Aidi Vallik: Palgalõhe ja Brüsseli ametnik

Aidi Vallik. Foto: Arhiiv

Taas kord on avaldatud inimarengu aruande tulemused ja taas kord oleme tunnistud sedastama, et jah, meie riigis on soopõhine palgalõhe üks Euroopa suurimaid. See ei ole isegi enam uudís. Sellest ikka räägitakse, kui see jälle kord mingi rahvusvahelise uuringu kokkuvõttes välja tuleb, aga siis teema jälle vaibub ja kõik jääb nii, nagu on, ja nii me muudkui vaikselt edasi tiksume.

Et see näitaja meil viimased kümme aastat vähemalt üsna muutumatu on püsinud, sellel on ju palju keerulisi ja omavahel põimunud põhjusi. On räägitud traditsiooniliste meeste ja naiste ametite iseloomulikest palgaerinevustest(nt haridus vs ehitus). On räägitud naiste ja meeste töise energia ebavõrdsest jaotumisest kodu ja töö vahel, et naised ei saagi end pühendada samas ulatuses tööle kui mehed, sest laste ja majapidamise eest hoolitsemise vajaduse tõttu ei saa nad teha ületunde, käia pikkades töölähetustes, seevastu on sunnitud sageli lapsega olema haiguslehel jne. On räägitud naiste karjäärikatkestustest lapsehoolduspuhkuste tõttu. On räägitud meeste rollist perekonna toitjana. On räägitud veel sellest, teisest ja kolmandast, ja kõik see on ju tegelikult selles mõttes tõsi, et see mõjutabki naisterahva väärtuslikkust tööturul, kuid omaette küsimus on, kas tegemist on tegelike põhjuste või hoopis põhjendustega senise olukorra säilitamiseks. Ja kui need ongi tegelikud põhjused, siis mida nendega ette võtta, et olukord lõpuks ometi normaliseeruda võiks, et me ei jääks igavesest ajast igavesti neis aspektides häbiväärsetele viimastele kohtadele inimarengu aruannetes.

Siinkohal kipub aga aju umbe jooksma. Sest selleks, et need põhjused kaoksid, peaksid piltlikult öeldes meie traditsioonilise perekonna alussambad värisema… kui nimetada nõndaviisi ühe suure ühiskondliku grupeeringu eeskujul sellist peremudelit, kus naise asi on kinder-kirche-küche ja mehe asi on pereelu-projekt ära finantseerida. Mõistagi on rollijaotus igasuguse hästitoimiva struktuuri taga üks olulisemaid asju, aga samas ei päde see keskaegne rollijaotus enam maailmas toimunud suurte ajalooliste muudatuste tulemusena sugugi. Algul industrialiseerimine ja hiljem haridusele ligipääs viis naised samamoodi kodunt välja tööle kui mehedki, ja pärast 20. sajandi suuri sõdu muutus see valge inimese maailmas valdavaks normiks.

Normi muutumine on aga alati pikk protsess, ja mida fundamentaalsemas valdkonnas see toimub, seda pikem. Sest ühiskondlik mõttelaad, mida ei õpita mitte kuskilt raamatust ega klassitahvlilt, on ilmselt üks jäigemaid instrumente maailmas üldse, kulunud väljendit kasutades on see miski, mis omandatakse juba emapiimaga ja antakse edasi põlvest põlve, ja sugude rollijaotuse kohapealt hoiab see mõttelaad uskumatu visadusega ikka veel keskaegse mustri küljest kinni. Ja see mõttelaad ei ole soopõhine, see on sugudeülene.

Naised panustavad selle mustri kestmisse sama palju kui mehed. Selle mustri kestmisse panustab tööturg, mänguasjatööstus, perekondlikud väärtushinnangud, meelelahutustööstus, kaubandus, reklaamitööstus – mis iganes. See lihtsalt on nii üldine. Et see kõik, kogu see väärtusi kujundav taustsüsteem muutuda saaks, selleks peab muutuma inimene. Ja et inimesed massiliselt muutuda saaksid, selleks peab muutuma taustsüsteem. See ongi kõige keerulisem kogu selle asja juures, see on siin see umbsõlm.

Isegi kui me endale seda kõike teadvustame, ei ole kerge oma sügavamat mõttemaailma muuta, seda maailma, mis ootab tüdrukutelt ühtesid ja poistelt teisi omadusi, ühe- või teistsugust käitumist ja tegusid. Ikka veel on meie teadvuses võrdusmärk mehe ja pere sissetuleku või ellujäämise vahel, ja see töötab isegi olukorras, kus naine teenib perekonnas rohkem kui mees või töötab politseiniku, piirivalvuri, uurijana. See sissesööbinud võrdusmärk ei lase märgata naise koduvälist panust ega väärtustada ka selle vananenud mustri järgi naiselikeks ehk seega tühisemaks peetud valdkondi: laste kasvatamist ja õpetamist, põetamist ja hoolitsemist jne. Mis kõige hullem, ei lase naisterahvast mõnel juhul justkui täie inimesena võttagi. See on see, kui mõnes peres peetakse poegi paremaks kui tütred, mehe sõna vastuvaidlematuks, seksistlikke nalju mõnusaks koduseks huumoriks… ja sealt edasi perevägivalla või vägistamise ohvreid endid süüdlasteks selles, et nende vastu kätt tõsteti. See kõik on lihtsalt nii seotud.

Lugesin alles äsja Inglismaal läbi viidud sotsiaalsest eksperimendist, kus metroovagunis lavastati noore naisterahva seksuaalse alatooniga kimbutamine, et näha kaaskodanike reaktsiooni. Mul oli hea meel lugeda, et see eksperiment katkestati. Vastupidiselt ootustele astus „ahistatava“ neiu kaitseks välja õige mitu inimest, nii naisi kui mehi, nii et tekkis oht „ahistaja“ tervisele ja heaolule. Millised tulemused Eestis sel eksperimendil oleks olnud? Kas meil märkaks keegi, reageeriks keegi?

See ei ole vastus, see ei ole ka üldistus, aga midagi näitab ehk siiski  – üks meie kõrgemaid ametnikke Euroopa Liidus üldse kõrvaldati sel nädalal Brüsselis tööpostilt kolleegi seksuaalse ahistamise pärast.

Küll me muutume. Me peame muutuma. Sest me ei saa elada 21. sajandi Euroopas täisväärtuslikku elu 19. sajandi tõekspidamistega – kõige sellega, mis viib välja soopõhise palgalõheni või kõrge euroametniku fiaskoni Brüsselis.