Edward Lucas: vasaktiiva silmakirjalikkus imperialismi teemal

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Edward Lucas, kolumnist.

Edward Lucas

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Edward Lucas.

 

Vasakpoolsete silmakirjalikkus tegeliku – Vene ja Hiina – imperialismi teemal.

Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu õigustatult "kurjuse impeeriumiks". Praegu väärib G20 tippkohtumise võõrustajariik Hiina seda tiitlit rohkem kui keegi teine. Peking kombineerib halastamatuid repressioone sõjalise suurustlemise ning süstemaatilise tülinorimisega väiksemate naaberriikide kallal.

Paraku valitseb läänes rabav vaikus ajal, mil maailma liidrid Hiina diktatuuri ees alandlikult kummardavad.

Tippkohtumine toimub Hangzhou linnas, mis on oma ilu poolest õigustatult kuulus ja kus käputäis vapraid teisitimõtlejaid asutas 1998. aastal Hiina Demokraatliku Partei. Enamik selle erakonna liikmeid on nüüd vangis või eksiilis. Ärge oodake üheltki aralt ning kaubandusest pimestatud lääne liidrilt noogutust inimeste suunas, kes üritasid nii rumalalt agiteerida lääne väärtuste eest. Või kurtmist võõrustaja teiste väärtegude üle.

Xi Jinpingi presidentuur on Hiinas kaasa toonud rängimad repressioonid alates 1989. aasta Tiananmeni väljaku veresaunast, kirjutab Londonis eksiilis elav poliitik Shao Jiang. Vangistatud või kadunuks on jäänud üle 2500 teisitimõtleja. Kristlikke kirikuid, eriti Vatikanile lojaalse roomakatoliku kiriku järgijaid, represseeritakse. Eelmise aasta juulis peeti kinni või kuulati üle 300 inimõigusaktivisti või advokaadi.

Õigusriik on Hiinas farss, piinamine ja muu väärkohtlemine on endeemiline. Õigussüsteem on kommunistliku partei tööriist.

Hiina ei ole pelgalt diktatuur, vaid impeerium, kes üritab maha suruda vangistatud rahvaste keelt, ajalugu, rahvusidentiteeti. Xinjiangi islamiusulised uiguurid (kes nimetavad oma kunagist iseseisvat riiki Ida-Turkestaniks), Sise-Mongoolia rahvad ning õnnetud tiibetlased on saanud tunda Hiina imperialismi.

2014. aasta septembris mõisteti rahumeelset dialoogi propageerinud uiguuri akadeemik Ilham Tohti eluks ajaks vangi. 2015. aasta juulis suri vanglas austatud tiibeti munk Tenzin Delek Rinpoche. Võimud röövisid Tiibeti pantšen-laama, Gedhun Choekyi Nyima lapseeas ning teda pole avalikkuses nähtud alates 1995. aastast.

Hiina on kehtestamas 1997. aasta lubadusi trotsides oma autoritaarsuse mudelit Hongkongis. 2014. aastal surusid kommunistlikud võimud jõhkrust ja tüssamist kombineerides maha demokraatia toetuseks korraldatud rahumeelsed protestid.

Selle nädalavahetuse valimised endises Briti koloonias kujutavad endast ainsat vabaduse sädet Hiina impeeriumis. Röövimised, hirmutamine ja muu sekkumine annab tunnistust sellest, et Hiina võimud ja nende kohalik sabarakk, kõrgeim täitevametnik Leung Chun-ying, ei kavatse enam kaua teisitimõtlemist sallida. Hiina ei lase oma saatust otsustada ka Taiwani rahval.

Hiina kompartei mõjuvõim ulatub ka läände. Kui härra Xi külastas eelmisel aastal Londonit, hoiti protestijad silma alt eemal otsustavusega, mis oli vastuolus meie poliitilise vabaduse traditsiooniga. Kui eksiilis viibiv Shao Jian ja kaks tiibeti naist üritasid Londoni tänaval plakatitega seista, peeti nad kinni ja neil keelati oma "ahistamisohvrile" ligineda. Palved selgitada politsei sellist käitumist lükati "rahvusliku julgeoleku" kaalutlustel tagasi.

Ärisidemete ja majandusarengu eelistamist inimõigustele on võimalik põhjendada. Võlgades ja stagneeruvad lääneriikide majandused ei saa endale liigset valivust lubada.

