Loit Lepalaan. Foto: Merilin Kaustel-Lehemets
Hiljaaegu oma 65. sünnipäeva tähistanud Loit Lepalaane muusikutee alguseks võiks lugeda üht 1961. aasta päeva, mil tema Kullamaa rahvapilliorkestrit juhatanud isa tõi koju uue valge trompeti.
Ühel päeval pandi trompet Loit Lepalaane kodu elutoa ümmargusele lauale. „Mina pidin tulema laua juurde, panema käed selja taha ja puhuma trompeti huulikusse. Kui seda tegin, tuli hääl kohe välja,” meenutas mees, kes oli toon 10–11aastane poisike.
Isa võttis pilli, andis poisile ja hakkas teda õpetama. „Mul hakkas kohe midagi tulema,” ütles Loit Lepalaan. Sellest peale on ta trompetile truuks jäänud. Sellest, et poiss oli andekas ja pillipuhumine tal tõesti hästi välja tuli, andis tunnistust esimene edu koolinoorte isetegevusülevaatusel. 11–12aastasele Silla kooli õpilasele Loidile oli isa paar lugu selgeks õpetanud, millega ta ka konkursil üles astus, klaveril saatis kooli muusikaõpetaja Erich Altmäe.
Kahe selgeks õpitud looga pääses Lepalaan Haapsalu piirkondlikust voorust Tallinna lõppvõistlusele, kus ta pälvis esimese koha ja laureaaditiitli. „Mängisin Estonia kontserdisaalis lõppkontserdil ja sellest kirjutasid ka ajalehed. See oli suur asi, sest olin ju väike külalaps.”
„Nii hakkas see asi minema: kõik arvasid, et olengi muusikamees,” ütleb Lepalaan. Ilmselt ei osanud noor Loit siis veel arvata, et neid ülesastumisi Estonia kontserdisaalis tuleb tulevikus üsna rohkesti.
Põline kullamaalane
Tegelikult võiks Loit Lepalaan Kullamaal omanikutundega ringi kõndida, sest tema juured on seal kandis väga sügaval. Sugupuud uurinud mees teab, et isa poolt on nende suguvõsa Kullamaa kandis elanud vähemalt Rootsi ajast. Esimene, kelle kohta on andmeid, on Loit Lepalaane vaarvaarvaarisa Jõe Jurri.
Lepalaane nime võttis suguvõsa üks haru nimede eestistamisega, enne seda olid nad Lepbergid. „See on üks ütlemata suur suguvõsa,” ütleb Loit Lepalaan ja toob näite, et tema vanavanaisal Antsul oli üheksa last, vanaisa Jaanil neli.
„Vanaisast peale oleme olnud pigem käsitöölised kui põllumehed,” nimetas Loit Lepalaan. Tema vanaisa Jaan oli puusepp ja tisler, kelle kätetööd oli näha näiteks Silla koolis ja Silla õigeusu kiriku sisekujunduses.
Oma isa eeskujul tegi puusepa- ja tisleritööd ka Loidi isa Osvald. „Isa oli väga andekas kuju, kes ka joonistas väga hästi,” räägib poeg austusega. Loit Lepalaane sõnul õppis isa Silla algkoolis koos mitme tulevase kunstnikuga nagu graafik ja maalikunstnik Eduard Einmann, ERKI õppejõud Arnold Alasi ja muidugi maalikunstnik Valdemar Väli. „Isa hea sõber Valdemar Väli ütles, et Osvald joonistas neist neljast kõige paremini.”
Osvald Lepalaan oli aktiivne muusikamees, kes mängis mitut pilli, juhatas Kullamaal orkestrit ja on ka ise muusikat kirjutanud. „Isa mängis väga hästi viiulit, ta oli kohe selline kunstmängija. Samuti mängis ta hästi kitarri ja trompetit,” räägib poeg.
