Mart Helme – vastu tahtmist troonide mängus

EKRE esimees Mart Helme Suure-Lähtru mõisa rõdul. ARVO TARMULA

EKRE presidendikandidaat Mart Helme tunnistab, et tegelikult ei tahaks ta üldse poliitikat teha, vaid olla literaadi kalduvustega aristokraat.

Mart Helme võttis meid vastu enne jaanipäeva Suure-Lähtru mõisas Martna vallas. Enne kui küsimuste-vastuste voor alata jõuab, teatab Helme, et Eesti presidendivalimised on nagu „Troonide mäng”. Ainus vahe on selles, et verd päriselt ei voola ja ka päid ei lenda.

Milline see „Troonide mäng” Eesti moodi on?

Panused nii kõrged ei ole, meil ikka eluga ei riskita. „Troonide mäng” on karm, nagu ajaloos ikka on olnud. Ajaloolasena võin öelda, et kui ma tegutseksin näiteks 16.–17. sajandil, siis on kaks võimalust: kas oleksin kuningas või oleksin ammu surnud. (Helme naerab – toim.) Ega vahepealset varianti eriti oleks.

Presidendivalimised on võimumäng. Eestis väga palju kõrgemale ronida ei ole. Vaadates meie oma ajalugu – Liivimaa lagunemine 16. sajandi teisel poolel – ja lugedes kokku, kui palju inimesi toona tapatalgutes oma elu kaotas, on see ikka väga karm. Tänapäeval käivad asjad teisiti. Tänapäeval on see nagu spordivõistlus. Poliitikas on vähem käike kui males. Vähemalt praeguses tsiviliseeritud maailmas inimesi ei tapeta. Meedia tapab või üritab tappa. Mis on ühist poliitikul ja kärbsel? Mõlemat saab tappa ajalehega.

Meedia ei ole erapooletu. Ma ei osuta praegu näpuga ühegi väljaande peale, aga meedial on peremehed ja rahastajad ning seisukohtade suunajad. Selles ei oleks midagi halba, kui see ausalt välja öeldaks. Kui Postimees näiteks ütleks, et jah, me oleme Reformierakonna häälekandja, oleks kõik okei. Kui Eesti Päevaleht ütleks selge sõnaga ja ausalt välja, et on sotsiaaldemokraatide maailmavaate kajastaja, siis nii ongi. Siis ollakse end parteiliselt ja maailmavaatelt määratlenud ja kõik teavad – aus mäng! Aga kui öeldakse, et me oleme erapooletud ja kajastame võrdselt kõike ja kõiki, siis see on vale! Sellisel juhul propageerivad nad ühe või teise erakonna maailmavaadet ning materdavad alatult vastaseid. See on ebaaus ja silmakirjalik.

Kuidas suhtute sissisõtta, kompra lekitamisse?

See on sama vana nähtus kui poliitika ise, et vastaseid püütakse mustata. Kui kompral või luukerel, mis välja tuuakse, on reaalsuses katet, ei ole see ju halb. Tegelikult on see ju siis õige ja hea, sest annab avalikkusele teada, milliseid inimesi usaldada. Aga kui seda kinni mätsitakse nagu näiteks Tallinna Sadama puhul, on see muidugi halb. Kui samal ajal sildistatakse kedagi teist, kellega poliitiline maailmavaade ei kattu, siis see on alatu. Aga just sellist komprat on meie ajalehed täis.

Meie pisikeses riigis on poliitiline võitlus, ressurss, mida jagatakse, väike. Nagu Linnart Mäll, minu õpetaja, ütles: Eesti poliitika on nagu meie maastik – kõrgeid tippe ei ole ega ka sellist inimmadalust nagu suurtes riikides. Meil on kõik keskmine. Aga ometi pole meil enam keskklassi – see on kadumas. Inimeste sõltuvus pankadest ja liisingufirmadest ja muudest finantsinstitutsioonidest on nii suur, et meie keskklass ei ole enam sõltumatu ega iseseisev poliitiline jõud. Seda me näeme poliitikas kogu aeg.

Kui sõltuv või sõltumatu te ise olete?

