6

Jaanipidu teeb virgaks ja õnnelikuks

Tarmo Õuemaa

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Screen Shot 2016-06-22 at 13.14.38

Jaaniõhtu on vana paganlik püha, mida kristlased karglemiseks ja hooramiseks nimetasid, vanarahvas aga elujõu ja hea õnnega seostas. Foto Raigo Pajula / Postimees / Scanpix

Vanasti pidi igaüks, olgu noor või vana, jaanitulele minema, kui tahtis, et ta käsi hästi käiks.

Eestlaste kaks kõige tähtsamat püha on jõulud ja jaanid. Mõlema ajalugu ulatub eelkristlikku aega ja on seotud päikesekultuse ning pööripäevaga.

„Pööripäevad on alati inimestele tähtsad olnud,” ütleb folklorist Merili Metsvahi Tartu ülikoolist. „Sest pööripäev on muutumise aeg,” lisab usunditeadlane Reet Hiiemäe Eesti kirjandusmuuseumist. Jaanipäeval käib päike kõige kõrgemalt. Jõulude ajal on päike kõige madalamal, kuid valgus saab pimedusest võidu, päev hakkab kukesammul pikenema.

Jaanipäev on juurtelt paganlik püha, millele koos ristiusuga lisandus Ristija Johannese sünnipäev 24. juunil. Et Ristija Johannes on maakeeli Jaan, sai pööripäevapidustusest jaanipäev. Tuli on juba paganlikust ajast pööripäevaga seotud. Tuld on püütud siduda ka Ristija Johannese toodud vaimuvalgusega, kuid Hiiemäe arvates on see pigem tagantjärele konstrueeritud seos.

Jaanipäeva paganlikud jooned on säilinud läbi sajandite. Kroonikud on kirjeldanud jaanipäevaaegset prassimist, mis ei läinud sugugi kokku kristliku kasinusega. Russowi Liivimaa kroonika kirjeldab eestlaste hirmsat karglemist, hoorust, kiskumist ja ebajumalateenistust koos vahast loomakujukeste ohverdamisega. Õlu on jaanipäeval tänini aukohal.

Jaanipäev on põhjarahva püha – Kesk-Euroopas ja lõuna pool seda ei tähistata. Põhjarahva talved on pimedamad, valguse võit pimeduse üle on meil drastiliselt märgatav. Et oleme Lääne-Euroopa perifeerias, on paganlik päikesepüha siin kandis alles jäänud, mujal sõid pühakute tähtpäevad vana tuletegemise kombe välja, märgib Hiiemäe. Nõnda on jaanipäev baltlaste, skandinaavlaste, slaavlaste jt püha. Rootslased ei tee jaanituld, selle asemel on neil maipuu ehk meiupuu.

Jaanipäeval käidi kindlasti saunas ja surnuaial. Viimane on seotud esivanemate austami- sega, selgitab Merili Metsvahi. Surnuaiale mindi 24. juunil.

Jaanisaunal oli puhastav, vihtlemisel maagiline tähendus. See oli seotud ka armumaagiaga. Usuti, et kui värske vihaga viheldes kleepub nahale paarisleht, siis on lootus mehele saada.

„Mehed said naise nagunii,” on Hiiemäe vastus küsimusele, miks naised nii kangesti peiu ennustamise ja mehelesaamisega tegelesid. „Mehed olid aktiivne pool, käisid ise naisi võtmas. Naised ootasid – lehekestega –, et äkki veab.”

Metsvahi sõnul sopsutati jaanipäeva hommikul tüdrukuid vihaga ja loitsiti: „Tulgu sul peigmehi siit küljest ja sealt küljest, olgu sul palju peigmehi!”

Abiellumine oli naise elus kõige tähtsam sündmus. Selleks hakati lapsest peale valmistuma, sünnist saati tehti maagiat, et tüdruk saaks mehele. „See oli ehk heagi, sest abiellumine oli toona palju tähtsam kui praegu,” nendib Metsvahi.

