Ann ja Ants Roos tähistavad tuleva aasta alguses kuldpulmi. ARVO TARMULA
Haapsalu harrastuskunstnik Ants Roos tähistab sel suvel oma 75. sünnipäeva kahe näitusega. Ants Laikmaa muuseumis avatakse 3. augustil Roosi juubelinäitus ja viis päeva pärast seda on Haapsalu kunstikooli galeriis tema pastellmaalide näituse avamine. Kunstikooli galeriisse lähevad üles Antsu uuemad, viimase paari aasta jooksul tehtud maalid. Laikmaa muuseumi näitus on retrospektiivsem.
Peale selle, et Roos tähistab näitustega oma 75. sünnipäeva, möödub tänavu ka täpselt 30 aastat tema esimesest isikunäitusest Haapsalu kinos Oktoober. Astate jooksul on Ants Roosil näitusi olnud 20–30 ning mitte ainult Haapsalus ja Läänemaal, vaid oma töödega on ta saanud esineda ka Tallinnas ja Tartus.
„Esimene näitus 1986. aastal oli pärast seda, kui me viibisime naisega kolm-neli päeva Saaremaal Sõrve sääres. See oli fantastiliselt ilus koht. Täielik tühjus. Ainult rand ja liiv. See inspireeris mind, ma otsustasin pastellid välja võtta ja proovida seda maalida,” kirjeldab Ants Roos.
Maalimist oli ta siiski proovinud ka varem. „Mul on meeles mu esimene mälestus maalimisega seoses. See oli Taebla kooli 1. klassis. Õpetaja tõi klassi aedvilju – kapsaid, porgandeid, kaalikaid ja kurke. Pani need lauale ja ütles: „Nii, lapsed, nüüd joonistage!”,” meenutab Ants Roos.
Roos ütles, et võttis toona lapsena ülesannet väga tõsiselt ja maalis vesivärvidega ülipüüdlikult. „Ma mässasin ikka tohutult, kõik mu kuivatuspaberid läksid sinna,” kirjeldab ta. Kui kõigile teistele lastele oli õpetaja jaganud soovitusi, kuidas pildid veelgi ilusamaks saada, siis Antsu töö kohta olla tal jagunud vaid kiidusõnu. „Koolis olid mul ainsad viied käitumine, kehaline kasvatus ja joonistamine. Kõik teised ained olid igasugu erinevad numbrid.”
Põllumajandus ja sõjakool
Ühel ja teisel moel tegeles Ants Roos kunstiga terve kooliaja, kuid seda ametlikult õppima minna ta ei julgenud. „Mu klassiõde läks Tartu kunstikooli õppima. Mul oli ka mõte, et võiks minna, aga lõpuks ei olnud mul küllalt usku oma võimetesse ja oskustesse. Esivanemad olid kõik põlised talupidajad, mis kunsti minagi siis õpin,” kirjeldab Roos, kuidas ta sattus kunstikooli asemel hoopis Tartusse põllumajandust õppima.
Aga ka põllumajanduse õppimine Tartus jäi pooleli. Pärast 1960ndate alguses Peterburi sõjakooli lõpetamist sai Ants Roosist elukutseline sõjaväelane. „Ei saa öelda, et ka lühike Tartu aeg oleks raisku läinud, sest just seal tutvusin ma ühe neiuga, kellega ühendas meid huvi kunsti vastu,” räägib Ants kohtumisest oma tulevase naise Ann Roosiga, kellega 1967. aastal abiellus.
Peterburi ajast rääkides ei jutusta Roos niivõrd mitte sõjakoolist, kuivõrd peatub eelkõige muuseumidel ja näitustel, kus tal oli tänu sellele võimalik käia. Teda kunstist rääkimas on hea kuulata. Ta kirjeldab aastatetaguseid näitusekülastusi, nagu oleksid need olnud eile, ja sellise kirega, et tekib tunne, nagu oleksid ka ise kohapeal käinud.
Kui Roosi suguvõsaloos natuke edasi puurida, tuleb välja, et ei ole sellele suguvõsale kunst nii võõras midagi. Üks kauge sugulane tegeles meremaalidega, ka Antsu onu on kunstnikuna kätt proovinud, isapoolne vanaisa oli kuldsete kätega sepp ja lõpuks tuleb välja, et Eesti üks tuntumaid kunstnikke Jaan Toomik on suisa onutütre poeg.
Ei ole kunstiga abielus
Kui Ants Roosilt aga küsida, kas ta kahetseb, et ei ole kunagi kunsti õppinud, on vastus selge ja konkreetne „ei”. „Võib-olla ei ole see korrektne väljend, aga ma ei ole kunstiga abielus. Mul ei ole kunstis mingeid kohustusi, ma ei pea kunsti pärast pingutama. Maalin siis, kui tahan ja on sisemine vajadus. Kui kellelegi mu pildid meeldivad, siis on väga tore, aga maalin ma ainult iseenda rõõmuks,” kirjeldab ta oma suhet kunstiga.