Niisuguseid sõltumatuid inimesi nagu mina on poliitikas väga vähe, kellel on ka materiaalne võimalus öelda, mida ta mõtleb. Vähemalt seni, kuni ei hakata vihakõne sildi all vangi panema. Vihakõneks tembeldatakse meil kõike. Igasugune vihakõne jutt on absoluutses vastuolus põhiseadusega, kus on terve rida punkte, mis peaksid garanteerima, et vihakõnest ja selle kriminaliseerimisest ei saaks juttugi olla! Kõigil on õigus oma arvamusele, tsensuuri ei ole, kedagi ei saa hukka mõista ega häbistada tema maailmavaate ja seisukohtade pärast – see on kõik põhiseaduses!

Kas teie kappi on juba luukerede asjus revideerima hakatud?

Mul ei ole luukeresid! Ainuke luukere moodi asi on seotud selle mõisaga, mida püütakse luukereks teha. Ma olen andnud selgitused, kust on pärit see raha, millega mõisa ostsin ja remontinud olen.

Ühtegi kriminaalasja ei ole mul kunagi olnud, naist ka ei peksa. Kiiruse ületamisega jäin vahele umbes kümme aastat tagasi – sõitsin kaamera eest läbi umbes viis kilomeetrit tunnis lubatust kiiremini ja sain üheksa eurot hoiatustrahvi.

Mingeid muid probleeme ka pole – olen musterkodanik!

Miks te presidendiks kandideerite?

Ma saan erakonna seisukohti tutvustada presidendikampaania ajal. Kui Murastes oli presidendikandidaatide debatt, tuli väga selgelt välja, kes on ühel pool rindejoont ja kes teisel pool. Mina olen ühel pool ja kõik teised on teisel pool. Mõnes küsimuses on võimalik ka kellegi teisega liitusid leida, aga ülejäänud kandidaadid on kõik ikkagi paadunult euromeelsed. Nende meelest on täpselt nii, nagu Marina Kaljurand ütles: ei saa takerduda sellisesse pisiasja nagu riikide suveräänsus. Mina leian, et see on fundamentaalne küsimus, kas Eesti on suveräänne riik või ei ole.

Võtame testküsimused.

Kooseluseadus: kõik on rohkem või vähem positsioonil, et see asi tuleb ära teha. Mina ütlen, et seda ei tohi ära teha. See on ühiskonnale moraalselt laostav, see on halb seadusloome ja meile väljastpoolt peale pressitud ning ühiskonda lõhestanud.

Milline on teiste kandidaatide suhtumine Eesti–Vene piirilepingusse – jah, see ei ole hea leping, aga see tuleb ära teha! Me oleme seisukohal, et ei tule ära teha. See tuleb kalevi alla pista, sest meil ei ole seda lepingut enam vaja. Me pidasime neid läbirääkimisi siis, kui meil oli vaja saada NATOsse ja Euroopa Liitu – see küsimus oli vaja päevakorralt maha võtta ja me saime ta päevakorralt maha. 2005. aastal, kui me olime juba ELis, ei olnud enam mingit vajadust sellele lepingule neil tingimustel alla kirjutada. Me oleks pidanud esitama oma tingimused, aga me loomulikult kirjutasime alla. Õnneks – see oli minu idee – tehti deklaratsioon, et lähtume Tartu rahulepingust kui Eesti riigi järjepidevust tagavast dokumendist. Venelased muidugi kohutavalt vihastasid ja ütlesid, et nemad sellega nõus ei ole. Praegu ei ole meil enam mingit vajadust piirilepingut ratifitseerida.

Okupatsioon – seda sõna ei ole Marina Kaljurand võimeline üle huulte laskma! Võtke raamat „Sõda pärast rahu” ja saate teada, miks. Huvitav, et Eesti meedia ei ole seda üles korjanud! See ei olegi luukere! Kui minul oleks selline luukere kapis, oi, kuidas räägitaks! Mina isiklikult ei imesta, et Kaljurand ei suuda öelda sõna „okupatsioon”.

IRLil on küll oma suhtumine okupatsiooni, aga nad on nagu vanainimene, kes üritab igemetega midagi närida – hambaid neil enam ju ei ole.

