0

Anvar Samost: kuidas elanikele nende riigist normaalne mulje jätta

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu

Kes on kuulanud presidendiks pürgiva välisministri Marina Kaljuranna intervjuid ja esinemisi, sellele on kõrva jäänud üks korduv mõte: valitsus teeb õigeid asju, neid tuleb rahvale lihtsalt paremini selgitada. Formaalselt erakonnatu valitsusliikmena, kes alustab vastuseid küsimustele tihtilugu sõnadega „Peaminister on selle kohta öelnud, et…”, on Kaljurand heaks Stenbocki majas valitsevate väärtuste ja meeleolude peegliks, kirjutab kolumnist Anvar Samost (pildil).

ANVAR_SAMOSTOluline osa sellest meelsusest on soov ajakirjandusele dikteerida, mida ja kuidas avalikkusele öelda. See on võimu ja poliitikute loomulik soov, lõppematu võitlus selle üle, kes dikteerib agenda. Lääne demokraatias on aga siin selged reeglid, mille eiramine paneb küsimärgi alla demokraatia kui sellise.

Vaatame nüüd, kuidas on valitsuse kommunikatsioon nende reeglitega mitmel juhul vastuollu sattunud.

Nii Siimanni, Kallase kui ka Partsi valitsuse ajal juhtisid peaministri avalikku suhtlust Daniel Vaarik ja Kristi Liiva, mõlemad eriala tipp-professionaalid. Sellest ajast jäid püsima väärtused, mis rõhutasid valitsuskommunikatsiooni vastutust avalikkuse, mitte erakondade ees. Sõnumid, mis valitsuse kommunikatsioonibüroost teele läksid, teenisid ühiskonna kui terviku huve, olulised olid tervikpildi näitamine, erapooletus, ausus, avatus ja läbipaistvus. Erakonnapoliitiline sõnumiseadmine oli erakondade asi, lahutatud valitsuse nimel tehtavast kommunikatsioonist.

Hiljem valmis neile põhimõtetele tuginev „Valitsuskommunikatsiooni käsiraamat”. „Valitsusasutuse kommunikatsiooniüksus ei ole poliitilise propaganda tegemise vahend, vaid demokraatlikus kodanikuühiskonnas sõnavabadusele kaasaaitaja. /../ Valitsusasutus teenib avalikkuse hukkamõistu, kui õigustab või kaitseb oma otsuseid või tegevusi parteipoliitilise retoorikaga,” seisab seal. Mõni lehekülg tagapool: „Valitsusasutustel pole õigust otsustada, mida inimesed peaksid ajalehest lugema, raadiost kuulama või televiisorist vaatama.”

Praegu seda lugedes jääb mulje, et tegemist on unustatud maailmaga.

Näiteks äsja riigieelarve strateegia koostamise ajal valitsuse kommunikatsioonibüroost saadetud pressiteated olid pehmelt öeldes vähetasakaalustatud, väheinformatiivsed, tervikpilti moonutavad. Teates eelarvestrateegias kokkuleppe saavutamise kohta kirjeldasid 12 lõiku kõike head, mis tulevikus juhtuma hakkab, ning ainult kaks lõiku seda, kust on kavas selleks raha leida. Kui 12 positiivses lõigus olid kõigis konkreetsed summad ja arvud, siis kahes maksutõuse kirjeldavas lõigus polnud ühtegi arvu ning mõistagi puudus ka sõna „maksutõus”.

See ei ole mitte erakordne, vaid midagi, mis iseloomustab juba suurt osa valitsuse sõnumeid. Väiksemad koalitsioonipartnerid on saanud korduvalt üllatuse osaliseks, lugedes valitsuse pressiteadetest kindlas kõneviisis asju, mille kohta lõplik kokkulepe puudus. Valitsuse kommunikatsioonibüroo toodab materjale, mille ainus eesmärk on näidata peaministrit isikuna positiivses valguses.

Palju hullem on aga tõsiasi, et peaminister ja valitsuse kommunikatsioonibüroo töötajad soovivad õigust määrata, kes on ajakirjanik ja ka seda, mida võib ajakirjanik küsida.

Peaminister Taavi Rõivas soovis ametiaja alguses tõrjuda valitsuse pressikonverentsidelt Tallinna Televisiooni, väites, et tegu pole ajakirjandusega. Kuigi Rõivas oli sunnitud kuhjuva avaliku pahameele tõttu tollal alla andma, kordas samu seisukohti hiljuti üle valitsuse kommunikatsioonibüroosse tööle asunud Rasmus Kagge.

Ja jõuamegi sel nädalal Eesti Päevalehes ilmunud valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõuniku Ilmar Raagi poolt ajakirjanikule tehtud pika telefonikõneni. Paneb imestama, et valitsuse strateegilise kommunikatsiooni kujundaja üldse oma nime ja näoga satub ajakirjanduse veergudele. See ei ole pressiesindaja amet ning läänemaailmas on asjaomane ametiisik üldjuhul avalikkusele tundmatu. Olulisemad on aga strateegilise kommunikatsiooni nõuniku valitsuse nimel ajakirjanikule antud suunised: ärge küsige küsimusi, te küsite valesid küsimusi. Peale selle ka varjatud ähvardus, et teatud küsimuste küsimine teeb ajakirjanikust „justkui Vene luure” esindaja.

Kui valitsuse kommunikatsioon lähtuks endiselt sajandivahetusel sõnastatud väärtustest, siis tuleks pärast seda juhtumit midagi kiiresti ette võtta. Toimuva põhjal võib siiski järeldada, et kuskil on üks teine, AK-märkega käsiraamat, mis ütleb: „Pane tuima, lollid ajakirjanikud väsivad lõpuks ära.”

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ohsaa
ohsaa

see leht on ka kustutja tööle palganud v? Arvamusvabadus jeee. Jäetakse ainult sobivamad kommid alles, et lugejad arvaks nagu kõik oleks nõus asjaga. Imelik leht

trackback
Ülo Mattheus. Valitsuspropaganda loob illusoorset riiki | Eesti Vabaerakonna nädalakiri

[…] mai Lääne Elus kirjutab Anvar Samost, et valitsuse kommunikatsioonibüroo toodab materjale, mille ainus eesmärk […]

akli
akli

Lobisemise eest makstakse meil palka.

Volli,+saarlane
Volli,+saarlane

Maadlesin pikalt ühe matemaatilise probleemiga, mis mind pikalt on kõitnud. Aastatepikkuse töö tulemusena leidsin asjale üllatava lahenduse. Jagan röömuga seda avastust ka teistega:

2+2=4

Pole mingit “AK-märkega käsiraamatut, mis ütleb: „Pane tuima, lollid ajakirjanikud väsivad lõpuks ära.””

See käsiraamat on täiesti “avalikuks kasutamiseks” juba aastaid:

http://www.academia.edu/178863/PRAKTILINE_SUHTEKORRALDUS_EESTI_KOGEMUS_Practical_PR_Estonian_Experience_book_in_Estonian_

a1
a1

Hea lugu.

joodik junkler
joodik junkler

juba ulub et valitsused ei promo euroopa liit piisavalt ja et valitsused peaksd vähem pöörama tähelepanu rahva nõudmistele ja rohkem tähelepanu euroopa liidule, sellessuhtes on väga hästi näha kes on riigireeturid.

wpDiscuz