0

Reportaaž: kuidas Võntkülas jonnipunnvaldadest ja rätsepatööst räägiti

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Valdade ühinemisest Võntkülas 030

Haldusreform – kas rätsepatöö või vabrikukaup? Urmas Lauri foto

Haldusreform tuleb iga päevaga lähemale – tuleva aasta 15. oktoobriks ei ole Eestimaa enam endine. Võntküla seltsimajas arutleti ühel maikuu neljapäeval selle üle, kas on elu siis parem või halvem.

Mais 2016 on haldusreform Läänemaal jõudnud nii kaugele, et kõik peale vormsilaste räägivad kõigiga läbi. Lääne Elu ajakirjanikud on maakonna risti-rästi läbi tikkinud ja kuulnud, et ega inimesed reformist suurt midagi arva – reformitagu sealt mäe pealt palju tahes, elu on ikka selline, nagu ta parasjagu just on.

Võntküla külamajas läinud nädala neljapäeval peetud haldusreformi arutelu püüdis seda (tundub, et kivinenud) arusaama murendada. Kas õnnestus, ei oska öelda, aga võib-olla õnnestus ka. Inimestele olid reformist kõnelema tulnud mäe pealt mehed: maavanem Neeme Suur, sel korral küll rohkem haldusreformi eksperdikomisjoni liige, sama komisjoni liige Mikk Lõhmus, meil Lääne-Nigula vallavanema ametis, ja rahandusministeeriumi ametnik Sulev Valner.

Kõik kaevavad auku

Kui kella kolme paiku Urmas Lauriga seltsimaja uksest sisse astume, ongi nemad enam-vähem ainukesena kohal, kui Kodukandi-liikumise naised välja arvata. Nemad on korraldajad. Uksel võtab meid vastu külaseltsi esinaine Rutt Lillepea. Külalistele on ürdivõid vispeldatud, rabarbrikooki küpsetatud ja laud on kaetud.

„Eks me kõnele siis isekeskis ja ajakirjanikele,” pakuvad Kodukandi-naised. Tasapisi tilgub inimesi siiski juurde, nii et pika laua ääres saavad lõpuks kõik kohad täis. Tulnuist tehakse nimekirja. Selle järgi on Võntkülla sõidetud Vedrast, Ristilt ja Linnamäelt, Taeblast ja Uuemõisast, Paliverest ja Putkastest, Turva- ja Paslepast, Rälbyst ja Fällernast. Kodukandi juht Ene Sarapuu teeb otsa lahti ja ütleb, et hakatagu pihta. Et külainimestel on reformiga pistmist küll, sest ilma rahva käest küsimata seda teha ei saa. Et see, kelle käest küsitakse, peab asjaga kursis olema. Kurssiviijad on kohal, siinsamas laua taga, küsitagu aga.

Neeme Suur ütleb, et haldusreformiga on lihtne: on ettevalmistajad, nõuandjad ja pliiatsid ehk üleskirjutajad. Tema ja Mikk Lõhmus on komisjonist, nemad on ettevalmistajad. Haldusreformi nõunik on Valner, endisest ajakirjanikust ministeeriumiametnik. Haldusreformi pliiats aga on ametnik Ave Viks, kes käis nädal aega tagasi läänlastele ütlemas, et maavalitsus kaob. See on kah otsapidi haldusreformiga seotud. „See on riigireform,” ütleb Suur.

Kell läheb ja tuleb otsustada, kumbapidi teha – kas nii, et inimesed hakkavad küsima ja Suur vastama, või vastupidi: Suur kõneleb ja pärast siis rahvas küsib. Rahvas on vait. Suur teeb sellest oma järeldused ja hakkab rääkima. Ta räägib, et kuulda on olnud nurinat, et pole täpselt teada, mis saab pärast valdade ühinemist, kuidas omavalitsusi rahastatakse jne. Kuidas ühineda, kui täpselt ei tea? „Ministeerium on võtnud seisukoha, et kõigepealt tuleb ühineda, siis vaadatakse edasi,” ütleb Suur ja võrdleb haldusreformi maja ehitamisega. Omavalitsuste ühinemine on vundament, see tuleb kõigepealt valada. „Seda, kus on tualettruum ja teise korruse katuseaknad, otsustatakse hiljem,” ütleb Suur. Kui katuseakende üle vaidlema jääda, jääb vundament valamata.

