Praegu on kodanikualgatuseks hea aeg. Käivad valdade liitumiskõnelused, tehakse ühiseid plaane ja pingeridu. See käib aga kabinettide kitsas ringis. Kodanikud võiksid oma ettepanekute ja algatustega anda läbirääkijaile uusi mõtteid.
Kairo Raudkatsi kodanikualgatus, et ehitada Haapsalust Parilasse kergliiklustee, kogub kiiresti toetajaid ja on tugev argument, et maanteeamet võtaks selle oma plaanidesse. Maanteeamet on korduvalt toonitanud, et kergliiklusteed on mõeldud ohutu liikluse tagamiseks, mitte sportimiseks. Ometi oleks nõme teha kergliiklustee, aga jätta inimesed ilma võimalusest värskes õhus liikuda. Kergliiklusteed on populaarsed sportimiskohad, see on tõsiasi ja ka riigiameteil oleks vale selle ees silmad sulgeda.
Eesti on väike ja raha on vähe, ent tihtipeale tegutsetakse täiesti arutult pillates. Üks põhjus on, et iga ametkond ja ametnik on oma kindlas kastis, jagab ja valitseb oma rahakoti üle. Küsimust, kas saaks teha või peaks tegema koostööd, ei ole kombeks esitada. Igaüks vaatab, kuidas oma rahaga võimalikult hästi ära elada. Kui maanteeameti asi ei ole talle antud raha kulutada sportimisvõimaluste loomiseks, miks ei võiks siis teha koostööd kultuuriministeeriumiga, kelle üks töövaldkondi on sport. Kui kergliiklustee loob paremad võimalused tööl käia, võiks tema tegemist toetada ka sellest rahakotist, mis on mõeldud tööhõive parandamiseks.
Miks ei saa panna raha kokku ja teha üks mitmeks tarbeks kasutatav kergliiklustee? Või mõni muu tore asi, mis inimestele rõõmu valmistab ja kasu toob.
Tallinnas tõmmati maha rahandusministeeriumi maja. Uue hoone ehituse peale kulub hulk raha, selle eest saaks palju kilomeetreid kergliiklusteid. Riik ei koosne eraldi seisvaist tükikestest, riik on tervik.
Äkki võiks kodanikualgatuse korras iga kodanik ennast harima hakata. Inimlik lollus on Eestis igal tasandil ennast laiendanud. Hurda sõnade kohaselt peaksime saama suureks vaimult, mitte arvult:)