0

Teatriarvustus: mis teeb inimese õnnelikuks?

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Neljapäeval tõi Rakvere teater Pika tänava hoovis rahva ette Andrus Kivirähki romaani „Maailma otsas” järgi tehtud samanimelise vabaõhutüki.

Kivirähk meelitab rahva kohale, olgu see kas või vabaõhutükk lageda taeva all. Rahvas tuleb rõõmuga, sest Kivirähk oskab nalja teha. Kui ta romaane kirjutab, siis enamasti tõsiselt, nii tõsiselt, et on raske aru saada, mida ta öelda tahab. Aga kuna nalja saab ka tõsistes raamatutes, siis rahvas loeb.

Rakvere teater kõrgub üle linna. Õigupoolest on teater juba ammu suurem kui pisike kivist ja puust linn Virumaa keskel. Haapsallasena teeb see kadedaks. Kui palju Rakvere ikka suurem on? Aga teater on vägev kui miljonilinnas. Sellest, et peanäitejuht Üllar Saaremäe ja teatridirektor Velvo Väli on ülelinnamehed, saab kohe aru ka lavastuses. Nad moodustasid koomilise paari, kaks joodikut, kes kummikuis ja päevinäinud pintsakuis eriliselt seatud sammul hoovimeetreid mõõtsid. Nii kui nad nurga tagant ilmusid, nii sai kohe aru, kes on publikus rakverelane ja kes mitte. Rakvere omad naersid, unustades kõik muu. Kaugemalt tulnud rahvale oli Saaremäe koomiline alkohoolik ka naljakas, aga mitte liialt. Võib-olla esimesel korral, aga siis läks juba tüütuks. Kohalikele oli aga ikka naljakas. Ebajumala asi. Ega ta peagi muud tegema, kui oma palet rahvale näitama.

Ma pole kunagi aru saanud, miks kirjutas Kivirähk romaani „Maailma otsas”. Keegi on öelnud, et ta naeruvääristas oma tegelasi. Irvitas inimeste üle, kelle elus on ainult unistused, mida kirjanduses enamasti väikesteks nimetatakse. Väikesed unistused, väikesed inimesed. Olgu või kaks meetrit ja sada kilo, aga ikka väike inimene. Mina nii ei arva. Õigupoolest pole see tähtis, miks ta kirjutas. Kirjanikud ikka kirjutavad, kui lugejatele meeldib lugeda. Minu meelest on see üks lummavamaid romaane. Maailma otsas asub inimese unistuste paik, me kõik unistame harva või tihemini, et jätame kõik ja läheme maailma otsa. Aga enamasti hakkame sinna minema homme. Täna veel ei saa, homme. Täna on siingi hea. Homme, maailma otsa.

Urmas Lennuki dramatiseering ja Raivo Trassi lavastus sõnastas Kivirähki raamatu mõtte küsimusena: aga mis teeb sind õnnelikuks? Vähemasti nii on kavalehe peal kirjas. Võib-olla see polegi kõige halvem mõte. Vähemasti mitte vabaõhulavastusele, mille eesmärk on tuhandeid inimesi kokku meelitada, nende meelt lahutada ja natuke õnnelikumana koju tagasi saata. Seda enam, et esoteerika ja igasugu muud õnneotsimise viisid on praegu ülipopulaarsed.

Kas Rakvere maailma otsas tegi õnnelikuks? Kindlasti. Kui inimest teeb õnnelikuks hea romaani pretensioonitu dramatiseering, hiiglaslik lavakujundus ja kümned näitlejad, kes kolm ja pool tundi püüdlikult rahva rõõmustamiseks vaeva näevad.

Kui ma ei elaks Haapsalus, kus peab iga aasta augustis kohustuslikus korras vaatama Valge Daami vabaõhulavastuse järjekordset lahendust, siis seda ei kirjutaks, aga ettevõtmine ise, suurejooneline, pretensioonikas ettevõtmine on kogu selle projekti suurim väärtus. Pluss veel linnarahva kaasaelamine. Enne ja pärast etendust on Rakveres avatud terve hulk ajutisi kohvikuid. Milliseid inimesi seal võib kohata! Professionaalne teater on ühe linna suurim väärtus, võib-olla ainus väärtus, mille nimel linn olla.