Muusikaõpetust sai Osvald oma venna Mardi kaudu, kes teenis sõjaeelse Eesti vabariigi ajal kornetimängijana sõjaväeorkestris ja oli pärast seal kutseline muusik. Hiljem Kullamaale tagasi tulnuna juhatas ta kohalikku muusikaseltsi ja orkestrit.
Loit Lepalaanel on kolm venda: Janno, Raid ja Hiid. Poiste omapäraste eesnimede kohta ütleb ta, et need on isa pandud. Kuigi kaks venda on leiba teeninud meremehena, on nad kõik ka muusikapisikust nakatunud.
Kõik neli Lepalaane poissi laulsid ja mängisid hästi pilli: Janno, Raid ja Hiid mängisid saksofoni ja klarnetit ning Raid oli peres esimene, kes džässmuusika vastu suurt huvi tundis. „Ta teadis juba kooliajal selliseid nimesid nagu saksofonimängija Charley Parker, kellest meie polnud kuulnudki,” meenutab Loit.
Hiid oli aga kõva laulumees, kes Leningradis Makarovi-nimelises kõrgemas merekoolis õppides laulis ühtlasi kooli kooris.
Muusikageen on edasi antud ka vendade Lepalaante lastele. Kõige kaugemale on neist jõudnud Hiid Lepalaane tütar Helen, kes valis professionaalse muusiku tee ning on nüüd Estonia ooperitrupi välissuhete juht, lauldes samal ajal ka ooperirolle.
Loit Lepalaane kaks poega pole küll muusikukutset valinud. Vanem neist elab Soomes ja töötab IT-spetsialistina, noorem on aga meremees. Siiski pole nemadki muusikageenist puutumata jäänud – mõlemad mängivad trummi. „Päris heal tasemel,” lisab isa.
Vanemal pojal on ka oma ansambel, mis mängib džässikallakuga muusikat. Küsimusele, kas isa ka poja muusikat arvustab, vastab Loit Lepalaan eitavalt. „Mina ei arvusta üldse. Kui oled muusika loonud, siis on see sinu looming ja mis seal siis ikka arvata.”
Vahel juhtub sedagi, et perekondlikel kokkusaamistel võtavad Lepalaaned ette ja mängivad üheskoos.
Üks lõvide hulgas
Alates sellest, kui valge trompet Lepalaante koju ilmus ja esimene konkursivõit taskus oli, ongi Loit trompetile truuks jäänud.
Ta meenutab, et kuna esialgu trompetinoote polnud, mängis ta venna klarnetinootide järgi. „Paljud tögasid, et sellepärast ma nii hästi mängima hakkasingi, et mängisin palju keerulisemaid ja kõrgemaid lugusid,” muigab ta.
Sillalt viis koolitee Loit Lepalaane Lihulasse, sealt juba Tallinna muusikakooli ja edasi Rimski-Korsakovi nimelisse Peterburi muusikakooli. Loomuliku jätkuna sattus ta ka sõjaväes orkestrisse mängima. „Väga heasse ja tugevasse,” lisab muusik.
Kui sõjaväeaeg läbi sai, tehti noorele mehele ettepanek tulla Eesti esiorkestrisse ERSOsse täitma tühjaks jäänud esimese trompeti kohta. „Olin siis 22aastane ega osanud sellest unistadagi,” tunnistab Loit Lepalaan.
ERSO soolotrompet oli Lepalaan kümme aastat. „See oli muidugi huvitav aeg,” ütleb ta. „See on omaette maailm. Noore mehena sattuda nii võimsa ja hea orkestri mängijaks on haruldane.”
ERSO tööd iseloomustab ta kui huvitavat, kuid väga rasket. Ta tunnistab, et ujeda maapoisina polnud professionaalsete muusikute hulgas sugugi lihtne.
„Selliste lõvide hulka sattudes pead olema lõvi. Kõik peab filigraanselt välja tulema. Kui ei tule, öeldakse, et mine ära,” selgitab ta. „Aga kuidagi tuli mul välja.”
