Ingrid Morrison. Foto: Erakogu
Täna tulid lapsed koolist koju uudisega: kodutöid enam ei ole ja ei anta ka, ning ka testideks pole vaja õppida – õppimine toimub nüüd koolis. Loomulikult ma seda esimese hooga väga ei uskunud, kuid mõningase üllatusena selgus, et laste jutul on tõsi taga.
Varem tehti lastele koolis igal nädalal inglise keele tunnis uute sõnade test, harjutada oli selleks aega nädal. Harjutamise hulka kuulus igaõhtune raamatute lugemine, seda ka nädalavahetustel, ja lugemispäevikusse tuli pärast kirja panna, mitu lehekülge ja mis raamatut loeti. Lugemispäeviku täitmist kontrolliti nädalas korra, lapsed pandi usinuse järgi pingeritta ja igal nädalal said parimad auhinna. Uudis oligi selles, et nüüd hakkab kogu harjutamine toimuma koolis, tunnikontrolle tehakse sagedamini kui varem, aga need on lühemad. Lugemistunnid aga ei käi mitte klassiruumis laua taga, vaid istutakse kuskil mugavalt maha, kas või põrandale, ja kui lugu loetud, jutustavad lapsed oma sõnadega ümber, millest jutt oli.
Ma ei oskagi veel öelda, kumb variant on parem. See muudatus tõi mulle aga meelde, kuidas nägime vaeva, et lapsed inglise keele selgeks saaksid.
Minu tütar Mia on üheksa-aastane, poeg Joosep on kaheksane ja nad on vastavalt 4. ja 2. klassi lapsed. Nad käivad kohalikus riigikoolis, mis algab nullklassist ja saab läbi 6. klassiga, ehk siis tegemist on põhikooliga. Selle kooliga oli mõni aeg tagasi ka üks tore lugu.
Umbes kolm aastat tagasi, kui mu lapsed käisid veel peenes erakoolis, tekkis mul selle kooliga midagi konfliktilaadset. Nimelt olid Mial, kelle kodusteks keelteks on nii eesti kui ka inglise keel, probleem – inglise keel kippus tema suus kohati olema veidi vigane ja ka hääldus ei olnud see päris õige. Olin valmis, et selline olukord võib tekkida ja seetõttu valisingi alguses erakooli – eeldasin, et seal on tal paremad võimalused keel korralikult selgeks saada.
Ma eksisin. Tegelikkus oli hoopis teine.
Juhtus nii, et seal koolis oli nullklassis 32 last 16 rahvusest, kellest kümnel räägiti kodus kahte keelt. Miaga sarnase probleemi ees olid teisedki lapsed – kaks keelt suhtlemiseks suus küll, kuid mitte täpselt nii, nagu peab. Koolis aga polnud piisavalt abiõpetajaid, hädas olid nii lapsed kui ka lapsevanemad, kellel puudus kooli toetus. Nii me siis käisime üle poole aasta eraõpetaja juures, kes aitas Mial inglise keele hääldust selgeks saada. Ega see lihtne polnud, sest näiteks ainuüksi a-tähte saab hääldada viiel eri moel.
Kui Mial esimeses klassis esimene veerand läbi sai, oli mul mõõt täis ja otsustasin kooli vahetada. Olin selline paanilise lapsevanema tüüpi ema, kes käis läbi 18 kooli, mis asusid kodust 20 kilomeetri raadiuses. Rääkisin tunde ja tunde õpetajatega, et aru saada, kas ehk just see kool on Mia jaoks parim. Nimekirjas olid riigikoolid ja erakoolid, nende hulgas ka kristliku kallakuga koole.
Kool, mille lõpuks valisin, tundus mulle õige kohe esimesest silmapilgust. See oli väike, 135 õpilasega kool, hoone värskelt ehitatud, suurte mänguväljakutega, seahulgas ka jalgpalli ja tennise jaoks. Oli üks probleem – kool oli meie elukohast üsna kaugel ja kuna tegemist oli n-ö piirkonna kooliga, võeti sinna vaid ümberkaudsete asulate lapsi. Minu suureks üllatuseks oli aga kooli direktor väga aldis minuga kokku saama. Selgus, et tema abikaasa on lätlanna ja ta oli seetõttu Eestist väga palju kuulnud. Pärast meie jutuajamist, kus peamiseks teema oli Eesti, sai Mia kooli koha. Ta anti kohe eraõpetaja hoole alla ja kuus kuud hiljem oli tema inglise keel teiste lastega samal tasemel. Aasta hiljem sai ta parima õpilase aukirja.
Selle muutusega kasvas Mia enesekindlus ja usk endasse tohutult. Ta ei arvanud enam, et on rumal ja saamatu ning aktsendiga inglise keelt rääkiv ema on midagi sellist, mida on targem häbeneda. Ka minu poeg Joosep läks hiljem samasse kooli. Kui ta esimest korda oma tulevase õpetajaga koolis vestlemas käis, tuli talle direktor koridoris vastu ja nad teretasid. Joosep, kes tundis ennast õe edusammudest tiivustatuna, päris kohe: „Mitut keelt sa räägid? Mina räägin kolme – eesti, inglise ja hiina keelt.” Direktor kostis seepeale, et tema ise keeltes üleliia andekas pole, aga tänu abikaasale saab läti keelest aru. Joosep pakkus, et kui ema lubab, toob ta direktorile DVDd Leiutajateküla Lotte multikatega – siis saab eesti keele selgeks küll!
Mis saab mul selle vastu olla!