Aga etendusest. Maria Klenskaja (Malle) tegi lavastusest vaatamisväärse tüki. See on hämmastav, kuidas mõni näitleja oskab. Lavastuse teisel suurel staaril, samuti Rakvere lemmiknäitlejal Saara Kadakul on pikad jalad ja blond pea, mõlemad aitavad tähelepanu tõmmata. Aga Klenskaja – ei ole tal üht ega teist, aga ometi tegi terve lavastuse põnevaima rolli. Alustame häälest. Rakvere lavastuse suurim läbikukkumine olid suundmikrofonid, mis häält võimendasid. Istusin lava poolt vaadates paremas servas. Etendus algas sellega, et kuulen meeste hääli. Mäletate raamatust seda toredat õllekat, kus pakuti kiluleiba ja tehti lastele pannkooki? Mehed räägivad, hääl tuleb otse eest, aga mehi pole näha. Siis sain aru, et tegevus on teises servas, kust võttis mikrofon hääle ja suunas kõlarisse otse minu ees. Terve esimene vaatus läks kummalise heliga harjumisele.

Klenskaja oli üks väheseid näitlejaid, kes julges oma häält kasutada, et see ka mikrofoni ja võimenduseta kuulda oleks. Oli kuulda, sest hoov oli küll suur, aga mitte nii suur, et heli hajuks.
Parima osatäitmise auhinna saab mõtteliselt Klenskaja, tema järel kohe Kadak (Jaanika). Ei, mitte säärte pärast, mida üsna lihtsameelselt ära kasutati. Ikka mängimise pärast. Üks keskseid tegelasi baarimees Ülo (Peeter Rästas) oli õige kahvatu. Minu meelest oli ta raamatus väga tähtis tegelane, aga lavastuses enam mitte. Kahju kohe. Nii nagu ülejäänudki, kes küll olid ja toimetasid kogu aja, aga kellest enam midagi suuremat meeles pole.

Mänguhoov Rakvere linnuse külje all oli õige lai. Nii otsustaski lavakujunduse tegija või lavastaja, et terve õu, mis jääb istmetest ettepoole, tuleb täita. Jah, raamatus oli igal tegelasel – ja neid oli palju – oma väike korter. Aga neid kuudikesi poleks lavastusse nii palju küll vaja olnud. Tegevus käis publikust kaugel, kusagil servades. Õnn, et sellesse serva, kus istusin, jäi Malle ja tema poja (Arvi Mägi) kuut-korter. Aga mida pidi nägema ja kogema teises servas istuv publik? Ega sel mängupaiga laialivenitamisel mingit otstarvet olnud, pigem segas, sest ei jaksanud küllalt kiiresti pead keerata. Ja siis need autod! Ma saan aru, et autokool ja -firma maksid hästi, et nende logodega sõidukid hoovis aina edasi-tagasi kihutaks, aga mis on selle mõte või kunstiline taotlus? Siis oleks võinud juba rohkem reklaami müüa ja kogu lavakujunduse üheks tootepaigutuseks muuta. Tohutu laialivenitatud mängukoha tõttu läks kaduma näitlejate miimika ja muu peenem mäng. Jäid vaid liikuvad kehad ja kusagilt eemalt kõlarist kostev plekine heli.

Kas Kivirähki romaani nukker-igatsev toon õnnestus siiski publiku ette tuua? Arvan, et küll. Õnneigatsus, mis meis iga päev kripeldab ja mille teokstegemist aina homse varna lükkame. Igav ju ei olnud. Labane koomika häiris – seda enam, et etendused on nagunii ainuüksi autori nime pärast välja müüdud, tundus see andestamatu veana. Nalja sai, nagu Kivirähkilt ootame. Aga suur elamus see ei olnud. Vaadata tasub kindlasti, ja minge enne ja pärast kindlasti kohvikutesse, mis mängupaigaäärset tänavat palistavad.

Fotod: Siim Vahur, Mari Rohtla

MaailmaOtsasProovis_MariRohtla (30) maailmaotsas 2016-06 9134 foto-siimvahur maailmaotsas 2016-06 9005 foto-siimvahur maailmaotsas 2016-06 8924 foto-siimvahur

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz