0

Anvar Samost: Meedias algab vanade vigade parandamine

Avatar

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu

ANVAR_SAMOST

Anonüümsete kommentaaride kaotamise järel tuleb meedial tõsiselt ette võtta suhe sotsiaalmeediaga.

Kui Postimees veebis avaldatava sisu anonüümse kommenteerimise võimaluse 1. veebruarist kaotab, on see oluline muudatus, aga kõigest üks samm mitmete Eesti meediamaastiku kujunemisel juhtunud valuvigade parandamise teel.

Usun, et lõpuks kaotab või piirab väga suurel määral anonüümse kommenteerimise ka Delfi. Ekspress Grupp on seda juba teinud näiteks oma nädalalehe Eesti Ekspressi digiväljaandes. Kõige lihtsam ja parem oleks, kui kaks suurt meediagruppi talitaksid siin sünkroonis, aga konkurentsiolud ja aastate vältel võetud seisukohad, samuti aastaid kestnud Leedo vs. Delfi kohtuvaidlus on selle võimatuks teinud.

Pärast Postimehe otsust on palju juttu olnud sellest, miks ühiskonna kui terviku vaatenurgast massilised anonüümsed kommentaarid halvad on. Vihakõne, trollimine, avatud uks kõikvõimalikele provokatsioonidele ja manipuleerimisele, avaliku debati vaesustumine ja radikaliseerumine. Anonüümsete kommentaaride eksisteerimine on Eesti meedia peavoolus aga oluliselt muutnud, võib ka öelda, et kahjustanud ajakirjandust ennast.

Üks väljaanne lähtub sisuvalikus sihtrühmast ja selle oletatavaist ootustest, sisemistest väärtustest ja missioonist (isegi kui neid pole ametlikult sõnastatud), peatoimetaja ja toimetuse vaatest maailmale. Need tegurid võivad olla ühe keeleruumi või kultuuri piires väga erinevad. Küll peavad kõik väljaanded vaba ajakirjanduse piires silmas universaalseid uudisväärtusi – erakordsus, värskus, mõjukus, lähedus, konfliktsus, päevakajalisus, osalejate tuntus.

Väljaandjate soov saada internetis uudisele võimalikult palju kommentaare on paraku toonud nüüd klassikaliste uudisväärtuste kõrvale uued uudissündmuste valimiste mõjurid. Ajakirjanduse uurija Tiit Hennoste nimetab neid „kommenteerimisväärtusteks”. Selliste kriteeriumidena loetleb Hennoste seitsme aasta eest ilmunud meediaõpikus lugeja ärritamist, vastuollu minekut mõne ühiskonnagrupi arusaamadega, mustvalget lähenemist, tugevaid tundeid äratavaid isikuid, võimalust näidata oma üleolekut, võimalust inimesi lahterdada.

„Kõrge kommenteerimisväärtus võib olla teemadel, mis pole eriti uudisväärtuslikud,” märgib Hennoste. „Kommenteerimisväärtuse tõstmiseks võidakse serveerida materjali nii, et see kutsuks enam kommenteerima. Tulemuseks on tekst, mis läheneb tugevalt arvamusloole, mitte uudisele.” Kõik see on praegu veel tõesem kui õpiku ilmumise ajal.

Kuna Eesti toimetustes ei ole jaotust paber- ja digiväljaande vahel, siis on kommenteerimisväärtusega (alateadlik) arvestamine triivinud veebist paberisse. Tulemust näeme lugejatena iga päev. Kui nüüd suur osa Eesti ajakirjandusest kommentaaride painest vabaneb, väheneb loodetavasti ka vajadus luua kommenteerimisväärtustele vastavaid tekste.

Anonüümsete kommentaaride õõnestavast mõjust suurem mure on aga Eestis meedia tuludega. 1990. aastate keskpaigast on mitu põlvkonda inimesi harjunud veebist sisu tasuta saama. Nüüd on inimesed harjunud sedasama suurte kuludega tehtud eestikeelset sisu ka sotsiaalmeedias tasuta jagama. Tulemuseks jäävad kulud täismahus kohalike meediamajade kanda, kuid järjest suurema osa reklaamituludest viivad Facebook ja Google välismaale, sentigi Eestisse maksude või palkade või investeeringutena panustamata.

Hinnangute kohaselt võivad Facebook ja Google Eestist reklaamitulu saada sama palju kui siinne meedia veebist kokku. Probleem on turuosalistele hästi teada – nagu olid ka anonüümsete kommentaaride mõjud –, kuid siiani pole sisult konkreetsete lahenduste otsimiseni jõutud. Õiglane on mainida, et säärase väljakutse ees seisab meedia peaaegu kõigis maades. Mõnel pool on väljaandjad üht-teist ette võtnud ja ka teatavate tulemusteni jõudnud.

Ilma seadusi muutmata on välismaiseid gigante võimatu sundida tulusid kohaliku sisuloome kasuks loovutama. Tuleb uurida, kas oleks mõistlikum kopeerida algatusi mõnes suuremas Euroopa riigis või mõelda kohapeal midagi välja. Sellekohane lobitöö parlamendis on Eesti väljaannetele jõukohane, kuid eeldab järjekindlat ühistegevust, mida on siiani hoopis väiksemais küsimustes olnud võimatu saavutada. Kindlasti ei lase Facebook ja Google muutustel vaikides sündida, kuid sellest võitlusest pole ajakirjandusel pääsu.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nõiajaht
Nõiajaht

Ühel või teisel moel on nõiajaht käinud aegade algusest peale, nüüd siis anonüümid nõia rollis. Ei võta kaua, kui neid asendavad praegused jahtijad.

facebookis saab
facebookis saab

väga edukalt arutada

Harju keskmine
Harju keskmine

Stagneeruvat võimueliiti iseloomustabki see et rahvas ei saaks enda arvamust avaldada. Rahvas pannakse selle eest personaalselt vastutama. See annab anonüümsel võimul vabad käed enda rahva mõnitamiseks. Kui rahvas selle peale ärritub siis peetakse seda vihakõneks. Aga küll rahvas selle mõnitamise kaigastega jälle mõne aja pärast korda ajab.

!
!

…ühesõnaga igavaks läheb

Volli, saarlane
Volli, saarlane

“…samuti aastaid kestnud Leedo vs. Delfi kohtuvaidlus on selle võimatuks teinud.”

Mis soga sa inimene suust välja ajad? Leedo vs. Delfi kohtuvaidlus andis tulemuse, et Delfi vastutab anonüümsete kommentaaride sisu eest. Aastaid kestnud Leedo vs. Delfi kohtuvaidluse tulemus on just samm anonüümse kommenteerimise kaotamise suunas, mitte takistus anonüümse kommentaariumi kaotamisel.

Teel stalinismi
Teel stalinismi

Sõnavabadusega on eestis tõsiseid probleeme. Tsensuur on tagasi ja nüüd on siis teada millised poliitilised jõud seda kõik teaostavad.

võtke
võtke

venemaast eeskuju, küllaltki suur riik

aga millal
aga millal

hakatakse vihaartiklite kirjutamist piirama? Samuti räuskavat stiili harrastavaid ajakirjanikke, nagu Rannamäe, Juur ja Kivirähk, Samost ja Muuli?

wpDiscuz