Kõrvalt vaadates võib tunduda, et mis selles professionaalse orkestrimuusiku elus ikka nii keerulist saab olla – mängid aga pilli ja esined uhketes saalides, tänutäheks kuulajate aplaus. Lepalaan lükkab selle kujutelma ümber ja kinnitab, et tegelikult on see ränk töö lõputute proovide ja esinemistega.
Muusiku sõnul on selle ameti võlu selles, et viibid pidevalt hea välja sees ja mängid meisterlikult kirjutatud teoseid. Ometi eeldab see töö mängijalt ka tohutut vaimujõudu.
Loit Lepalaan toob näiteks Händeli oratooriumi „Messias”. „Istud orkestris, kõik mängivad ümberringi toredasti ja siis tuleb aaria, mis algab trompetisoologa, kusjuures kõrgelt. Pead olema selleks valmis,” tõi ta näite ja lisas, et see on suur vastutus, millele ei pea mängija närvid alati vastu.
Mõistagi tuleb ka professionaalseil muusikuil ette äpardusi, kuid enamasti saadakse neist üle. Lepalaan räägib seiga tuntud dirigendist Neeme Järvist, kes toona oli ERSO peadirigent.
Ühel õhtusel kontserdil mängiti esiettekandes Jaan Räätsa sümfooniat. „Poole sümfoonia pealt hakkas Järvi käsi väga ebamääraselt liikuma. Kui selline asi juhtub, kaotab orkester kohe orientatsiooni,” räägib Lepalaan. Ühel hetkel andis Järvi märgusõna ja orkester alustas ühest kindlast kohast.
„Aga milles oli asi? Järvil oli partituur kodus kaasas olnud ja väike Kristjan, kes nüüd on suur dirigent, oli partituuri lehti pööranud ja järjekorra sassi ajanud.”
Dirigendiks sünnitakse
Kuigi Loit Lepalaan on juhatanud mitut orkestrit nii Pärnus kui ka Tartus, ei pea ta ennast dirigendiks. „Ega mina ole dirigent, mul pole seda soovigi,” tunnistab ta ausalt. Lepalaan ütleb, et võib küll orkestri kõlama panna, kuid kontserdi alguses orkestri ette sammumisest ta rõõmu ei tunne. „Tunnen end võhikuna.”
Võhikule võib tunduda, et muusikat mängivad ju orkestrandid, kellel oma partiid selgeks õpitud, ja dirigent on nende ees lihtsalt ilu pärast. Tegelikult hoiab aga dirigent orkestrit koos. „See on huvitav asi: nii kui juht kaotab orientatsiooni, vajub orkester laiali,” selgitab Lepalaan.
Orkestrimuusiku sõnul on seda raske seletada, miks ühe dirigendiga on hea mängida, teisega aga mitte. Hea dirigendi puhul on tema sõnul kõik selge ja arusaadav, kõik nõuded on põhjendatud. „Sellised meistrid on suured dirigendid. Näiteks Neeme Järvi on selline,” ütleb trompetist, kes on mänginud paljude tuntud dirigentide käe all.
Neeme Järvit peab Lepalaan haruldaseks inimeseks. „Inimesena on ta heas mõttes lapsesuu, kes võib välja öelda asju, mis võivad mõnele olla vastuvõetamatud. Aga kui ta tuleb suure orkestri ette, on hea mängida. Ta on nii arukas, tark ja loogiline ning kõik kõlab,” kirjeldab Lepalaan.
Trompetisti sõnul tunneb hea dirigendi ära juba selle järgi, millise sammuga ta orkestri ette tuleb, kuidas ta muusikuile otsa vaatab. Sellest kõigest sõltub, kas tekib austus või mitte.
„Ma ei tea, mis see on, aga mõnega on hea mängida. Tuleb aga teine, hakkab kohe õiendama ning kõik on halvas tujus, löövad käega ja mängivad loo kuidagi ära,” räägib Lepalaan.