See, mis Läänemaal parasjagu sünnib – kõik räägivad kõigiga läbi –, ongi vundamendi valamine. Või noh, kui mitte valamine, siis vundamendiaugu kaevamine. Või arupidamine, kuhu ja kui suur auk kaevata.

Vormsi saab rätsepaülikonna

Veel on Suur kuulnud nurinat, miks peab rahvaarv nii täpne olema, et alla 5000 mitte üks hing, aga parem oleks 11 000 hinge valla kohta. Suur on kuulnud öeldavat, et võiks iga valda eraldi vaagida, rahvaarvu üle eraldi otsustada, õmmelda rätsepaülikondi ühe mõõdu järgi vorbitud vabrikukauba asemel.

Suur selgitab, et 5000 inimest pole mitte välja mõeldud, vaid välja arvutatud. Just nii palju või rohkem peab olema, alla ei saa lasta, sest siis hakkadki ühekaupa alla laskma. Kuskile tuleb piir tõmmata. Kui teed erandi, siis hakkab igaüks otsima, kas ta võiks olla erand, ja mis sellest siis välja tuleks?! „Kört-Pärtli särk,” ütleb Suur.

Aga mis puutub rätsepaülikonda, siis mõni saab selle ka. Meil näiteks Vormsi. Tema saab sellise pisikese omamoodi ülikonna, sest ta on ise pisike ja omamoodi – Vormsi on saar. Kuidas sa pakud pisikesele mitu numbrit suuremat?! Ei paku!

Kui aga mõni vald kipub ülemäära suureks paisuma, paneb valitsus käe ette. Kui inimese ülekaalu arvestatakse kilode järgi, siis valla ülekaalu arvestatakse ruutkilomeetrite järgi. Kui läheb üle 900 ruutkilomeetri, siis piisab 3500 inimesest. „Aga alla 3500 elanikuga kohalikke omavalitsusi Eestisse ei jää!” ütleb Suur.

900 ruutkilomeetrit on võetud selle järgi, et poleks suurem, kui on praegu kõige suurem. „Kui oleks sellest suurem, siis oleks jama,” ütleb Suur. Kõige suurem on Märjamaa – 871,6 ruutu.

Petlik piir

Kui esialgu pidi liitumiseks olema ühine piir, siis nüüd enam ei pea. Kui see otsus tuli, hakkas Noarootsi rahvas käsi hõõruma: ministeerium andnud neile loa Ridalale ja Haapsalule silma heita. Aga tutkit! Tegelikult tähendab piirita liitumine sootuks muud – see käib jonnipunnvaldade kohta. Suur selgitab, et piirita liitumine tuleb kõne alla vaid siis, kui liitujate keskele jääb jonnipunn, kes pole ühinemisega nõus. Siis tohivad ümbritsevad ikkagi üle selle ühe leivad ühte kappi panna eeldusel, et lõpuks tekib ka ühine piir. Mis omakorda tähendab, et valitsus sundliidab jonnipunni. Noarootsi aga nagunii liitujate keskel jonnida ei saa, sest ta ei ole keskel, vaid ääre peal. Haapsalust ja Ridalast tuleb tal aga suu puhtaks pühkida.

„Veel,” ütleb Suur, „on küsitud, kas haldusreform tuleb.” Lootuses, et ehk ei jõutagi mäe otsas kokkuleppele. „Tuleb küll!” kinnitab Suur ja kordab seda veel mitu korda. „Tuleb! Tuleb-tuleb!” Liitumistoetust saab kah – kuni 800 000 eurot. Suuremad liitujad (11 000 inimest vallas) saavad 500 000 peale. Jonnipunnid ei saa eriti midagi – 100 000 peenraha.

