0

Ülo Kalm – eestirootslaste eestkõneleja

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm, kes eile Haapsalu kultuurikeskuses Läänemaa kultuuripärli tiitliga pärjati, usub, et kui midagi väga tahta ja oma tegemistesse uskuda, tulevad ka toetajad ja kõik soovitu saab teoks.

Kalm võtab Rannarootsi muuseumis külalise vastu, terekäsi pikalt ees ja naeratus näol. Astub kiirel sammul ning räägib hoogsalt, mis tehtud, ja veelgi hoogsamalt sellest, mis plaanis. Neid plaane on palju.

 Eelmises ametis, Noarootsi vallavanemana oli Kalmu hüüdnimi Diplomaat. Ilmselt polegi see väga vale, sest inimesi oskab ta kaasa tõmmata. Mees ise ütleb, et juhindub oma elus lihtsaist tõdedest: „Ära kunagi tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”, „Austa vanemaid” ja „Tunne aukartust mere ees”. „Arvan, et need on need kõige lihtsamad ja ehedamad maarahva tõed, mida pole mõtet prügikasti visata,” ütleb ta ise

Rannarootsi muuseumi juhib Kalm kuuendat aastat, kuid neli korda kauem vedas ta Noarootsi valda. 2009. aasta kohaliku omavalitsuse valimisteks oli ta kõige kauem ametis püsinud vallavanem Läänemaal – 22 aastat. Miski, mis tundus igavene, sai toonaste valimistega ühtäkki otsa. Hääli kokku lugedes selgus, et Keskerakond, mille nimekirjas Kalm kandideeris, sai volikogus neli, valimisliit Parem Noarootsi aga viis kohta. Kuigi valimiskampaania ajal olid konkurendid lubanud, et senine vallavanem jätkab, muutus koos jõujoontega ka lubadus ja Kalm pidi vallavanematooliga hüvasti jätma.

„Kui oled 22 aastat tööd teinud ja ühel hetkel ei peagi hommikul tööle minema, ega 24/7 telefoni otsas olema, siis oli äkki suur tühjus. See oli raske aeg,” tunnistab ta kuus aastat hiljem.

 „Vallavanemana pead arvestama, et elu käib valimistest valimisteni. Aga ma olin nii kaua ametis olnud, et see kippus meelest minema ja tundus, et on nagu välismaal – see amet ongi elukutse, millega tegeled pensionini,” lisab ta.

rannarootsi kalm2

Ülo Kalm. ARVO TARMULA

Tagantjärele leiab Kalm, et temasarnaste pikalt ametis olnud, aga äkki tööst ilma jäänud inimeste tarbeks võiks olla mingi toetussüsteem, psühholoogiline tugi. „Kui ühel hetkel on üks tee otsas ja kõik need uued teed on su ees avatud, siis on natuke keeruline seda tühimikku täita. Sel hetkel vajaks inimene toetavat sõna või psühholoogilist nõu,” ütleb ta.  

Siiski tundis Kalm kohalike toetust ja seda kinnitas ka enam kui 300 vallaelaniku allkirjaga toetuskiri. 300 vallaelanikku on märkimisväärne hulk, kui arvestada, et Noarootsi 900 elanikust kolmandik olid lapsed.  

Noarootsi näidisvald

Kui Kalmust sai 1987. aasta lõpus Pürksi külanõukogu esimees, oli ta 31aastaselt noorim külanõukogu esimees Haapsalu rajoonis. Ühtlasi oli ta ainus mees selles ametis, sest kõik kolleegid olid tol hetkel naised. Külanõukogu etteotsa sattus kolhoosis elektrikuna töötanud Kalm, kui toonane rajooni täitevkomitee esimees ja Kalmu kunagine matemaatikaõpetaja Lea Tuusov ta enda juurde kutsus ja tervislikel põhjustel ametist lahkunud Iivi Kivi kohta pakkus. „Ütlesin, et võin üheks aastaks ameti vastu võtta ja selle aja jooksul leiaksid nad uue inimese, kes külanõukogu juhtimise üle võtaks ja asja edasi viiks,” meenutab Kalm.