Muusik kinnitab, et tegelikult kuuleb orkestri kõlast, kas dirigendil on orkestriga klapp või mitte – hea dirigent paneb orkestri kõlama ja muusikud hakkavad vabalt mängima.
„Öeldakse, et dirigendiks ei saagi õppida,” ütleb Lepalaan, kes ise on konservatooriumis Jüri Alperteni juures dirigeerimisnippe omandanud. Ta lisab, et kõiki neid liigutusi võib ju õppida, aga need omadused, mis teevad dirigendist hea dirigendi, on sünniga kaasa antud.
Lepalaan ise on seisnud nii puhkpilli- kui ka sümfooniaorkestri ees. Ta ütleb, et puhkpilliorkestriga saab ta hakkama, aga Pärnus muusikajuhi ametit pidades pidi ta üles ehitama ja juhatama ka linnaorkestrit. Seal ta ennast hästi ei tundnud.
„Ka Promenaadi sümfonietiga oli samamoodi,” ütleb Lepalaan. „Seal olid muidugi mängijad kõik lõvid, mu head sõbrad, ja tegid töö ära, aga ega ma seal ees end mugavalt tundnud,” tunnistab ta.
Üheksa suve Haapsalu kuursaalis mänginud sümfoniettorkestrit peab Lepalaan ainulaadseks ettevõtmiseks. „Seal oli koos nii palju häid asju: Promenaad, kuursaal, meri, õhkkond, õhtune aeg, vahetu ja heas mõttes kerge tunne,” loetleb ta.
Sümfonieti ellukutsuja meenutab üht eakat saksa prouat, kes käis viis-kuus aastat alati Haapsalus puhkamas siis, kui orkester mängis. „Talle meeldis ja nad mängisid ju hästi.”
Lepalaan, kes tunnistab, et Haapsalu linn meeldib talle tohutult, on arvamusel, et midagi Promenaadi sümfonieti sarnast peaks ka praegu Haapsalus olema. „Kui keegi vedada võtaks, annaks see inimestele rõõmu juurde. Küll see oleks tore!”
ERSOst Viru varieteeni
Eesti esindusorkester pole olnud ainus kollektiiv, kus Lepalaane trompet kõlanud. Ta on mänginud mitmes bigbändis, džässi- ja estraadikoosseisus, kõiki kollektiive pole ilmselt võimalik üleski lugeda.
Huvitav vahepala muusiku karjääris oli Viru varietee, kus mängis Lepalaan üle kahe aasta. „ERSOs oli küll tolle aja mõistes hea palk, aga Virus teenis poolteise tunni jooksul poole rohkem,” nimetab ta põhjuse, miks käidi orkestritöö kõrvalt haltuurat tegemas.
Pikantseid lugusid Viru varietee lavatagustest aga Lepalaan ei pajata. „Me ei olnud erilised elumehed, tegime oma programmi ära ja läksime koju,” ütleb vaid.
Kuigi trompetist on mänginud mitmeid stiile, kuulub tema süda ikkagi klassikalisele muusikale. „Midagi pole parata. Selles on nii palju rikkust ja see lihtsalt on ilus,” räägib ta.
Sellele vaatamata, et Loit Lepalaan on aktiivsest muusikuelust kõrvale tõmbunud, pole ta pilli nurka visanud. Vormis püsimiseks harjutab ta ikka ja aeg-ajalt näeb teda lavalgi. „Need on sellised sõpruskonna mängud, tuled-ja-teed-asjad. Ma saan hakkama, sest olen hea lehest lugeja ja suurte kogemustega,” selgitab ta.
Oma kolleegide, professionaalsete muusikutega suhtleb Loit Lepalaan siiani aktiivselt. „Oleme nagu heas mõttes vennaskond,” ütleb ta.
Lepalaane esimese trompeti kohta ERSOs täidab praegu noor muusik Indrek Vau. „Indrek on väga hea mängija, tal on esimese mängija vaim sees,” kiidab ta järeltulijat.