Sundliitma hakkab valitsus jonnipunnvaldu siis, kui need 1. jaanuariks ei ole kokkuleppele jõudnud, vaatab asja üle ja paneb ette, kes kellega ühte peaks heitma. Kui ikka nõus ei olda, siis läheb sundliitmiseks.

„Kas on küsimusi?” küsib Suur ja kroogib suu kokku.

Üks mees laua ääres kergitab pead, ütleb, et tema jäi vahepeal küll tukkuma, aga tahaks ikkagi teada, kuidas jääb tasandusfondiga, kust riik omavalitsustele raha jagab. Mõni saab sealt raha, mõni jälle ei saa. Mees tahab teada, kuidas sellega täpselt on: miks, mille järgi, kui palju?

Suur ütleb, et Eestis on kaks inimest, kes oskavad seda täpselt ütelda, aga kumbagi Võntkülas ei ole. Mees küsib seejärel, et kui hakkavad represseerima, sunnivad liituma, siis mille järgi vaadatakse. Mis ülesandeid peab üks vald täitma, et ta võiks olla vald? „Neid, mis praegugi!” ütleb Suur.

Läänemaa jääb

Tukkuma jäänud mehel rohkem küsimusi ei ole. Küsitakse hoopis, mis saab maavalitsusest. Leht kirjutas, et maavalitsus kaduvat.

„Merle antakse LOVLi (Läänemaa omavalitsuste liit – toim). Grete antakse regionaalametisse,” ütleb Suur. Merle ehk Merle Mäesalu on maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja. Grete ehk Grete Kindel on Merle asetäitja. Suure jutt ei tähenda muidugi seda, et just neid inimesi kuskile tõstetakse, asi on põhimõttes – maavalitsuse ülesanded võtab üle omavalitsuste liit, peale selle luuakse ka regionaalamet. Ega töö tegemata jää!

„Kas maavanem muutub siis regionaalvanemaks?” küsitakse. Suur ütleb, et tõenäoliselt tõstetakse ta nattipidi LOVLi. „Ükskõik, kuidas teda siis nimetatakse!” Ja valitakse see nn maavanem siis juba oma meeste hulgast. Enam mäe pealt ei saadeta, nagu on seni saadetud maavanemaid. Suur arvab, et see on hea. Neli regiooni 15 maavalitsuse asemel on kah hea.

„Kas siis jäänuks maavalitsus alles, kui kogu Läänemaa oleks liitunud?” küsitakse. Suur vastab, et ei oleks. Veel ütleb Suur, et maavalitsus kaob, aga Läänemaa jääb.

Kes kellega käib

Kohapealse kohta ütleb Suur, et küllap liituvad Haapsalu ja Ridala. Vormsi ei taha kellegagi liituda, aga võib-olla läheb see üle. Noarootsil polegi kuskile mujale kui Lääne-Nigula poole vaadata. Nõval on valida – Lääne-Nigula või Harjumaa vald. Kullamaa pole midagi otsustanud. Martna olla otsustanud vaadata lõuna asemel põhja poole. See seab kehva seisu Lihula ja Hanila, kes kahe peale 5000 kokku ei saa. Ei jää muud üle, kui hoida Pärnumaa poole: kui Koonga ja Varbla tulevad kampa, on 5000 koos.

Üle maakonna piiri liitujail endal pole vaja otsustada, kumba maakonda jääda. Kui Kullamaa liituks Raplamaa poole või Lihula ja Hanila Pärnumaa poole, otsustaks valitsus, kust jookseb maakonna piir. Mõne maakonna võib haldusreform tõepoolest ka ära süüa, käristada tükkideks, nii et ei jäägi midagi alles. Käriseda võivad Põlva- ja Jõgevamaa. Läänemaaga nii hullud lood pole, aga teoreetiliselt, see on siis ikka väga teoreetiliselt, ütleb Suur, võib juhtuda, et jäävadki Haapsalu ja selle ümbrus (Ridala ja Lääne-Nigula). „Kui nii läheb, kas siis on maakond või ei?” küsib Suur. Maakonna kaotamine on riigikogu otsus.