Ühest aastast sai aga 22 ja selle ajaga sai Noarootsist peaaegu näidisvald. Pürksi külanõukogu sai 1991. aastal Noarootsi vallaks – esimeseks vallaks Läänemaal. Samal päeval sai omavalitsuse staatuse ka Haapsalu linn. Noarootsis tundus kõik õnnestuvat. Vahetult enne valla staatuse saamist sai Noarootsi Eesti omavalitsuste arengukavade võistlusel esimese koha ja miljon rubla preemiat. Kuigi inflatsioon preemiaraha käest ära sulatas, jõuti selle eest valmis ehitada näiteks kõrgepingeliin Sutlepast Noarootsi poolsaarele ja osta ühe Pürksi kortermaja terve trepikoda Noarootsi gümnaasiumile õpilaskoduks.

Üsna hullumeelne tundus 1980. aastate lõpus ka idee rajada Pürksisse gümnaasium, kus õpetataks rootsi keelt ja Põhjamaade kultuuri. Ometi võttis kool 1990. aastal vastu esimesed õpilased ja mõni aasta hiljem renoveeriti kooli tarbeks Pürksi mõis.  

Kalm ütles, et nüüd 26 aastat hiljem on Noarootsi gümnaasium riigis tuntud. „Isegi kui piiri taha minna ja rääkida Noarootsist, siis teatakse seda suuresti tänu neile vahvaile noortele, kes üle Eesti siia gümnaasiumisse on tulnud. Nad teevad eestirootslusele tänuväärset reklaami,” sõnab Kalm.

Nii hästi ei läinud aga Paslepa rahvaülikooliga, millest pidi saama esimene Põhjamaade tüüpi rahvaülikool Eestis. Soome ja Rootsi sõprade toel hakati taastama Paslepa mõisat ja taotleti selleks Euroopa Liidu raha. Et aga taotlus oli võimalikust toetusest pisut suurem, jäi raha saamata ja optimism hakkas hääbuma. Kümmekond aastat hiljem kolis rahvaülikool Noarootsist Haapsallu. 

Omaette peatükk oli maa- ja omandireform, mille lõpetas Noarootsi ühe esimesena Eestis. „Meie mõte oli anda maa omanikele tagasi ja vabad maad erastada, et saada uued maaomanikud,” põhjendas toonane vallavanem soovi reformiga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ta lisas, et koos uute maaomanikega läks vallas lahti ka ehitus. „Tookord tegime rehkenduse, et ühe ehitusloaga tuli valda miljon krooni. Me andsime välja kümneid ehituslube aastas. See oli maareformile rohelise tule andmise suur pluss.”

Aastaks 2000 olidki Noarootsis maad peaaegu täies ulatuses tagastatud ja lõviosa vabadest maadest saanud ka uued omanikud.

Muidugi ei läinud reform Noarootsis probleemideta. Asja tegi keerukamaks seegi, et suurem osa maaomanikest olid mööda maailma laiali elavad eestirootslased. Kahel korral jõudsid vaidlused kohtusse ja neist ühel suisa Euroopa inimõiguste kohtusse. „Aga kui võtta, et tegelesime tuhandete inimestega, siis üks-kaks kohtulugu on loomulik. Nii palju kui on inimesi, on neil ka arusaamu,” on Kalm kindel.

Kalm leiab, et uutele valitsejatele anti üle heas seisus ja hästi toimiv vald. Valla tulu järgi ühe elaniku kohta oli Noarootsi viiendal kohal Eestis, olles sellega isegi Tallinnast ees, pangakontol oli miljon krooni investeeringuiks ja null laenu. „Selles mõttes on hea meel, et 22 aasta jooksul tehtu oli see vundament, millel maja osaliselt valmis,” ütles ta.

Ka mitmed suured projektid, mis Kalmu ajal arengukavasse sisse kirjutati ja mille eeltöödki on tehtud, on nüüd järeltulijad lõpule viinud. Olgu see siis Österby sadama renoveerimine, Sutlepa vabaajakeskus või Pürksi vee- ja kanalisatsioonisüsteem.

