Jüri Saar: trahvide kahekordistamisest

Praegusel valitsuskoalitsioonil on elanike rahaliste koormiste tõstmisega eriline ja intiimne suhe.
Ilmselt otsitakse meeleheitlikult katet oma valimiseelseile lubadustele, nagu alampakkumise võitnud sullerifirma, kes pärast konkursi n-ö kinnipanemist mõtleb välja üha uusi nippe, kuidas leida võimalusi kliendile lisaarvete esitamiseks.

Juba praegu moodustavad rahalised karistused ja trahvid (mitmesugused sanktsioonid) olulise osa Eesti kriminaalpoliitikast, mille erinevustes orienteeruvad raskustega isegi selle valdkonna tipptegijad. Välismaistele huvilistele on aga kogu asjaomast juriidikat lühidalt peaaegu ilmvõimatu selgitada, kuigi riigikassa täitmise vajadus näib olevat üheselt paigas. Asjad fikseeriti esmalt karistusseadustiku kehtestamisega 2002. aastal.

Rahalise karistuse suurusega 30 kuni 500 päevamäära võib mõista füüsilisele isikule kuriteo toimepaneku eest ja selle alampiir on miinimumpäevamäär. Esmalt oli miinimumpäevamäär 50 krooni ehk 3,2 eurot, kuid 1. jaanuarist 2015 on 10 eurot. Miinimumkaristus füüsilisele isikule kasvas sellega 96 eurolt 300 eurole ja maksimumkaristus 1600 eurolt 5000 eurole. Samast kuupäevast tõsteti juriidilise isiku rahalise karistuse miinimumsuurust 3200 eurolt 4000 eurole. Maksimumkaristus 16 miljonit eurot jäeti samaks.

Trahvi suurusega 3 kuni 300 trahviühikut võib määrata füüsilisele isikule väärteo eest. Trahviühik kui rahatrahvi baassumma on 4 eurot. Nüüd soovib valitsusliit suurendada trahviühikut kaks korda ehk 4 euro pealt 8 eurole. Nagu lihtne arvutus näitab, kasvaks väikseim trahvisumma inimesel 12 eurolt 24 euro peale ja suurim trahv 1200 euro pealt 2400 eurole. Valitsuse suund rahaliste karistuste abil riigikassa voogude suurendamiseks on nii ilmne, et siin pole midagi vaielda. Löögi all on aga nii inimesed (füüsilised isikud) kui ka juriidilised isikud (sh ettevõtjad). Muudatusega segunevad kuritegude ja väärtegude eest määratud rahalised sanktsioonid lootusetult, väärteo eest määratud trahv võib osutuda kõrgemaks kui rahaline karistus kuriteo eest. Tulemuseks on veelgi ähmasem piir kuritegude ja väärtegude vahel. Palun siit mitte mingil juhul välja lugeda ettepanekut rahaliste karistuste suurendamiseks.

Mullu kavandati Eestis näiteks riigieelarvesse liiklustrahve 10,8 miljonit eurot. Tänavu on sel real 13,2 miljonit eurot. Ideaalses Exceli-maailmas suureneks see summa edaspidi enam kui 20 miljonini, kui kuidagi õnnestuks survestada trahvijaid määrama karistusi. Selleks tuleks piirata politseinikele antud otsustusvabadust ja sundida neid administratiivsel viisil nii sageli kui võimalik määrama suuri trahve. Niisugune suund oleks vastuolus politseireformi vaimuga, kus nähakse politseinikku kogukonna liikmena, kaasajana, abistajana, mitte ähvardaja ja hirmutajana.
Trahvide pretsedenditu kasv ei ole kooskõlas Eesti tegeliku elatustaseme ja palkadega, mis tähendab üha rohkem trahvivõlglasi. Rahaliste sanktsioonide järsk ja järjepidev suurendamine viitab ühetähenduslikult kriminaalpoliitika edasisele karmistamisele ja mitte repressiivsuse vähendamisele. Eestis viimasel enam kui kümnel aastal toimuvat ülekriminaliseerimist ja sellega kaasnevaid ohte on märgatud varemgi. Liigume ohtlikul kursil ja võime jõuda varsti seisu, kus formaalselt kehtivaid keelde on nii palju, et neid polegi võimalik täielikult täita. Karistused muutuvad nii rangeks, et neist pole võimalik toibuda. Lohutuseks jääks vaid, et ametlikele reeglitele ei peagi iga kord alluma ning rikkumiste eest alati ei karistata, millisele võimalusele meie politseiringkondadest on ka viidatud. Seda sorti lähenemine muutub paraku kergelt valikuliseks õigusemõistmiseks, mida on siinmail varemgi nähtud.

Kriminaalpoliitika eesmärk on kuritegevuse ja väärtegevuse efektiivsem kontroll ja ühtlasi kindlat tüüpi sotsiaalkultuurilise sidususe kujundamine. Sedalaadi kontroll asub demokraatlikus riigis ühetähenduslikult riigieelarve kulude mitte tulude real, mistõttu näiteks üks vanglakoht maksab riigile enam kui üliõpilase koht. Kõik katsed ühtaegu kuritegevust kontrollida ja riigi majandust edendada on alati lõppenud edutult. Stalini-aegne vangilaagrite süsteem Gulag üritas olla ühtaegu efektiivne rahvavaenlaste likvideerimisel ja riigi majanduse ülesehitamisel. Millega see lõppes, teame kõik.
Praeguse valitsuse abitu katse jätkata riigieelarve paremat täitmist trahviraha abil on juba ette määratud läbikukkumisele.

Jüri Saar
TÜ kriminoloogia professor, Vabaerakond