On veider, et vasakpoolsetel – Saksamaa Die Linkel, Põhjamaade Roheliste ja Vasakpoolsete liidul, Briti Corbynistadel ja Bernie Sandersi ja Jill Steini (roheliste presidendikandidaadi) ameeriklastest toetajatel – on nii vähe öelda halastamatu diktatuuri kohta, mis okupeerib ja orjastab teisi riike, reostab nende keskkonda, vangistab teisitimõtlejaid, röövib lapsi ja purustab sõltumatuid ametiühinguid. Kahtlemata peaksid nad sarjama meie valitsust ahne kokkumängu eest Pekingi režiimiga, nagu nad tegid kihutustööd kaubanduse vastu apartheidiaegse Lõuna-Aafrika Vabariigiga?

Ei midagi seesugust. Briti Tööpartei liider Jeremy Corbyn kohtleb Hiina diktaatorit palju soojemalt kui valimiste teel võimule tulnud lääne poliitikuid, kellega ta on eri meelt. Ta pidas eelmisel aastal Xiga "südamlikke ja konstruktiivseid" kõnelusi. Väidetavalt vasakäärmuslik kommunistide Morning Star (jah, see on endiselt olemas) kirjutas lauses, mis oleks võinud ilmuda Hiina-Briti ärinõukogu voldikul: "Xi repressioonid dissidentide suhtes on selgelt vastuvõetamatud, ent hinnangud peavad olema tasakaalustatud." Lehe sõnul peab Suurbritannia heastama kahju, mille tekitasid Tony Blairi kohtumised dalai-laamaga.

Briti häälekas sõjavastane komitee näeb Hiinat vaid USA imperialismi ohvrina, taunides Ühendriikide sõjalist kohalolekut Vaiksel ookeanil, ent jättes küsimata, miks riigid Jaapanist Vietnamini on häiritud Hiina territoriaalnõudmistest, mida toetavad tehissaared ja üha kiiremini kasvava kõrgtehnoloogilise relvastuse arsenal.

Mis ehk kõige jahmatavam: niinimetatud imperialismivastased ignoreerivad Tiibetit samamoodi nagu Ukrainat ja teisi Ida-Euroopa riike, kes on sajandeid kannatanud Venemaa imperialistlikes kätes. Igaüks, kes USA-le vastu seisab, saavutab vasakpoolsete silmis kohe kangelase seisundi: nii ka härra Xi ja härra Putin. On võimalik mõista seda, et Vene liidri fännidele Etonis meeldivad tema jäised autokraatlikud maneerid (Suurbritannia kuulsa erakooli poistel oli sel suvel Putiniga üllatuskohtumine). Palju imelikum on näha nõrgemate ja mahajäänumate eestkõnelejaid selliseid sümpaatiaid jagamas.

Mõistagi ei ole Hiina ja Venemaa ainsad kelmid G20s. On täiesti õiglane osutada, et imperialism, orjapidamine ja diktatuur kujutavad endast lääneriikide ajaloos häbiväärset plekki. Lääne välispoliitika juures on ka praegu küllalt seda, mida kritiseerida (ehkki erinevalt Hiinast ja Venemaast USA ja selle liitlased vähemalt üldiselt üritavad teha maailmas head).

Aga on tõeliselt tähelepanuväärne, et kõige valjemad hääled vasaktiival tõusevad riikide vastu, kus protestimine (valdavalt) on endiselt seaduslik ja kus ebapopulaarseid valitsusi on võimalik ametist maha hääletada, ning mitte režiimide vastu, kus lääne vasakpoolsed leiaksid ennast vangist tundide või lausa minutite jooksul.

Edward Lucas,
kolumnist

***

Edward Lucase kolumn ilmub BNSi vahendusel. 

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
aga kõik need
6 aastat tagasi

nsvl i konksninad põgenesid ju usa sse iisraeli ja lääne euroopasse pärast nsvl i lagunemist

täiendusek
6 aastat tagasi

Mis Guantonamo – Huvitav kuidas seletada 50 miljoni indiaanlase kadumist USA mandril.Guantonamo , Hitleri saksmaa ja Vnemaa vangilaagrite teema kahvatub selle kõrval. Ehk kuidas on võimalik et demokraatia viljastavates tingimustes on põlisrahvas sisuliselt hävitatud. Selline hävituslik kood on selle kultuurinormi osa. Igale pool kuhu see hävituslik kultuur sisse marsib jäävad järgi vaid varemed. Vaadake viimase 2000 aasta sõja ajalugu ja kõik saab selleks millega see juudaliberalism tegelenud on

Unesnôiduja
6 aastat tagasi

Oijah, ega ühelt kommunistilt polekski muud kommentaari oodanud…

Uskmatu+Toomas
6 aastat tagasi

Hr. Lucas võiks tõdeda,et kõik suurriigid on teataval määral kurjuse sümbolid.Pole vaja siin Hiinat halvustada as USA oma vangide piinamisega Guantonamos oli parem ?