Jaaniaja armumaagia

Kui ennevanasti võtsid inimesed kombetalitusi ja endeid tõsiselt, siis tänapäeval ei usu keegi, et sõnajalg särinal õitseb ja lillekimp padja all näitab ära tulevase peiu. Ometi ei ole selline armumaagia unustatud, kuid tõemeelse uskumise asemele on tulnud lõbu ja meelelahutus.

Neiud, kes tahtsid teada, kas on lootust mehele saada, pidid jaaniööl korjama lilli ja neist pärja punuma. Õhtu on maagiline aeg, jaanitulelt tuli salaja eemalduda, omaette ja vaikides lilli korjata. Korjata tuli seitset liiki õisi, aga võis ka üheksat või kahtteist liiki korjata. Peaasi, et oleks maagiline arv.

Korjamise ja punumise ajal ei tohi sõnakestki lausuda. Ka koduteel ei tohi rääkida, vaikselt tuli ka magama minna. Pärg pandi pea alla, siis nägi peigmeest unes. Siis tuli hommikul minna – ikka vaikides – puu juurde, astuda kolm sammu tagasi ja visata pärg puu peale. Kui pärg jäi puu külge, sai aasta jooksul mehele. Kui ei, tuli pulmakelli oodata. Alles pärast pärjaheitmist võis jälle rääkida.

Reet Hiiemäe meenutab, et temagi on neiuna jaaniööl seitset sorti lilli pärjaks pununud ja ööseks padja alla pannud.

„See on läbi aegade põnevust pakkunud,” sõnab ta. Kas peig unes ka ilmus, ta enam ei mäleta, aga seda mäletab, et põnev oli. Et pööripäevaöödel olid maagilised jõud liikvel, oli parem ärkvel olla, vähemalt päikesetõusuni. Vanarahvas arvas, et kui peaksidki magama, ära võta riideid seljast – head ja halvad jõud on liikvel.

Jaaniöölgi sagis ringi nii häid kui ka halbu tegelasi ja kurja eest tuli hoiduda. Nõnda saadeti kari varakult ulu alla, et kuri ei tuleks kahju tegema.

Vabaõhumuuseumi teadur Maret Tamjärv kirjutab Maakodus rahvapärimust tsiteerides, et jaaniöö on nõiaöö, „mil kõik salaväed paelutamatta maapeal valitsevad ja nõiad enda kunsti taltsutamatta priiuses tarvitada võivad, mis läbi siis inimestele ühele õnn, teisele õnnetus vasta naeratab”.

Üks tuntumaid kombeid on jaanipäeva hommikul kastes püherdamine. See aitas haiguste vastu. Kuigi jaanitulel käimine ise pidi tagama tervise ja jõu, arvati, et jaaniöine kaste ravib, annab jõudu ja teeb ilusaks. Eriti kui kastes alasti püherdada, alasti olles pidi igasugune võlujõud eriti tugev olema.

Usuti, et kui jaanilaupäeva öösel konn ära keeta ja võtta kaks konti, neist üks pidi olema harkjas, siis saab armastust enda kasuks kallutada. Selle kondiga tuli armast inimest salaja enda poole tõmmata, siis ta hakkas sind tahtma, räägib Merili Metsvahi.

Kõikvõimas sõnajalaõis

Jaaniõhtu tuntuim lugu on sõnajalaõie otsimine. Selle kombe tekkelugu folkloristid ei tea, küll on teada, et väga vana see komme ei ole. Igatahes õige vanad tekstid seda tava ei maini.

Kui meie ajal seostub sõnajalaõie otsimine armastusega, siis vanemad pärimused lubavad leidjale suurt varandust. Sõnajalaõis näitas, kuhu on varandus peidetud. See oli ka põhjus, miks otsiti sõnajalaõit üksinda. *Mõne pärimuse järgi tuli sõnajalaõit otsida kella 12 ja 1 vahel öösel. Leidja pidi saama hoobilt rikkaks, aga ta valdas siis ka salakeeli ja teadis kõiki maailma asju.