Eestirootsi kultuur elab edasi

Kui Ülo Kalm vallavanema ametist vabaks sai, oli tal valida kahe vahel: kas võtta üle Läänemaa omavalitsuste liidu või Rannarootsi muuseumi juhtimine. Esimeseks andis kindlust pikk kogemus omavalitsusjuhina, teiseks eestirootsi päritolu ja eestirootsi asjades algusest peale ninapidi sees olemine. Kalm valis muuseumi.

Kuigi nime järgi ehk ei oskakski arvata, voolab Kalmu soontes ema poolt (ranna)rootsi veri. „Teine pool on Hiiumaalt ja nemadki ei pidanud päris eestlased olema,” lisab ta kiiresti.

Sellele vaatamata, et Ülo ema ja vanaema mõnikord omavahel kohalikku Noarootsi murrakut rääkisid, mis erineb riigirootsi keelest umbes sama palju kui Võru murre eesti kirjakeelest, poiss lapsepõlvest rootsi keelt suhu ei saanud.

rannarootsi kalm3

Kuigi rootsi keele tähed ja häälduse sai Ülo Kalm selgeks Ervin-Johan Sedmani korraldatud kursustel, peab ta oma rootsi keele õpetajaks hoopis sõnaraamatut. „Kui rootslased hakkasid vallamajja tulema, helistama ja kirjutama, pidi neile ju vastama. Eesti keelt paljud neist ei rääkinud, meie ei osanud eriti inglise keelt ja vene keelega polnud midagi peale hakata,” kirjeldas ta. 

Kalmu ema oli esimene ja tema ise teine, kes Nõukogude passis oma eesti rahvuse rootsi rahvuse vastu vahetas. Kui 1988 asutati eestirootslaste kultuuri selts, oli seal üks arutlusteema, kuidas NSV Liidu passis rahvus õigeks muuta. Seltsi vanematekogus Noarootsit esindanud Kalm lubas omal nahal ära katsetada, kuidas rahvuse vahetamine passis õnnestub. Seaduse järgi sai laps 16aastaselt valida rahvuse oma vanema järgi. „Läksin passilauda ja ütlesin, et 16aastaselt ei saanud ma rahvust valida ja nii olengi passi järgi eestlane, ema kah eestlane, aga vanaema ja isa on rootslased. Kuidas saab rootslaste laps olla eestlane?”

Nii vahetatigi kõigepealt ema sünnitunnistus ja talle anti uus pass, mille järgi on ta rahvuselt rootslane, seejärel tegi Ülo Kalm sama protseduuri ise läbi. Seda võimalust kasutasid hiljem mitmed teisedki eestirootslaste järeltulijad.

Viimase rahvaloenduse järgi elab Eestis üle 350 rootslase, kuid Ülo Kalmu sõnul on tänapäeval keeruline määratleda, kes ja kui palju rootslane on. „Kui palju on siin aastasadadega neid puhtaid rootslasi järele jäänud?”

Kalm lisab, et tegelikult polegi tähtis, mitu protsenti on inimeses rootsi verd. „Palju tähtsam on, et tunned end nende hulka kuuluvana ja tahad eestirootsluse heaks midagi teha.”

Praegu võib Kalmu nimetada ka Eesti esieestirootslaseks, sest ta juhib eestirootslaste kultuuriomavalitsust, mille rootslased vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse järgi lõid. „Kas ma just esieestirootslane olen, aga püüan nii palju, kui oskused, teadmised ja võimalused lubavad, sõna sekka öelda ja kaasa aidata, et see rahvuskild siin Eestis päris unustuste hõlma ei kaoks ja kultuur saaks edasi elada.”

Eestirootslaste kultuuri hääbumisest kirjutas juba 160 aastat tagasi Russwurm oma Eibofolkes, mis tänavu eestikeelses tõlkes ilmus. Kuigi nüüd on rootslasi palju vähem kui Russwurmi ajal, on Kalm tuleviku asjus optimistlik: „Nii kaua kui Eestimaal on kas või üks inimene, kes eestirootslust südames kannab, elab see kultuur edasi.”