Oma noore kolleegiga suhtleb Lepalaan tihti. „Ta on oma loomult sellise tajuga, et peab õigeks suhelda vanemate mängijatega. ERSO esimeste trompetite reas olen ainus, kes alles, ülejäänud on juba manalamehed.”
Tihedad sidemed on Lepalaanel ka näiteks tšellist Pärt Tarvasega, kes on Kullamaal sage külaline.
Sellesse suurde sõpruskonda kuuluvad muusikud käivad ka Kullamaal esinemas ja aitavad, kui vaja, kaasa Kullamaa sõprade seltsi orkestris.
Tagasi Kullamaal
12 aastat tagasi pööras Tallinnas, Pärnus ja Tartumaal elanud Loit Lepalaan uue lehekülje ja tuli tagasi kodukohta Kullamaale. Koju tõi teda eakas ema, kes nüüd poja abi vajas.
Kullamaal pakuti Lepalaanele kultuurimaja juhataja kohta. Kultuurimaja on sama, kohalike eestvõttel ehitatud rahvamaja, kus ta kuulis väikese poisina Vanemuise orkestrit mängimas Leo Normeti operetti „Tuled kodusadamas”, nägi laval laulmas Georg Otsa ja Artur Rinnet.
Kohaliku kultuurimaja juhina peab Lepalaan tähtsaks, et Kullamaa inimestel oleks, kuhu tulla ja mida kuulata ja vaadata. „Ma pole kordagi unustanud, et olen sellel kohal ja pean teenima siinset rahvast,” kinnitab ta. Kuigi raha on kasutada vähe, püüab ta leida orkestreid, koole ja näitemänge, et Kullamaal midagi toimuks.
Just isiklike kontaktide ja sõprussuhete kaudu on Lepalaan Kullamaale toonud väga palju esinejaid. „See on omamoodi pingeline ka, sest kogu aeg ei saa ju sõpradele öelda, et tule ja mängi,” lisab ta.
Lepalaan kinnitab, et tunneb oma tegemistes vallavalitsuse tuge. „Püüan omalt poolt ka asja arukalt teha, ulmemõtteid mul pole,” ütleb ta ja lisab: „Pead reaalsust tajuma, et see siin on ikkagi väike küla ja metropoliks seda teha ei saa.”
Kullamaa kaks tähtsamat sündmust on kevadine „Helisev Kullamaa” ja sügisene Kullamaa rahvuspüha. Rahvuspüha tähistamine on Kullamaal pika traditsiooniga, kuid vanasti oli see pigem isamaalise kallakuga sündmus.
Kuidas kultuurijuhi pakutavat ka kohapeal vastu võetakse? „Muidugi on üritustele tulijaid vähe,” tõdeb ta. On aga teatud ringkond, paarkümmend inimest, kes on alati kohal. Ometi on olnud ka kontserte, kus saal on puupüsti rahvast täis, näiteks kui Kullamaal käis esinemas Pärt Tarvas oma C-Jamiga.
Kui vanasti mürtsus Kullamaal muusika, siis praegu siin oma orkestrit pole. „Kahjuks pole mul õnnestunud siin orkestrit püsti panna, kuigi olen seda teha püüdnud,” räägib Loit Lepalaan. Ta tunnistab, et koju tagasi tulles oli ta väga lootusrikas ja neli-viis aastat tegutseski stuudio, kus kohalikud koolilapsed pilliõpetust said.
Nüüd on asi soiku jäänud ning ka orkestri tarbeks ostetud pillid seisavad jõude ja ootavad, et tuleks keegi, kes orkestri tegemise enda peale võtaks.
Päris muusikata kullamaalased siiski ei ole. Selleks, et pidulikel puhkudel muusika kõlaks ja hümnid saaksid mängitud, tuleb kokku Kullamaa muusikaseltsi sõprade orkester ehk Lepalaane sõbrad nii ERSOst, Raplast kui ka Haapsalust.
