvustajad selle ära kui parima debüüdi. „Siht/koha” ilmumist aga oli oodatud juba mõnda aega. Luuletaja varasemat edu ja küpsust arvestades võinuks see ilmuda palju varem. Silvia ise ütleb, et pole kunagi näinud omaette väärtust selles, et kirjandusega tuleks kiirustada, ja arvab, et kogu sai palju parem just tänu sellele, et oli rohkem luuletusi, mille seast valida. „Ja et need olid mitme aasta jooksul pisut erineva minu poolt kirjutanud,” ütleb Silvia.

Ülikoolis on Silvia Urgas õppinud hoopis luulekauget juurat. Kuidas käivad juura ja luule kokku? „Ma pole ennast kunagi sada protsenti kunstiinimeseks pidanud,” tunnistab Silvia. Näiteks oli ta lemmikaine koolis matemaatika. Seetõttu tahtiski ta õppima minna midagi tavamõistes praktilisemat kui kirjandus. „Minul on tähtis enda eri poolusi tasakaalustada, aga Tammsaare õppis juurat, uuemast ajast Indrek Hargla ja Mare Sabolotny. Riigikohtunik Jaak Luik kirjutas kohtuotsuse eriarvamusse luuletuse. Nii et pole see nii erakordne midagi, on ka teisi, kes on proovinud kirjandust ja õigusteadust omavahel ühildada,” ütleb Silvia.
Kirjutanud mõlemat, proosat ja luulet, peab Silvia end olemuslikult prosaistiks, kes on liiga laisk, et proosat kirjutada. „Mis on muidugi midagi, mida ma pidevalt endas muuta üritan,” lisab ta.

Luuletusi on kirjutatud läbi aegade, nüüdisajal ilmub luulet vahest rohkem kui kunagi varem. Kes aga loeb nüüdisajal luulet?

Loe edasi neljapäevasest Lääne Elu paberlehest.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
sorts
sorts

nujah. praeguste kohtunike ja prokuröride otsused ongi luule elik mõlemad kuuluvad luuleilma,mitte õigusruumi

wpDiscuz