Talle teeb heameelt, et Rootsis on eestirootslased oma kodukandiühinguisse suutnud kaasata üha enam nooremat põlvkonda, et Eestis õpetatakse mitmes koolis rootsi keelt ning sel rahvuskillul on oma muuseum, tegelikult isegi mitu, kui arvestada ka Ruhnu ja Vormsi muuseumi ning Harjumaa ja Rannarahva muuseumi, mis ka eestirootslaste kultuuriga  tegelevad.

Kultuuriomavalitsuse kaudu toetatakse ühinguid, käsitöölisi jts. „Need summad on küll väikesed, aga alati polegi summa nii oluline, kui näidata, et nende tegemised on olulised,” ütleb ta.

Eestirootslased on väga palju toetust saanud Soomes ja Rootsis tegutsevailt fondidelt ning eraisikuilt. „Need on olnud väga suured toetused ning on andnud ka energiat ja tahet toimetada: kui tunned toetavat õlga ja häid soove, siis annad ka enda poolt parima,” ütleb Kalm.

Kultuuriomavalitsuse esimees lisab, et on Rootsi suursaadikuga arutanud, kui tugevalt on Eesti riik eestirootslasi majanduslikult toetanud ja kui palju on seda pärast teist ilmasõda teinud Rootsi riik. „Ma arvan, et see kaalukauss kaldub väga tugevalt Eesti riigi poole,” ütleb ta. Kalm loodab, et ühel päeval võtab ka Rootsi riik oma riigipäevas vastu otsuse, et eestirootslaste kultuur, haridus, muuseumid ja kogudused on neile olulised ja neid tahetakse ka rahaliselt toetada samaväärselt, nagu teeb seda Eesti riik.

Muuseum kui kultuurikeskus

Suur osa eestirootsi kultuuripärandist  on Rannarootsi muuseum, mida on Ülo Kalm juhtinud peaaegu kuus aastat. Sel nädalal sai kinnitust, et Kalmu töö muuseumis jätkub, sest ta läbis edukalt detsembris välja kuulutatud Rannarootsi muuseumi direktori konkursi ja töölepingut pikendati veel vähemalt kolmeks aastaks või kuni muuseumi reorganiseerimiseni.  

„Kui esimest korda siia tööle tulin, oli pilt, mis peale Promenaadi hotelli avanes, päris trööstitu. See oli nagu natuke unustusse jäänud linna tagumine osa,” kirjeldab direktor. Nüüd usub ta, et muuseum on pärast vahepealset vaikelu taas linnas pildile jõudnud ja kas või mitu korda aastas toimuvate kalapäevadega on inimesed sinna tee leidnud. „Kala, meri ja paadid on vana rannarootslaste kultuuri oluline osa ja mul on hea meel, et see on jälle au sees,” rõõmustab direktor.  

Kolmandat aastat kuulub Rannarootsi muuseumile ka Korsi talu Ruhnus. Kolme aastaga on talu väljanägemine tundmatuseni muutunud ja oma osa on selles ka iga-aastastel Korsi talu talgutel.

Kalm kinnitab, et plaanid nii Rannarootsi muuseumi kui ka Korsi taluga on suured. „Kuidas õnnestub meil neid ellu viia, näitab aeg,” lisab ta. Ruhnus tahab muuseum talu kõrvale ehitada külastuskeskuse, Haapsalus peaks muuseumi juurde kerkima uus paadikuur ja arendamist tahab paadisadam.

Muuseumi direktori veelgi suurem unistus on Rannarootsi muuseumi laienemine näiteks kõrvalkrundile. „Muuseumi arenguks on kaks praegust krunti liiga väikesed. Tunnen, et need ahistavad – siin ei saa teha kõike, mida tahaks,” tunnistab ta. 

Kalmu meelest võiks Sadama tänava ots olla eestirootslaste kultuurikeskus ja selle juures oleks üks oluline võtmesõna „meri”.