Lääne-Nigula mees Lauri Lilleoks on tähelepanelikult kuulanud ja küsib üle, kuidas siis ikkagi nende jonnipunnidega saab. Kas tõesti saab sundliita?

„Saab!” ütles Suur.

„Mille alusel?” küsib Lilleoks. „Seaduse alusel,” vastab Suur.

„On siis teistel üldse mõtet läbi rääkida?!” küsitakse.

„Ikka on,” ütleb Suur. „Iga asi seisab paremini koos, kui ta istub ja sobib.” – „Kus ta siis sobib, kui jonnipunn sappa pistetakse?! Kui on jonnipunn pundis, pole ka kokkulepet!”

„On küll,” ütleb Suur. „Siis on mõlemad: kokkulepe ja jonnipunn!” Suur ütleb, et jonnipunnide puhul sundliitmata ei saa. Ei saa haldusreformi vabasse voolu lasta. Siis tehtaks haldusreformi 20 aastat!

„Aga kui jonnipunnil on võlad? Kas siis riik maksab ära?” ei jäta rahvas järele.

Kell hakkab pool viis saama. Haldusreformi ekspert Mikk Lõhmus, kes pole veel sõna saanud, ütleb, et ei maksa riik midagi. Ja üleüldse, kui on asja pärast võetud laen, siis jumal temaga. On hulk valdu, kus pole laenu, aga tehtud pole ka midagi – ligadi-logadi kõik. Samuti sõnatuna istunud ja kuulanud Sulev Valner elavneb ja märgib, et jonnipunnindus on pigem vallajuhtide kui vallarahva probleem. Ei ole nii, et ühel pool jõge elavad jonnipunnid ja teisel pool leplikud. Jonnipunnindus tekib, kui vallajuhid omavahel läbi ei saa.

Suur ütleb, et tema etteaste on läbi. Lõhmus saab sõna. Ta on pealkirjastanud oma etteaste küsimusega „Kas haldusreform on koletis-koll?” – ja kõneleb Lääne-Nigula näitel.

Pealkirja idee saanud Lõhmus oma laste käest, kes müranud ja teinud teineteisele kolli ja koletist. „Sina oled koll,” kiljunud üks. „Sina ise oled koletis!” kiljunud teine vastu. Lõpuks läinud lapsed magama ja Lõhmus asunud haldusreformi ettekannet kirjutama.

Lõhmus ütleb, et Lääne-Nigula vallas on enam-vähem kõik ühinemislepingus kirjapandu tehtud. Mis veel ei ole, on pooleli. Lõhmus, kes on avalikku haldust põhjalikult uurinud oma magistri- ja doktoritöös, ütleb inimestele, et karta ei ole midagi. Kui üks või teine ikka veel umbusklikke küsimusi esitab, ütleb ta: „Eks muidugi, iga asja annab ära solkida.”

Aga nii ei pea minema.

Martna mees Indrek Urbas – tundub – on enam-vähem veendunud, et reform pole koletis-koll. „Aga kes seda inimestele räägib?” küsib Urbas. Martna vallas ei rääkivat seda mitte keegi. Ei oskagi rääkida.

Neeme Suur hüüatab, et antagu teada, nemad tulevad iga kell. Kõnelevad kas või kolmele inimesele. Kas või külapeol. Lõkke ääres. Või saunas!

Ainult kutsutagu!