Immigratsioon: kõik on poolt! Mitte kusagil ei ole jäänud tekkimata probleemid immigratsiooniga. Me võime seda ka oma ajaloost näha.

Viisavabadus Türgiga: oleks Eestile täiesti hävitav! 78 miljonit inimest! Arvata, et mõned tuhanded ei tuleks meile, on äärmiselt naiivne. See mõjutab meid tugevalt. Nad tulevad siia teistsuguse kultuuriga ja toovad kaasa ka oma kriminaalsed tavad. Ma ei soovita käia mitte Türgi kuurortides, kus on nii ilus ja tore, vaid minge Ankara ja Istanbuli slummidesse! Mina olen seal käinud. Siis näete, kuidas inimesed seal elavad, ja saate aru, et need inimesed on nõus minema ükskõik kuhu, peaasi et sealt ära saada.

Sama on viisavabadusega Ukrainaga. Poolas on praegu 800 000 ümberasunud ukrainlast ja see on Poolale tohutu probleem. Ukrainas on 45 miljonit inimest. Meil on siin suur venekeelne kogukond – loomulikult tulevad nad siia! See on Eesti venestamine Ukraina kaudu! Miks me seda teeme?!

Aga sellepärast, et EL on andnud lubaduse ja me peame seda lubadust täitma. Meie?! Aga see on see koht, kus meie oleme laua taga ja peame ütlema, et meie seda lubadust ei täida. Teil on tööjõudu vaja – palun võtke! Samamoodi Gruusia ja Kosovo… Meile see ei sobi, meil on teised probleemid, me ei võta neid inimesi. Nii tulebki ELile öelda. Viisavabadus nende riikidega ei tule meil kõne alla. Me oleme liiga väike riik ja rahvas. Me oleme liiga vaesed, et hakata neid üleval pidama. Me oleme suveräänne riik. Või me ei ole suveräänne riik? Selles ongi küsimus.

Kas Eesti on suveräänne riik?

Eesti elab kroonilises suveräänsuspuuduses. Me oleme selle vabatahtlikult ära andnud ja me ei seisa selle eest. Ei julge seista, ei taha seista. „Meie” all pean silmas Eesti riigi juhtkonda. Aga mina seisan selle eest. Miks ma olen parim presidendikandidaat? Ma olen selgrooga inimene. Ja ma olen elukogemusega inimene. Mitte keegi teistest kandidaatidest ei ole nii palju ameteid pidanud. Ma olen olnud loomakasvataja, pillimees, diplomaat, kirjastaja, ministrite nõunik, suursaadik, õpetaja, ajakirjanik, ettevõtja, viisteist aastat tegin akadeemilist tööd – pange kõrvale, mis teistel pakkuda on! Need on minu plussid, teised on pigem bürokraadid. Ma olen kõige targem ka veel.

Kas teil mõni miinus ka on?

Minu kõige suurem miinus on, et ma ei taha tegelikult poliitikaga tegelda. See on kõigile muidugi suur üllatus.

Kogu teie pere – poeg ja abikaasa – on poliitikas. Kuidas te ei taha olla poliitikas?

Jah, oleme, aga sellepärast, et duty calls – kohustus kutsub. Ei saa seista ja pealt vaadata kogu seda jama, mis Eestis on toimunud. Alates sellest, kui mu isa 1990ndate algul hoidis kahe käega peast kinni, kui erastamine algas: miks nad seda nii teevad?! Miks nad kõik põhja lasevad? Miks nad ei pane raha sisse ega asja konkurentsivõimelisele tasemele ei tõsta, et meil oma majandus, oma tootmine, oma põllumajandus alles jääks? Me oleksime saanud hinnaga lüüa – me polnud ju siis veel Euroopa Liidus ja oleksime saanud paljudest direktiividest mööda minna. (Helme räägib pikalt, miks ei sõida Eesti lipu all enam ühtegi laeva, kuidas müüdi miljoni krooni eest maha tootmiskoondis Ookean ja konservitehased järjest kinni pandi – toim.)