„Ühesõnaga, kui leidsid sõnajalaõie, said jackpot’i, naerab Hiiemäe.

20. sajandi alguses asendus varanduse otsimine romantilise jalutuskäiguga ja sõnajalaõit võis otsida koos kallimaga.

Räägitakse, et jaanilaupäeval on eriti halb ilm, külm ja vihmane.

Reet Hiiemäe arvab, et jaanilaupäeval tahavad kõik väljas olla, seepärast pannakse ilma tähele. Halb jääb rohkem meelde kui hea.

„Ei ole teist sellist päeva, mil kõik tahavad väljas olla,” ütleb Hiiemäe.

Jaanipäeva ilmast arvati, et hea ilm tähendab õnnelikku aastat. Eks õnne ja siis ka head ilma ole elus alati vähem, kui tahaks, küllap seepärast näib, et jaanipäeval sajab rohkem, kui tahaks.

„Vanasti usuti tõsiselt, et kui sa ei lähe jaanitulele, jääd laisaks või lähevad su põllud umbrohtu,” ütleb Metsvahi. „Ole sa noor või vana, jaanitulele sa pidid minema.”

Jaaniõhtu kombed ja pärimused

Tehti vaid hädapäraseid töid, sulastele ja teenijatele anti vaba päev.

Kased toodi tuppa, noormehed viisid jaanitulelt tulles armukase armsama akna alla. Kui neiu viis kase tuppa, oli see hea märk.

Tuli püüti teha võimalikult kõrgele, sest kuhu tulekuma paistnud, seal olnud ümbrus kurja eest kaits- tud ja seal võrsunud hea vili.

Arvati, et jaanitulele minek kindlustab hea viljasaagi, kaitseb talu tulekahju ja pikse eest.

Üle tule hüppamine pidi puhastama ja õnne tooma.

Jaanipäeva paiku niidetud jaaniheinal oli eriline vägi – seda hoiti talvel poegivaile lehmadele. Koguti ravimtaimi, sest neis oli suur vägi. *Käidi ka nende haudadel, kes olid joomasurma surnud. Kardeti, et muidu joovad nad kuivaks nii taeva kui ka maa.

Igaüks pidi midagi jaanitulle viskama – villa, vilja, leiba, soola, rasva või putru – ja midagi soovima.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Yeray
Yeray

Jaanipäev on põhjarahva püha – Kesk-Euroopas ja lõuna pool seda ei tähistata. See on loll kommentaar, sest Gran Canarial meil on sama asi ja täna ohtul lahevad randa minu linnas 100.000 inimest. Igal pool Lääne-Euroopas meil on Jaanipäev, Suurbritaaniast Kreekani (kelditraditsioon), siis see kommentaar on suur vale voi see inimene kes kirjutas artikli ei ole informeeritud. Muide, head Jaanipäeva koigile.

sorts
sorts

jaanid olid enne kristlust.
jaanid nagu ka jõulud tähistavad aega, kus päike hakkab lühemalt /pikemalt paistma. elik siis need pühad on seotud looduse ringkäiuga.
pea kõik kristlusega seostatavad pühad/tähtpäevad on kaaperdatud pappide poolt enne elanud rahvaste loodusega seotud äramärkimist väärivatest päevadest/hetkedest

Unesnôiduja
Unesnôiduja

Sorts, eesti rahvakalender on uusaja nàhtus ja mônedki pùhad selles teise koha leidnud. Nagu suvisted, et teha ruumi kristlikule jaanile.

juss
juss

Miks pole kuskil vaimulikku lõket õnnistamas nähtud, ähhh?

sorts
sorts

suvistepühad olid 40 päeva varem—kaskede lehtimise aegu.
jaan olijaonjajääb päikese pööramiseks—nüüd algab tali

Unesnôiduja
Unesnôiduja

Kogu selle muistse pùha maagilisuse mustab àra tema nimi, mida orjameelsuslikult tànapàevani kasutatakse. Meie esivanematel olid need suvistepùhad!

wpDiscuz