„Kullamaa on ajaloo- ja kultuurilooliselt võimas koht, aga praegu on siin midagi, et ei vea enam välja. Ma ei tea, mis see on,” on Lepalaan pisut nukker, lisab siis aga: „Võib-olla on see minu viga. Võib-olla peaksin hoopis ära minema ja tuleks keegi teine, siis hakkavad ehk kõik siia kultuurimajja tulema.”
Loit Lepalaan kinnitab, et hoolib Kullamaast, ja nimetab seda kodukohatundeks. Teda kurvastab, kui noored tulevad vastu ja „tere” ei ütle. Ta ei pea paljuks ka paberitükki maast üles võtta või ausamba ümbrust puhtaks pühkida. „Ega keegi käsi seda teha, lihtsalt on selline tunne, et võiks. Paljud arvavad võib-olla, et olen napakas,” muigab ta.
Kui maaelust väsimus peale tuleb, läheb Loit Lepalaan Tallinna, Pärnusse või Haapsallu, vaatab, mis seal toimub, ja käib kontsertidel.
Kas Loit Lepalaanest oleks võinud saada ka keegi muu kui muusik?
Kuigi Kullamaa on merest üsna kaugel, on sealt kummalisel kombel sirgunud palju meremehi ja neid jagub ka Lepalaane suguvõsasse. Loit ütleb, et tema kaks venda Janno ja Hiid valisid meremeheelu mitmel põhjusel: ühelt poolt kindlasti huvist, kuid teisalt ka sellepärast, et merekooli õppurid olid riiklikul ülalpidamisel ja see polnud sõjajärgsel ajal sugugi vähetähtis.
Loit Lepalaan kinnitab, et vendadest erinevalt pole meremehekutse teda kunagi tõmmanud. „Mul läheb merel süda pahaks,” ütleb ta. Küll aga oleks võinud ta mõelda ajalooõpinguile, sest ajalugu on teda alati huvitanud.
Ilmselt on just ajaloohuvi olnud põhjus, miks on Loit Lepalaane eestvõttel kerkinud Kullamaa kalmistu ja kiriku ette mälestussambad Kullamaa kandist sirgunud või seal elanud-töötanud kuulsaile inimestele.
Järjekordne kivi avatakse augustis Kullamaa kandis sündinud traagilise saatusega sõjamehele Jaan Kruusile, kes oli I maailmasõjas kõige rohkem autasusid saanud Eesti sõjamees.
Lepalaane ise ütleb, et mälestuskivid on selleks, et inimesed, kes Kullamaale satuvad, saaksid aimu, kes kõik on siin elanud ja toimetanud. „Kus nad seda muidu näeks, muuseum meil ju praegu ei tööta.”
Loit Lepalaan
Sündinud 23. aprillil 1951 Kullamaal
Õppinud Silla 8klassilises koolis, Lihula keskkoolis, Tallinna muusikakoolis, Tallinna riiklikus konservatooriumis ning Peterburi Nikolai Rimski-Korsakovi nimelises muusikakoolis.
Töötanud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri trompetistina ja rühma kontsertmeistrina üle 10 aasta.
Ta on Pärnu linnaorkestri asutaja ja dirigent, puhkpilliorkestri Tartu dirigent, Tartu Junior Big Bandi juhataja ning korraldanud aastaid Haapsalu kuursaali suvist kontserdisarja „Promenaadi sümfonietid”.
Õpetanud muusikat Tartu Ülenurme muusikakoolis, Pärnu muusikakoolis, Pärnu Koidula gümnaasiumis, Pärnu Vanalinna koolis ja Haapsalu muusikakoolis.
2004. aastast Kullamaa kultuurimaja juhataja ning valla kultuuri- ja muusikaelu eestvedaja
2012. aastal annetas president Lepalaanele Valgetähe V klassi teenetemedali.
