Fotod: Urmas Lauri
May ja Ursula Aavasalu keraamikanäitus Läänemaa keskraamatukogu lugemissaalis sunnib mõtlema piiridest välja – argireaalsuse ja -mõtlemisega pole seal midagi pihta hakata.
Võimalik, et vaataja silma mõjutab ka teadmine, et näitus sai üles Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali ajaks. Aavasalude olendid võiksid tõepoolest olla justnagu õõvafilmist (või miks mitte ka unenäost) välja libisenud ja hetkeks lugemissaali seintele tardunud – need on ebamaised, meenutades kord näkki, kord merineitsit, kord kummitust, kaunist, kurba, külma ja kaamet. Nad ei hirmuta, aga mõjuvad kuidagi nii, et löövad igapäevareaalsuse katki ja see pudeneb valgeteks kildudeks nagu keskaegne katkumask.
Kui nood olendid elutseksid unenägude ja raamatukogu seinte asemel mõnes linnas, siis elutseksid nad Veneetsias, vee peale ehitatud linnas, kus öösiti muudavad kanalid asukohta, nii et linn laguneb laiali ja pole hommikuti kunagi enam see, mis ta oli eile, ilutulestike, maskeraadide ja arlekiinide linnas, kus noorte tüdrukute varvaste vahel on ujulestad ja nad käivad öösiti vee peal. Kus iidvanad eidekesed tulevikku ennustavad. Kõike seda hõngub May ja Ursula Aavasalu olevustest.
Küsimusele, mis asju nood olendid Haapsalus öösiti ajavad, mil kellegi silm neid ei näe, vastab May Aavasalu, nagu kunstnikud ikka vastavad, kui neil paluda oma loodut seletada: „Kes seda teab…”
Ka olevuste sünniloo asjus jääba Aavasalu napisõnaliseks. „Nad nagu tulevad iseenesest,” ütleb May Aavasalu.
Seda, et väljapandu suhtestub (küll puhtjuhuslikult) õõvafestivali meeleoluga, tunnistab ta aga küll.
„Jah, ta on mingil määral HÕFF-ilik. Gooti sugemetega,” ütleb May Aavasalu.
Ka gooti stiili süvitsi tundmata inimesele piisab sellest, kui näitust lihtsalt vaadata. Abi võib olla ka teadmisest, et 16. sajandi Itaalias hakati gootikaks nimetama renessansieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks.