Nüüd on see teema, et hakkame piimapulbrit Jaapanisse müüma. Sealt saadeti üks ports juba tagasi, sest see ei vasta nende fütosanitaarseile nõuetele. Pealegi on need kogused nii väikesed, et see ei päästa meie piimatootmist. Selleks ajaks, kui hiinlased otsustavad, et nad meie käest midagi ostma hakkavad, on enamik meie piimatootjaid pankrotti läinud.

Talupidajad on täiesti meeleheitel. Nad katavad oma kahjumit praegu sellega, et kes müüb metsa, kes maad, kes hoiab hinge sees pullvasikate ja mullikate müügiga. Kes ütleb, et peab veel kaks-kolm kuud vastu, kes ütleb, et aasta-poolteist, aga siis on kõik. Mis siis saab? Ma küsisin seda ka peaminister Taavi Rõivase käest. Tõukari hävitatakse ära. Sarvloomade karja taastamine ei käi üldse lihtsalt, see võtab aastaid. Mis saab lautade sisseseadetest – kõik need robotlaudad, mis on ju euroliidu rahaga tehtud! Kas see läheb siis kõik vanarauda või?! Meil on üks väga oluline majandussektor, põllumajandus hävimas. Pole nagu kellegi asi!

Minu soovitus on põllumajandusminister välja vahetada ja leida inimene, kellel on visioon ja energiat ja administreerimisvõimet. Kellel on tahtmist see asi kriisist välja vedada, et ei läheks kõik pankrotti ja välismaalaste kätte. Austerlased, hollandlased ja prantslased ostavad juba maid kokku.

Midagi ei ole siis imestada, et inimesed on rahulolematud. Ma kandideeringi sellepärast presidendiks, et ei tuleks Kadriorgu mugavuspresidenti. Praegu nad muidugi räägivad kõik, kuidas nad ei oleks mugavad.

Küsitluste järgi ei ole teie šansid saada presidendiks kuigi head?

Tuttav rääkis mulle, kuidas üks küsitleja talle hiljuti just helistas, et keda ta presidendina eelistab, ja loeti nimed ette. Minu nime selles nimekirjas, keda paluti eelistada, ei olnud. Kui minu nime seal ei olnud, siis ei saa rahvas mind loomulikult toetada. Eks neid küsitlusi ole igasuguseid ja kõik oleneb metodoloogiast. See on kõik jälle üks propagandamäng. Lõpuks otsustavad ikkagi kas riigikogu liikmed või valijamehed.

#Postimees ja Lääne Elu küsitlesid ka volikogude esimehi. Sealtki ei tulnud midagi üleliia paljulubavat.

Kui mäletate, siis 62 inimest vastas, et nad ei ütle oma eelistust, ja üle kahekümne oli neid, kes kõhklesid. Kui ma Eestis nüüd ringi olen käinud, on nad mulle öelnud, et nad ei hinga ka, et nad mind toetavad. Sest siis vahetataks nad kohe välja ja pandaks „õige” valijamees asemele. Paljud lihtsalt ei ütlegi, keda nad eelistavad, sest teavad, et praeguse võimu meelest olen mina vale kandidaat. Nad on selle ju ise kõigile puust ja punaseks selgeks teinud.

Aga ega ma nuta, kui ma presidendiks ei saa. Me teeme ikkagi kampaaniat ja kisume päevakorrale teemasid, mida muidu ei oleks. Me teeme kindlasti täiesti arvestatava tulemuse ja töötame selle nimel, et riik mõnevõrra hiljem üle võtta.

Kas olete kunagi oma väljaütlemisi kahetsenud?

Vist ei ole. Mis seal ikka… Tulebki otse öelda!

Mida teeksite, kui poliitikat ees poleks?

Poliitika ei ole minu vältimatu kutsumus. Olemuselt olen ma literaadi kalduvustega aristokraat. Mul on mitme romaani ja ajaloouurimuse ideed. Ma tahaks kirjutada! Ma olen materjale kogunud aastaid ja aastaid! Materjale on mul virnas! Tahaks enne, kui ma siit ilmast ära lähen, mõned raamatud kirjutada. Aga praegu ei saa ma veel seda endale lubada.