Ants Roosi sõnul on kunstis kõige olulisem, et see inimest kas positiivses või negatiivses mõttes liigutaks. Tänapäeva kunst kipub Roosi sõnul pigem rohkem šokeerima, kuid see ei olevat tema rida. „Tänapäeva televisioon ei näita muud, et kuidas ja kui palju tapetakse. Viletsust ja häda. Ma tahan, et minu maalid jätaksid inimestesse positiivse tunde,” räägib ta.
Viimastel aastatel ta enam kuigi aktiivselt maalinud ei olnud, kuid möödunud aastal hakkas naine peale käima, et tuleb ikka uuesti maalima hakata, sest paus oli veninud juba liiga pikaks. Pärast seda, kui nad käisid möödunud aasta alguses Helsingis Didrichseni muuseumis Norra kunstniku Edvard Munchi näitusel, leidiski Ants Roos uuesti inspiratsiooni.
„See muuseum asub Kuusisaarel. Me jõudsime kohale hommikul vara. Vihmane ilm, kõrged männid, väike sadam, meri kadus udusse. Fantastiline vaade,” kirjeldab ta. Koju tagasi jõudes haaras Ants Roos kohe pintsli järele ja nüüd on neid töid võimalik vaadata 8. augustist kunstikooli galeriis.
Reisimine inspireerib
Kuigi Ants Roos on maalinud ka portreesid, näib, et just loodus ja reisimine on tema peamine inspiratsiooniallikas. Eriti eredalt on tal meeles 1994. aastal tehtud reis Itaaliasse pärast seda, kui Ants Roos kaitseväest lahti lasti. Mõni aasta varem olid Ann ja Ants Roos kaotanud raskele haigusele oma poja Steni ja elus oli seega raske ja keeruline aeg. „Otsustasime naisega bussiga Itaaliasse sõita. Mälestused sellest reisist on fantastilised. Pärast seda ma maalisin paar kuud. Alati pärast reisi jätkub mul kuu või poolteist seda emotsiooni, mille pealt maalida,” kirjeldab Roos.
Oma suurimaist mõjutajaist kunstis mainib Ants Roos nimekaimu Ants Laikmaad ja Prantsuse kunstnikku Edgar Degas’d. Ka pastelli eelistab ta muuhulgas just Laikmaa mõjul. „Pastell on soe ja pehme ning maal saab kiiresti valmis. Vaeva on vähe.”
Nõukogude ajal ei olnud pastellvärve kätte saada sugugi alati lihtne. „Mina ju kunstikooli lõpetanud ei olnud ega kunstnike liitu kuulunud. Toona aga oli kunstitarbeid võimalik osta ainult kunstnike liidu liikmetel, lihtsurelikele neid ei müüdud. Rääkisin ka sõbrale oma murest ja ise unustasin selle vestluse, kuni ta astus ühel päeval uksest sisse, suur pastellikarp näpu otsas. Inimesele oli meelde jäänud ja ma olen talle selle eest surmani tänulik,” on Ants Roos siiani liigutatud.
Haigust trotsides
Praegu ei ole Ants Roosil ühtegi tööd pooleli, sest tervis on liiga kehvaks jäänud. „Praegu ma tegelen sellega, et ärkan hommikul üles. Keedan kohvi, abikaasa teeb võileivad. Pärast hommikusööki läheme Pullapääle. Teeme seal hingamisharjutusi, et kopsumahtu suurendada. Mul on praegu kopsumaht poole väiksem kui enne. Õhtul lähen jalutama, sellest on abi,” räägib Roos.
Kõige tähtsamaks peab Ants Roos praegu seda, et saaks teha 25. muinasjutuvõistluse. Muinasjutuvõistlust korraldavad Ants ja Ann Roos, mälestamaks oma noorelt lahkunud poega, kes armastas kirjutada loomamuinasjutte. „Me alustasime 1991. aastal pärast poja surma. Nüüd on see võistlus väga suureks kasvanud. Sel aastal on mul võistluse korraldamiseks veel jõudu, loodan ainult, et sedapuhku ei pea ma kõnet pidama,” märgib Roos.
Numbrimaagiat on Ants Roosi elus praegu palju – 75. sünnipäev, 30 aastat esimesest näitusest, 25 aastat esimesest muinasjutuvõistlusest. Aasta alguses tähistab ta abikaasaga kuldpulmi. „Tegelikult on, mille nimel elada ja pingutada,” ütleb Roos, kuigi natuke väsinud häälega.
