0

Aidi Vallik: jutte levib, kuid infot napib

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

aidi vallik

Aidi Vallik. Erakogu

Aeg-ajalt olen püüdnud leida meediast infot aastavahetusel väljakuulutatud tööhõivereformi rakendumise kohta.

Jah, ma olin (ja olen) skeptiline. Enne reformi väljakuulutamist kirjutasin selle kohta mitu arvamuslugu. Nüüd huvitab mind tõesti, kuidas on reform hakanud reaalelus välja nägema ja kuidas asunud mõjutama erivajadustega inimeste elu.

Pean tunnistama, et leian vaid üksikuid hurraamaigulisi uudislugusid näiteks sellest, kuidas puudega inimesed teevad rõõmuga vabatahtlikku tööd või kuidas tööhõivereformi rakendamine on ajanud tööpuuduse statistilise näitaja tõusuteele (kuigi mul on raske mõista, mis selles tegelikult positiivset või edasiviivat on). Aga ma ei leia lugusid sellest, mida tähendavad sunnitud tööotsingud ja kohustuslik töölepürgimine tervisliku erivajadusega inimesele tegelikult, kuidas muudab või mõjutab see kõik tema elu, mida teeb kergemaks, mida raskemaks.

See-eest kuulen lugusid mujalt. Kuulen mõnikord ka selliseid lugusid, mis panevad tõsiselt kulmu kergitama ja mille kohta tahaksin tõesti teada, kas see saab tõsi olla ja kas nii see tööhõivereform pidigi hakkama välja nägema.

Näiteks huvitab mind, kuidas käitub tööhõivereform hooldekodude tööealiste klientidega (kuigi pigem kipub keel ütlema: patsientidega) ning kas võib tõsi olla, et neid sõidutatakse kollektiivselt bussidega värbamiskeskustesse ja kes vähegi selge sõna suust välja saab või kahel jalal püsti püsib, saab teatud ulatuses töövõimelisuse kinnituse, mis liigitab ta seega hooldusevajajate alt juba nende hulka, kes on kohustatud ise oma elukesega toime tulema, tööle ja iseseisva elu peale asuma. Töövõimelisuse ulatuse, muide, määrab kindlaks paarikuulisel kursusel omandatud teadmiste alusel töötukassa töötaja. Neist enamikul ei ole meditsiinilise eriharidusega midagi pistmist.

Huvitav, kuidas näiteks vigane inimene, kel on töövõimelisust, ütleme, 25 protsenti, ja kes seetõttu saab pidada vaid osaliselt osalise tööajaga töökohta, selle palgaga ometi võiks suuta endale eluruumi hankida, ennast ära toita, ravida, ühesõnaga üldse elus püsida?

Sest ega ometi hooldekodud pea enam sellist töölkäivat ja isemajandavat inimest hooldama, ega riik tolle inimese eest veel hooldustasusid või puudetoetusi maksa. Reform näeb ette nende inimeste suunamist võimalikult suurema iseseisvuse poole. Kas kuni kuusealuse näljasurmani välja?

Nii et jah, ma tahaksin leida meie ajakirjandusest midagigi selle kohta, kas eelkirjeldatu võib olla õudne tõde, või on meie tööhõivereformi sees tõesti peidus võlutrikk, mis väetid ja abitud hooldatavad nagu naksti hooldusvabadeks toimetulevateks iseseisvateks inimesteks muudab?

Mis ma veel olen kuulnud, aga mitte must valgel kirja panduna leidnud: hooldekodudest tööle suunatud inimeste tarbeks olevat loodud ka elamispindade programm. Välja nägevat see sedamoodi, et inimene pannakse elama uue maja kenasse korterisse, mille kopsakat üüri maksab esiotsa riik, aga mõne aja möödudes oodatakse, et inimene ise, jalad alla saanud, võtab üürikohustuse ikkagi enda kanda. Kogu oma osalise või mõttelise või tingliku töövõimelisuse ning osaajaliste töötundide eest makstava palga raames.

Eks ole, ma olen kuulnud suhteliselt absurdseid asju? Kahjuks pole ma osanud lugemiseks leida midagi, mis neid kuulmisi kas kinnitaks või ümber lükkaks. Vastuvõetud seaduste rakendamise absurdi aga olen selles riigis ja selle valitsuse ajal ju ennegi kohanud, seega olen täitsa valmis uskuma, et võlutrikk on alt vedanud, kübarast välja tõmmatud küülik on surnud ja naine kastis päriselt ka pooleks lõigatud.

Või siiski mitte?

Kes võtaks seletada?

Aidi Vallik, kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
kogejale
kogejale

Aidi räägib inimestest, kes ei ole võimelisedki töötama – erineva vaimupuudega jne. Vanarahva tarkus: kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida.

mutant
mutant

Jah . ..lapsed saavad hariduse ja lähevad välismaale kus on paremad palga ja elukeskkond. Ja meie jälle üksi…

kogeja
kogeja

kulla Aidi, olen ise ka töövõimetuspensionär 80%, aga kuna lapsed tahavad kasvatamist ja koolitamist siis lihtsalt tuleb leida tööja maksku mis maksab sellega hakkama saada. olen saanud juba 5 aastat ja tuleb ka edaspidi teha kõik et lapsed saaks hariduse

wpDiscuz