Haldusreformi ajakava

* 1. jaanuarini 2017 – vallad valmistuvad ühinema

* juuni-juuli 2016 – jõustub haldusreformi seadus

* 1. oktoober 2016 – viimane aeg alustada liitumisläbirääkimisi neil, kes tingimustele ei vasta ehk siis omavalitsustel, kus on alla 5000 elaniku

* 1. jaanuar 2017 – volikogud on teinud otsuse ühineda ja esitanud taotluse maavanemale

* 1. veebruar 2017 – valitsus kinnitab otsused, ühinemised jõustuvad 15. oktoobril 2017 (kohalikud valimised)

* 1. jaanuar – 15. juuli 2017 – valitsus uurib asja

* 15. veebruar 2017 – valitsus teeb jonnipunnvaldadele ettepaneku kellegagi ühineda

* 15. mai 2017 – jonnipunnvallad teatavad, mida nad on otsustanud

* 15. oktoober 2017 – sundliitmine jõustub

Allikas: rahandusministeerium

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
kurb
kurb

tundub väga kummaline arutelu. eeldaks, et sellistel aruteludes osaleb sadu ja sadu inimesi. kas tõesti on Läänemaa juba nii tühi ja need kes on, on tulevikule käega löönud. Selline vähene inimeste osalemine üritusel peaks mistahes valla ja maakonna juhid väga murelikuks tegema ja peeglisse vaatama. Tundub aga, et selleasemel visati üritustel niisama nalju.

asiants
asiants

Ei tea,miks Mikk Lõhmus pildil Andres Liivi varjab,ega kõik ometi liiva ei kipu jooksma?

asiants
asiants

Kõik müügiks!Siis ei jonni keegi.

Tont
Tont

Eelmistel valimistel lubasid paljud kandideerijad,et seisavad kohalike huvide eest. Kas kohaliku vòimu àraandmine praeguste valitsusparteide kàtte seda on ? Vaevalt. Liitumine peab olema vabatahtlik ! Ning jàrgmistele valimislubaduste reklaamidele soovitan kohtumistel kindlasti vòtta lubaja allkiri,millega ta kohustub lubadused tàitma. Loomulikult oma raha eest- praegu tàidetakse paljud neist valija raha eest. Iga loll oskab vòòra rahaga majandada.

marxx
marxx

Üks jonnipunn on Nõva vald – kool ees ja taga – ühinemine kas või Gotlandiga ei taga kooli alles jäämist, vaadakem statistikat ja see kurat ei pane mööda.

Mailis
Mailis

Mitmed kuritegelikud organisatsioonid LOVL, LMV, LAK, Kodunadiliikunine Läänemaa jne. Said kokku ja otsustasid et pragune rahva küüditamispoliitika on igati õige ka seda tuleb jätkata. Kui Lõhmus oleks avalikku haldust põhjalikult uurinud oma magistri- ja doktoritöös siis ta enda laste kollijuttude jama ei ajaks. Ju ta uuris seal mingisugust fragmenti ja sai selle eest doktorikraadi. Häbi on lugeda sellist iba või ei osanud ajakirjanik pointi välja tuua. Aga tundels lõhmust siis ilmselt on tõenäolisem see et seda pointi ei olnudki.

tuulberg.ee
tuulberg.ee

Vanasti viidi jonnipunnid Siberisse, mille järel kõik allesjäänud ise kolhoosi läksid “vabatahtlikult”. Lisaks pandi kõige tõrksamatele ülikõrged maksud peale, et neid välja suretada. See kõrgete maksude variant tundub Eestis valdade ühendamisel toimuvat ehkki ümberpöördud tähenduses. Aga nagu te mäletate, siis kolme aasta pärast tulevad oblastid maakondade asemele, mis lõpeb suurima prahmakaga. Oi, kuidas ajalugu kordub!

ott
ott

Kui keegi millegiga ei nõustu ja oma arvamust valdab, miks peab neid valdu kohe jonnipunnvaldadeks nimetama ja halvustama. Neeme suur on selline vend et nagu suu lahti teeb nii hakkab kohe valetema. Omavalitsuste ühinemine on vundament – ei ole vundament. Ühiskonna arengu vundamendiks on perekond. Mina aru ei saa kuidas sellisele lammas veel kohalike omavalituste magistri kraadi saab omama. Omavalitsuste ülesandeks on luua võimalused selle perekonna tekkeks. No ei ole loonud ju ja ei saa ka looma.

wpDiscuz