Kolm aastat tiiki kaevates

Meri pole Ülo Kalmu arvates mitte pelgalt osa eestirootsi kultuurist, vaid on tähtis ka talle endale. Mõni aasta sai ta üle Eesti kuulsaks sellega, et käis iga päev paadiga Österby sadamast Rannarootsi muuseumis tööl.

„Merel on igal hetkel uus nägu ja juba see annab hästi palju positiivset energiat. Oled sa merel väikese paadi või suure laevaga, alati vaata merd, ta räägib sulle rohkem, kui mõni mees oma jutuga suudab rääkida,” kirjeldab Kalm oma suhet merega.

Siiski tunnistab ta: selleks, et kalale minna või kutsuda abikaasa Lii paadiga väljasõidule, pole enam mahti olnud. „Meil on teine hobi veel, mis võtab meeletult aega ja iga vaba hetke. See on aed,” ütleb ta.

Kalmude Haava talu aed Pürksis on noppinud kodukujunduse auhindu ja sellest on saanud Noarootsi uus turismiobjekt, mida käiakse kaemas nii lähedalt kui ka kaugelt. Eelmisel kevadel seisis näiteks korraga õuel neli bussi ja 160 rootslast.

rannarootsi kalm1

Aia- ja maastikukujundushobi võttis Kalmude peres võimust pärast seda, kui nad talu- ja loomapidamise lõpetasid. Nii nagu paljud teised, võtsid ka Kalmud pärast majandite likvideerimist kunagi esivanemate poolt kolhoosi antud lehmad tagasi ja hakkasid talu pidama. „Peaaegu kümme aastat käis elu kahe lüpsi vahel. Kolm piimakombinaadi pankrotti elasime üle. Siis otsustasime, et ellu jäävad lehmad või jääme ise, mõlemad ei saa,” kirjeldas Ülo Kalm.

Tekkinud vaba aja pühendasid Ülo ja Noarootsi koolis õpetajana töötav Lii üle tee asunud õnnetus seisus krundi kordategemisele. Esimesel aastal joonistati ja mängiti mõtted läbi. „Mõtlesime, et Noarootsis mägesid pole, teeme oma mäe; ka jõgesid pole, teeme siis oma väikese jõe, koski pole, teeme oma, ja väikese järve kah,” kirjeldas Ülo Kalm.

Kolm aastat veetis Ülo Kalm iga vaba minuti ekskavaatori roolis – vedas kive ja kaevas tiiki. Nüüd ongi Pürksis tiik, jõgi, kosk ja mägi, istutatud puid. Kevadeks on kavas paigaldada päikesekell, kuid päris valmis ei saa Kalmu sõnul aed kunagi. 

Lii ja Ülo veedavad iga vaba hetke aias, oma tütrele Ulrikale pole nad aga aiandushuvi edasi andnud. „Väikesest peale püüad ju õpetada küll, kuidas aedvilju kasvatada, aga pärast porgandipeenra rohimist jäi sinna väga vähe porgandeid alles, nii et aiandus pole talle väga südamelähedane,” tõdes isa. Nüüd on lootus üheksa-aastasel tütretütrel Martal.

Küll on aga Noarootsi gümnaasiumi lõpetanud tütar saanud selgeks rootsi keele. „Eestirootsi teema vastu tunneb huvi, aga eriti sellega kaasa ei tule,” lisab isa.

Tänavu sügisel 60. sünnipäeva tähistav Ülo Kalm tõdeb, et asju, mida ta elus teha tahaks, on veel väga palju. „Nii palju, et ma ei tea, kas ühest elust piisaks,” lisab ta.

„Eestirootslus on kindlasti üks, millega tahaksin edasi tegelda. Aeda ei taha kah jätta,” ütleb ta ja jätkab soovide loetelu: reisida, õppida, ehitada. Kust Ülo Kalm selleks kõigeks aega leiab, ei tea ta isegi. „Abikaasa ütleb, et mõnes mõttes pole midagi muutunud: kui vallavanemana olin 24/7 vallaasjadega tegev, siis nüüd on sama muuseumiga,” ütleb ta. 

rannarootsi kalm4

Rannarootsi muuseum. ARVO TARMULA

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz